Hispaania- 17. postitus (27. november)

Tahtsin sel nädalavahetusel (või siis reedel ja laupäeval) käia ära Andorras, kuid kuna ma vaatamata antibiootikumitele ikka veel köhin, siis ei riskinud sinna minna. Ja olgem ausad, mu ema nõudis, et ma lubaksin, et ma ei lähe kuhugi.
Aga ega ma päris kogu aja kodus ka ei istunud. Laupäeval käisin ära Olotis (sinna olen tahtnud juba tükk aega minna) ning Besalùs. Need mõlemad on Gironast tunni kuni pooleteise tunni sõidu kaugusel (Olot on kaugemal)

Olotisse tahtsin ma minna, sest kuulsin, et seal on keset linna vulkaan. Tõsi küll, 94 meetri kõrgune Montsacopa vulkaan ei ole enam aktiivne ja Wikipedia andmetel purskas ta viimati 100 000 aastat tagasi. Sellest, et vulkaan pole hulga aega pursanud, andis tunnistust ka see, et vulkaani otsa on loodud üks kirik. Ja see kirik ei tundunud just kuigi moodne ehitis olevat. Vulkaanikraater oli aga selline nagu Kassitoome :D
Siiski võtsin vulkaanijalamilt ühe laavatüki. Guatemalast Pacaya vulkaanilt mul juba üks tükk on kodus.
Tegelikult pidi Oloti ümber olema aktiivseid vulkaane ka, aga nende avastamiseks oleks pidanud auto olema. Ühed erasmuslased käisid seal autoga ja juhtus nii, et vulkaan hakkas laavat välja ajama. Nii et inimesi hakati evakueerima, täiesti hull.

Siis käisin veel Besalùs, mille kohta kuulsin hiljuti, et see on väga ilus koht. See tõesti oli, võib-olla üks ilusamaidki Girona ümbruses. Eks te kõrvalolevalt pildilt vaatate ise. Kuigi kesklinn oli tõeliselt armas, siis sai kõik juba tunni ajaga vaadatud…

Muide, sain nüüd teada, miks üliõpilased streikisid. Katalaan Jordi rääkis, et katalaani valitsus võttis ära osa rahast, mis oli mõeldud ülikoolidele (sama olevat tehtud ka tervishoolekandega) Samuti pidavat ülikoolide tase langema. Jordi ütles, et see raha võeti ülikolidelt ära, sest kui nad poleks seda teinud, oleks Hispaania hetkel samas olukorras nagu Kreeka.

Küpros- 17. november

Vahetult enne Küprosele minekut sain ma Girona bussijaamas kokku Erichi ja Jeremyga, kellega sain tuttavaks Santiago de Compostelas. Ma vist mainisin oma Santiago blogis, et Erich jättis oma joogipudeli kogemata maha ja ma võtsin selle endaga Gironasse kaasa. Igatahes, nüüd saime temaga kokku ja ajasime veel enne bussi peale minekut juttu. Ta pidi tulema juba eelmisel päeval, et saaksime pikemalt kohvitada ja Girona peal ringi käia, kuid ta ei saanud kahjuks tulla. Ma ei tea, kas ma seda oma eelmises blogis mainisin, kuid Erichilt kuulsin ma oma uue reisimoto. Ta ütles mulle Ernst Hemingway lause „All the life you have or ever will have is today, tonight, tomorrow, today, tonight, tomorrow over and over again, I hope.“ (Kogu elu, mis sul on või iial saab olema, on tänane, täna õhtu, homne, tänane, täna õhtu ja homne ikka ja jälle uuesti, loodetavasti.)

Lennujaama jõudsin ma liiga palju varem nagu tavaliselt, aga no parem varem kui hiljem. Ooteruumis passides märkasin ma ühel hetkel, et mingid turbanitega moslemid on visanud vaiba nurka ja palvetavad. Okei siis. Ma olin varemgi sellist palvetamist näinud, aga no mitte Hispaanias lennujaamas. See pani tõesti muigama. Ma arvasin, et äkki need on Küprose türklased, aga siiski mitte – nägin hiljem nende passidelt, et nad on nii Hispaania kui Andorra kodakondsed.
Lennule minnes avastasin ühe tõsiasja. Ryanairi kodukal on kirjas, et kui oled juba online check-ini tehes kirjutanud oma dokumendi numbri, siis seda enam internetis muuta ei saa ja väravas kontrollitakse seda. Andsin ID-kaardi asemel passi ning töötajal polnud sellest sooja ega külma. Ma olin seda juba tükk aega kahtlustanud, et tegelikult nad ei kontrolli dokumendi numbrit.
Lennuk oli praktiliselt täis. Lootsin, et keegi minu kõrvale ei istu, aga no looda sa. Minu kõrvale istus üks mees, kes hakkas minuga juttu rääkima praktiliselt viis minutit pärast seda, kui ta oli maha potsatanud. Esimene emotsioon oli, et no see veel puudus. Nimelt tahtsin ma lennusõidu ajal magada ja tema kõrvalt polnud mul pääseda mitte kunagi. Mõne ja pärast hakkas tunduma, et see oli päris tore, et ta minuga juttu ajama hakkas.
Niisiis tema oli kreeka-küproslane Simos (Küprosel elavad tegelikult kreeklased ja türklased, kuid neid nimetatakse kreeka-küproslasteks ja türgi-küproslasteks), kes elab Limassolis. Barcelonas oli ta enda ülemusega (kes istus teisel pool tema kõrval ja rääkis mingite tuttavatega) käinud ärireisil. Nimelt tegeles nende firma mingite Engino mänguasjade tootmisega, Simose boss on ise selle mänguasja looja. (Engino pidi olema mingi poistele suunatud mänguasi, mis pidi kiiresti populaarsust võitma. Nii et kui see mänguasi ühel päeval kuulus on, siis võin öelda, et kohtusin selle loojaga kunagi ;) ) Just vahetult enne reisi oli ka neil mingi ärikohtumine, seepärast olidki nad ülikonna ja viigipükstega.
Ma sain tänu Simosele kõiksugu asju Küprose kohta teada. Ta kinnitas mulle, et Küprosel on bussiliiklus tõeliselt halb ja kohalikud praktiliselt ei kasutagi seda, sest kõigil on oma auto. Olin ise ka märganud, et bussid käivad kuidagi harva ja kummaliselt, kui olin eelnevat uurimistööd Küprose kohta teinud.
Selleks, et ma täna oleksin oma ööbimiskohta saanud, oleksin pidanud kasutama kahte bussi. Aga ma polnud üldse kindel, kas Oroklinisse (küla 7 kilomeetri kaugusel Larnacast) enam nii õhtul mingit bussi läheb. Simos soovitas mul aga lennujaamast takso võtta. Tema arvas, et selle hinnaks võis olla 10-12 eurot. Ta ütles veel, et kui ta poleks oma bossiga, siis viiks ta mu sinna Oroklinisse ära.
Mainisin juba, et Simos elab Limassolis, mis on täiesti lõunarannikul. Küprose põhjaosas, mis on 1974.aastast Türgi võimu all on ta elu jooksul ainult ühe korra käinud ja oli seal vaid viis minutit. Mingi sõbranna oli ta ära veennud, et ta tuleks, aga tegelikult on Simosel põhimõte, et ta ei taha Türgi osasse minna. „Miks peaksin ma oma riigis ühest kohast teise minemiseks passi näitama?“ ütles ta. Ma sain tegelikult temast suurepäraselt aru, sest kui ma kujutan ette, et näiteks Venemaa on okupeerinud Ida-Eesti ja sinna sisenemiseks peab näitama dokumenti, siis ei tahaks mina ka sinna juba põhimõtte pärast minna.
Venemaast rääkides.. ma sain teada, et Küpros ja Venemaa on suured sõbrad. Enne seda, kui Küpros 2004.aastal Euroopa Liiduga ühines, said küproslased Venemaal ilma viisata käia ja vastupidi. Nüüd on viisa vajalik, aga nad saavat selle hästi kiiresti. Küprosel pidi väga hea näitaja olema see ka, kui sa oskad vene keelt, sest neil on seal palju vene turiste. Simos ise õpib ka keeltekoolis vene keelt (tema sõnul pidi vene ja kreeka keel selles suhtes sarnane olema, et lausejärjestus on sama) Igatahes, kõike seda arvestades ei imesta ma nüüd, miks tädi Vilma (minu Venemaal elav tädi) suvel perega just Küprosel käis.
Mul oli plaanis, et ma lähen Küprosel Larnacsse, Nicosiasse, Kyreniasse ja Famagustasse. Viimasesse tahtsin ma minna just seepärast, et seal pidavat olema Shakespeare’i teose „Othello“ tegevus toimunud. Simos aga imestas, et miks ma sinna tahan minna, see on ju täiesti tühi linn. Mis mõttes tühi!? Selgus siis, et asi oli nii, et kui türklased 1974.aastal Põhja-Küprose endale võtsid, võtsid nad suurema osa kui oli mingi kokkulepe ette näinud. Ja siis jäi mingi jutt, et Famagustas (mis kuulub Türgile) ei ela enam ühtegi inimest seni, kuni olukorrale on leitud lahendus. Seda lahendust ei ole leitud ja seega on linn tühjana ligi 40 aastat seisnud. Tegelikult praegu sellele mõeldes oleks see linn võib-olla just huvitav olnud.. aga kindlasti oleks seal päris kõhe ka olnud.
Kui see kolm ja pool tundi kestnud lend oli viimaks lõpule jõudnud, küsisin ma lennujaama turistiinfost igaks juhuks üle, kui palju nende arvates taksoga Oroklinisse on. Sealt öeldi, et 25-30 eurot.. ehk siis poole rohkem kui Simos oli öelnud. Seevastu pidi aga buss Larnacasse minema 10 minuti pärast. Otsustasin joosta bussile ja siis linnast otsida mõne bussi või võtta takso. Aga kuna see busside süsteem oli isegi lennujaamas nii segane, jooksin ma valesse kohta. Kui lõpuks õigesse kohta jõudsin, oli minu kella järgi mõni minut bussi väljumiseni. Aga peatuses polnud mitte kedagi, arvata oli, et buss oli juba ära läinud. Järgmine seesama buss pidi minema KAHE TUNNI pärast. Täiesti uskumatu – kuidas on võimalik, et lennujaama buss nii suure intervalliga käib. Oli olemas veel mingi buss, mis pidi Larnacasse minema ning see pidi väljuma umbes 50 minuti pärast. Nii ma siis ootasingi seal bussipeatuses. Umbes 5 minuti pärast sõitis ette üks buss.. oeh, oleks ma vaid selle peatanud.. pärast oma infolehelt vaadates nägin, et see viis ka Larnaca kesklinna. Oi, kui nõme see tunne oli.. ma lihtsalt lasin bussil enda eest minema sõita!
Natukese aja pärast tulid veel kaks inimest, kes lootsid, et see buss ikkagi tuleb veel. Olime siis umbes 20 minutit oodanud, kui üks neist pakkus välja, et võtaks kamba peale takso. Ma olin algul päris kahtlev, aga no mis seal ikka. Arvasime, et peame igaüks maksma 5 eurot, sest linnasõit pidi maksma 15 eurot. Aga lõppude lõpuks võttis taksojuht neilt kahelt teiselt 10 ja minult 20 eurot. Väidetavalt oli kulunud tal meie mööda linna maha panemiseks poole kauem aega kui tavaliselt.
See koht, kus ma ööbisin oli kolmetärnihotell. Selleks ajaks, kui ma kohale jõudsin, oli retseptsioonitöötaja ära läinud, nii et teda asendas põhimõtteliselt mingi suvaline töötaja (hiljem sain teada, et ta on kokk) Ja milline hotellipoolne möödalaskmine oli see, et neil ei olnud üles kirjutatud, kas ja kui palju inimesi sel päeval peaks tulema. Nad uskusid küll, et mul on broneering tehtud, kuid ei teadnud, kui palju raha nad peaks mult võtma. Kummaline suhtumine hotellil. Minu e-mailidele nad ka ei vastanud.
Igatahes ma olin broneerinud endale jagatud toa ja ütlesin seda ka töötajale. Millegipärast sain ma aga suure korteri – 22 euro eest sain ma isikliku kööginurga, elutoa, magamistoa, vannitoa ja kaks rõdu! See meenutas mulle natuke Kreeka hotelliuba, aga vaatamata sellele, et me tolle eest rohkem maksime, oli see palju suurem.
Ja siis oma hotellitoas ringi vaadates meenus mulle, et ka Küprosel on teistsugused elektripistikud ja ma unustasin oma adapteri Hispaaniasse! Oi, kui pahane ma enda peale olin! Ma olin selle adapteri spetsiaalselt Küprosele minekuks kaasa võtnud ja nüüd jätsin ma selle rõõmsalt maha. Aga õnneks oli teleka taga vajalik adapter ja ma sain seda kasutada digika aku laadimiseks.
Ma ei saanud hakkama soojenduse sisse panemisega, nii et ma läksin retseptsiooni juurde abi otsima. Niisiis saadeti mulle seesama kokapoiss appi. Kuna tal läks selle soojenduse sissepanemisega aega, siis hakkasime niisama juttu ajama. Ta rääkis mulle, et on pärit Nepaalist ja tuli Küprosele hotellijuhtimist õppima, sest see oli esimene koht, kuhu ta viisa sai. Samas talle Küpros eriti ei meeldi, sest tema arvates pidid inimesed ebaviisakad olema.
Kuna selgus, et Küprosel kraanivesi joogiks eriti ei kõlba, oli mul vaja kuskilt pudelivett osta. Alumisel korrusel olev baar oli kinni ja seega pakkus nepaallane, et sõidutab mind oma rolleriga lähedalasuvasse poodi. Pärast rolleriga sõitmist oli mul juustes selline lõhn, mis meenutas Mumbaid. Ehk siis see polnud hea lõhn.

Küpros- 18. november

Ilmateade oli ennustanud, et täna sajab Larnacas vihma, aga mind tervitas hommikul hoopistükkis päike.
Tahtsin hommikul duši alla minna, kuid ega seda sooja vett normaalselt ei tulnud. Olin tegelikult juba eile küsinud, et miks sooja vett ei tule ja siis selgus, et neil on päikesepatareid. Ja kuna õhtul päikest ei olnud, siis polnud ka sooja vett. Huvitav küll.. mina küll ei tahaks nii, et mu pesemas käimine sõltuks päikesest. Samas pidi Küprosel ka umbes 300 päikselist päeva aastas olema.
Plaanisin minna Larnacasse 10.30 bussiga. Nepaallane oli soovitanud mul minna natuke enne bussipeatusesse, mida ma ka tegin. Ei tahtnud eriti maha jääda, sest buss linna käib ühe korra tunnis. Kui jõudsin bussipeatusesse, küsisin seal suitsetavalt mehelt, kas see buss läheb Larnacasse. Ta vastas, et jah ja see väljub 10.30. Hiljem selgus, et see mees on bussijuht ning ta sõitis välja 5 minutit enne õiget aega, vaatamata sellele, et ta ise ütles mulle, et see väljub 10.30.
Oroklini küla meenutas mulle Tolo küla Kreekas, kus ma emaga viis aastat tagasi käisin. See tundus tõeliselt mõnus ja rahulik koht. Mõtlesin, et kui mul oleks raha, siis ma ostaksin enda vanematele siia suvekodu… aga jah, siis meenus, et plaan poleks eriti vettpidav, sest mu isale ei meeldi kuhugi reisida ja liiga kuum päike ka mitte.
Kui ma jõudsin Larnacasse otsustasin lihtsalt mööda rannaäärt jalutada. Nepaallane oli mulle eile öelnud, et ega Larnacas suurt midagi vaadata polegi ja soovitas mul mööda rannapromenaadi kõndida. Tuleb tunnistada, et rand oli seal ikka päris kole – mina küll ei tahaks seal päevitada. Aga päev ise oli võrdlemisi soe ja seetõttu ei kannatanud väga pikalt botastega ringi kõndida. Panin jalga need plätud, mille olin võtnud kaasa selleks, et võõras kohas duši all käia.

Sadamas pingil istudes nägin aga paari kassi. Seejärel tuli üks naine, kes tõi neile süüa ja ühtäkki jooksis igalt poolt kasse välja. Lõpuks oli neid kokku umbes 20. Selline tunne nagu oleks jälle Kreekas või Türgis. Kuna see naine tegi kassidele pai, siis tahtsin ise ka mõnele kiisule pai teha. See oli esimene kord, kui ma puudutasin kassi sellest ajast, kui ma Eestist ära tulin. Nojah, kiisusid oli jube vahva vaadata küll, aga varsti pidin minema juba bussi peale. Mingil määral oli vast hea, et ma neid kiisusid enne ei näinud, muidu oleksin kogu oma aja Larnacas – 2 tundi- kasside peale kulutanud.
Buss pealinna Nicosiasse (mis on kreeka ja türgi keeles Lefkosia) sõitis veidi üle tunni aja ja pilet maksis 3 eurot. Kui olime kohale jõudnud, siis juhatas bussijuht mind piiri äärde. Nimelt pidin minema türgi poolele ja sealt edasi sõitma rannikulinna Kyreniasse, kus ma ka ööbisin.
Piiri ääres pidin ma pisikese viisapaberi täitma, kus küsiti minu täisnime, dokumendi numbrit ja rahvust. Mulle pandi paberile tempel ja siis sain edasi minna. Simos oli rääkinud, et üle Nicosia kesklinnas asuva piiri minnes on erinevust näha juba 200 meetri jooksul. Ma ütleks isegi, et nii kaua aega ei läinud. Esimene asi, mis mind tervitas Türgi piiril, oli islamipalve heli. See oli uskumatu. Kas ma tõesti olin just ületanud riigipiiri?! Et jõuda piirini, kõndisin mööda Nicosia lõunaosa suurt tänavat (see tundus olevat peatänav), mis oli ääristatud kõiksugu moodsate poodidega. Põhimõtteliselt võis selle kohta öelda, et see on tõeline Euroopa. Nii pea, kui ma aga piiri ületasin, vaatasin mulle vastu turud. Kui ma poleks ise sellist muutust näinud, ei suudaks ma seda isegi uskuda! Igal pool olid Türgi lipud, kõik oli türgikeelne ja mind ümbritsesid türklased.


Piiri juures olevas turismiinfo punktis istuv naine juhatas mind sinna, kus saab võtta bussi Kyreniasse. Kui astusin bussi, tahtsin juhilt piletit osta. Ütlesin, et mul on eurod (Türgi osas kehtib Türgi liir) ja kui palju maksab pilet. Juht jäi hetkeks mõttesse ja ütles siis, et 2 eurot. Siis aga ütles minu selja taga üks naine, et piletimüüja tuleb tee peal. Seega tahtis bussijuht mulle tünga teha. Kuskil poole tee peal tuligi sisse pletimüüja, kellele ma pileti eest siis ka 2 eurot andsin (liiridega oleks pilet natuke odavam tulnud) Kusjuures üks mees, kes tuli mõned peatused pärast piletimüüjat peale, sõitis lihtsalt ilma piletita. Ma ei saa aru, mis selle süsteemi mõte on.
Üks asi oli veel naljakas, mida bussijuht tegi. Ta sõitis lihtsalt reisijatega koos bensiinijaama ja hakkas seal bensiini võtma. Ja mitte keegi ei teinud isegi teist nägu selle peale. Ma kujutan ette, et Eestis küll päris nii need asjad ei käiks.
Kui ma viimaks pärast umbes tund kestnud sõitu Kyreniasse jõudsin, sadas vihma. Ühel õlal oma suurt kotti ja teises käes vihmavarju hoides otsisin ma hosteli. Pingutustega leidsin selle viimaks üles. Olin kaheksa euro eest broneerinud voodi neljasesse tuppa, kus ei olnud mitte kedagi peale minu.
Hiljem hosteli fuajees diivanil istudes ja lugedes sain tuttavaks sakslase Steffeniga. Ta uuris, mis ma siin teen ja kas olen üksi. Kui kuulis, et olen tõesti üksi, kutsus mind enda ja oma viie saksa ja hispaania sõbraga välja. Kuna mul niikuinii polnud midagi targemat teha, siis olin nõus. Õhtul läksimegi Steffeni, tema sõprade Timi, Alexi, Stefanie, Charlotte’i ja hispaanlanna Macarenaga välja. Selgus, et nad kõik on Istanbulis vahetusüliõpilased nagu mina Gironas ja on praegu Küprosel reisil, sest nad peavad iga 90 päeva tagant riigist lahkuma ja siis uuesti tulema. See on selleks, et nad ei peaks elamisluba tegema.
Läksime nendega sööma. Õigemini nemad sõid ja mina jõin teed. Ma olin just paar tundi enne seda käinud kebabi söömas (kebab on ju Türgi toit ja kebabi pakkuvaid toidukohti leidus palju) Tahtsin seal saada sellist tüüpilist kebabi, mida ma Hispaanias olen alati söönud. Kuna ma selle nime ei teadnud püüdsin selgeks teha, milline see on. Ja ma ei saanudki lõpuks täpselt sellist, mida Hispaanias olin söönud. Hiljem sain sakslastelt teada, et see on Euroopa kebab, türklased päris sellist ei tee.
Kui mu uued sõbrad tundsid huvi selle vastu, miks ma siis ikkagi niimoodi reisin, rääkisin neile, et ma armastan reisida ja planeerisin ammu, et oma Erasmuse ajal ma reisin. Macarena rääkis hiljem mulle, et tunneb minuga selles osas lähedust. Ta ise näeb asju samamoodi – talle ei ole vaja pidusid ja uusi riideid, ta tahab maailma näha. Kaugematest kohtadest on ta käinud Austraalias ja Balis. Kuna ta on sündinud Ecuadoris, on ta käinud ka mitmetes Ladina-Ameerika riikides, kaasa arvatud Mehhikos. Samas kurtis ta aga, et pole Hispaanias kuigi palju ringi käinud ja arvab, et isegi mina olen rohkem Hispaaniat näinud kui tema. Ka Charlotte tuli minuga veel eraldi reisimisest rääkima.. ta avaldas imestust, et kuidas ma olen olnud nii julge ja enesekindel, et üksi reisima minna. Sest üksi reisides ei ole ikka kelleltki tuge oodata..

Igatahes, kui minna selle õhtu tegevuste juurde, siis pärast õhtusööki mängisime hostelis kaarte, kusjuures ma mängisin elus esimest korda kaartidega joomismängu. Hiljem tahtsime veel välja minna, aga kõik kohad olid ümberringi kinni. Lõpuks leidsime ühe ööklubi, milles oli vähemalt minu arvates ülikahtlane muusika. Ma isegi ei osanud seda millegi alla liigitada. Siiski jäime sinna mõneks ajaks.
Kui me hakkasime tagasi hostelisse minema, siis sadas ikka veel. Me olime kõik juba üsna märjad ja osad sakslased hakkasid lihtsalt veega mängima ja pritsima. Oeh, oli siis vaja veel märjemaks saada.
Istusime veel natuke hosteli fuajees. Oli juba varahommik.. eriti andis see tunda siis, kui algas kõige esimene hommikupalvus. Kell oli viis hommikul. Kui ma aga hakkasin magama minema, siis avastasin, et mulle pole mitte ühtegi tekki antud. Ma oleksin vist võtnud endale suure käteräti peale, kui Steffen poleks mulle toonud tekki. Neile oli antud üks lisatekk. Aga igatahes oli see väga armas, kuidas ta algul muretses, et kuidas ma siis niimoodi magan.

Küpros- 19. november

Oi, kui raske oli täna hommikul ärgata. Kui ma viimaks üles sain, siis olin saanud magada umbes 4,5 tundi. Iseenesest oleks ma saanud veel magada, aga no kui ma reisile tulen.. ega ma siia magama ei tule.
Kuna eile õhtul olid jalatsid päris läbimärjaks saanud ja nad ära ei olnud kuivanud, tuli neid kuivatada fööniga. Aega läks, aga asja sai.
Enne Nicosiasse minekut oli mul vaja apteegis käia. Algul see retseptsioonitüüp (kes oli muide Pakistanist pärit) lihtsalt seletas mulle, kuidas apteeki minna, aga siis mõtles vist – tühja kah, saadan ta sinna ära. Ja saatiski. Töö ajast. Hiljem saatis isegi jagatud takso peale, et ma saaksin kiiresti ja mugavalt Nicosiasse. Võib-olla tundis süüd seepärast, et ma ööseks tekki ei saanud. Aga ma ei olnud tegelikult nagunii ta peale kuri, ütlesin ainult, et pole hullu ja juhtub.
Nicosia Türgi osas sain ma jätta oma koti jagatud taksode jaama ja siis vabalt natuke ringi kõndida.
Mis siis, et see on Küprose saar, põhjaosa on täielik Türgi. Käisin vaatamas mitmeid mošeesid, enne kui läksin tagasi Kreeka poolele. Kreeka poolele minnes kontrolliti ka mu kotti (Türgi poolele minnes mitte) Uurisin, mis need keelatud asjad siis on ja mulle vastati, et üle piiri ei tohi tuua piima-ega lihatooteid.
Kuna mul ei olnud ühtegi Nicosia lõunaosa kaarti, tahtsin ma leida turismiinfo üles, et sealt kaart võtta. Aga võta näpust – turismiinfo oli kinni. Seega pidin ma lihtsalt järgnevad 45 minutit aega parajaks tegema. Nimelt pidin ma kokku saama Simosega, selle kreeklasega, kellega sain tuttavaks lennukis. Kuigi Simos elab Limassolis, pakkus ta mulle, et kuna bussiühendused on halvad, tuleb ta mulle Nicosiasse järgi. See tähendab, et ta sõitis 70 kilomeetrit maha selleks, et mulle järgi tulla ja 70 kilomeetrit tagasi.
Meil jäi neljapäeval kokkulepe, et ma saadan talle SMSi, kui ma jõuan Küprose Türgi poolele. Ta avaldas juba siis kahtlust, et võib-olla ei lähe need SMSid ja kõned kohale, kuid mina ei tahtnud seda väga uskuda. Seega võtsin igaks juhuks tema mailiaadressi ka. Eile hostelisse jõudes ma saatsingi talle sõnumi, kuid vastust ei tulnud ega tulnud. Kui saatsin maili, siis ta vastas sellele ja ütles, et saatis mulle ka SMSi vastu. Mina aga neid kätte ei saanud. Samal ajal sain kätte ühe SMSi, mis oli saadetud Türgi poole pealt ja ühe Eestist, nii et telefon pidi ikka toimima. Täna proovisin talle helistada ja sain seda teha ilma probleemideta.. siis aga sai teise kõne pealt kõneaeg otsa (põhimõtteliselt oli mul 10 eurot läinud kahe telefonikõne ja ühe SMSi peale!) Tema mulle tagasi helistada ei saanud. Kreeka võrk lihtsalt ei lase Türgi telefonidele helistada, uskumatu! Kui ma jõudsin hiljem Türgi võrgust välja, siis ma sain kätte ka need sõnumid, mille Simos oli mulle eelmisel päeval saatnud.
Igatahes, kui mul kõneaeg otsa sai, pidin ma otsima mõne internetipunkti, kust saaks helistada. Mul ikka väga vedas, et ma selle nii kergesti leidsin, sest neid ei olnud minu arust kuigi palju. Õnnekombel selgus, et Simos ootab mind sellest internetipunktist umbes 50 meetri kaugusel.
Ja seal ta siis seisiski oma halli BMWga, et mind Limassoli viia. Kusjuures pärast temaga kohtumist neljapäeval ma kahtlesin, kas peaksin ikkagi teda usaldama.. aga tema kasuks käisid mitmed punktid. Ma kohtusin temaga lennukis, mitte tänaval. Ta oli oma ülemusega (kes omakorda suhtles veel mingite inimestega, mitte meiega) ja nad olid ülikonnas-viigipükstes. Ja ta ei pakkunud kohe algul, et me võiksime kokku saada Limassolis, alles pärast seda, kui olime mitu tundi juttu ajanud. Pärast ütles ta mulle seda ka, et minuga on hästi hea rääkida, sest ma tundun olevat mõttemaailmalt tema vanune (ta on minust kümme aastat vanem)

Kuna Simosel oli Limassolis kaks korterit, siis pakkus ta mulle, et ma võin ühes ööbida. Algul ma mõtlesin küll, et äkki lähen ikka hosteli, aga siiski – ta pakkus mulle korterit, kus võin üksi olla. Niisiis läksimegi. See korter oli hästi ilus ja stiilne – ühetoaline kööginurgaga. Rõdult oli veidi näha merd ja rõdu kõrval olid apelsinipuud. Sealt ma muide võtsin ka mõned apelsinid, millest kaks on mul veel praegugi kodus.
Õhtul käisime väljas söömas ja pubis. Kui Simos kuulis, et ma õpin ülikolis hispaania keelt, uuris ta, kui hästi ma hispaania keelt oskan. Kas ma oskaksin ka ametlikke dokumente hispaania keele tõlkida. Seletasin, et selleks, et praegu dokumente tõlkida, peaksin ma olema elanud siin pikemalt. Huvitav, kas ta tahtis mulle mingit tööd pakkuda? Neil on ju äripartnerid nüüd Hispaanias.
Veel üks naljakas asi, mida Simos rääkis, oli hiinlastega töötamisest. Kuna ta hakkas hiljuti tootma oma Küprose teemalisi suveniire ja neid toodetakse Hiinas, peab ta hiinlastega suhtlema. Ta rääkis, et hiinlastel on täiesti ükskõik lepingutest ja nad muudavad tingimusi oma suva järgi. Ja riigilt pole mõtet selles osas abi otsida.. sellega läheb palju rohkem närvirakke. Simos rääkis ühest korrast, mil ta palus vabrikust pilte saata ja see naine, kellega ta suhtles, ütles, et saadab pildi ka endast. Ja ta oli saatnud endast pildi, kus ta oli lühikeses seelikus ja seisis WCs. Ma pidin naerukrambid saama seda juttu kuuldes.
Ega ma väga pikalt ei jõudnudki väljas olla, arvestades seda, et ma olin öösel 4,5 tundi magada saanud.

Küpros- 20. november

Mm, hommikusööki nautisin ma Simose korteri rõdul. Päike paistis ja mina sõin väljast korjatud apelsine –see oli mõnus!
Olime Simosega leppinud kokku, et ta tuleb mulle kell 1 päeval järgi. Enne seda oli mul aega rannaäärt mööda jalutada ja niisama olla. Limassoli rand ei olnud ka midagi väga ilusat, kuid promenaadil oli mõnus kõndida küll.

Tänaseks oli plaanis sõita natuke Limassolis ringi ja käia vaatamas Petra tou Romioud, kus legendi järgi sündis Kreeka armastusjumalanna Afrodite. Juba Hispaanias oma reisi planeerides tahtsin ma nii hirmsasti seda kohta vaatama minna, kuid bussid Kyreniast Paphosesse sõitmisel ja Paphosest siia tulemisel ei tahtnud ühtida. Seega pidin ma lõpuks tunnistama endale, et ma ei saagi siia tulla. Aga kuna ma nüüd olin Simosega tutvunud, saime sinna autoga minna.
Ega tegelikult selles kohas Petra tou Romious midagi väga erilist ei olnud – lihtsalt meri ja paar kaljut. Kuid selle ümber olev lugu – et Afrodite sündis seal – teeb selle eriliseks. Küpros reklaamibki ennast turistidele, kui Afrodite sünnimaad.
Umbes pool tundi enne minu bussi Limassolist Larnaca lennujaama mainis Simos mulle, et neil on siin selline klooster, mida nimetatakse Kasside kloostriks. Oleks ta mulle enne seda maininud, oleks ma seda vaatama tahtnud minna. Selgitan, miks seda niimoodi nimetatakse. Tegelikult on kloostri nimi Püha Heleni klooster. Kunagi olevat Küprosel olnud hästi palju usse/madusid ja selleks, et neid hävitada, olevat püha Helen toonud kasse, kes need ära sööksid. See olevatki üks põhjus, miks Küprosel on praegu nii palju kasse ja Püha Heleni kloostri ümber on neid veel eriti palju. Ja siis nimetataksegi seda rahvasuus Kasside kloostriks. Uurisin Simoselt, kas see on legend või tõsilugu ning tema väitis, et see on tõsilugu.
Niisiis kell 5 läks minu buss otse Limassolist Larnaca lennujaama, kell 6 olin seal. Lend ise läks umbes kaks tundi hiljem ja koju jõudsin südaööks. Õnnetuseks olin suutnud hankida endale palaviku :(

Hispaania- 16. postitus (24. november)

Sel esmaspäeval tulid meile külla Gerda ja Imre ning täna läksid nad ära. Tegelikult ega nad väga palju aega siin ei veetnudki, sest teisipäeva päeval läksid nad Veneetsiasse ja kolmapäeva öösel tulid nad sealt tagasi.
Kui nad esmaspäeva õhtul Gironasse jõudsid, kallas nagu oavarrest. Ja teate, mis oli kõige naljakam? Nad polnud isegi vihmavarju kaasa võtnud, kuigi ma olin Gerdale öelnud, et ta vaataks ilmateadet. Ma ise ei teadnud ju enne, mis ilm Gironas on, sest tulin alles pühapäeva õhtul Küproselt tagasi. Imre isegi ütles (ma loodan, et naljaga), et hea, et ta üldse jope selga pani, ta tuli ju soojale maale!
Teisipäeval oli siin ka üsna paha ilm, kuid juba kolmapäeval läks ilm ilusaks. Nagu needus, et nad ei võinud siin ilusa ilmaga olla. Kolmapäeval oli isegi nii soe, et ma istusin ilma varrukateta pluusiga ja lühikeste pükstega terrassil ja võtsin päikest. Noh, loomulikult, ega see päike enam suurt midagi peale ei võta, aga siiski – hea oli päikese käes lebotada. Nägin pärast Facebookist, et üks erasmuslane oli isegi enda Saksamaalt külla tulnud sõbrannaga rannas käinud :D

Mis siis, et mõned päevad on soojad, on üldiselt ka siin sügis käes. Käin juba mõnda aega ringi sügismantliga ja kui sajab vihma, siis ka saabastega. Ja ma olen saanud külge ikka päris hullu köha. Tegelikult on mul köha olnud juba üle kolme nädala, aga nüüd on läinud eriti hulluks. Pärast seda, kui ma esimese päeva olin antibiootikumeid võtnud (mida mu ema Gerdaga siia saatis), läks asi nii hulluks, et ma ei saanud pool ööd köhimise pärast magadagi. Aga nüüd on natu-natu paremaks läinud, nii et ma loodan, et need antibiootikumid aitavad. Hispaania 12-eurone köharohi igatahes ei aidanud.

Hispaania- 15. postitus (15.november)

Käisin eile siin esimest korda basseinis ujumas. Tänu sellele, et mul on ülikooli spordikaart, oli see ligi 4 eurot odavam kui tavaliselt. Sissepääsu oli siis 1.20. Kuigi ma teadsin, et see on „bassein“, lootsin, et seal on siiski midagi enamat kui üksainus bassein. Ei olnud ja seega viskas mul seal sulistamine üsna kiiresti kopa ette.
Käisin ujumas Rajuri ja ühe Tšehhist pärit kuti Jirkaga ning kui me Rajuriga sinna jõudsime, oli Jirkal käes ujumismüts. Ta väitis, et talle anti see seal ja ta peab seda kandma. Lootsin, et mina seda ei saa, aga nii pea, kui ma ujulasse sisse astusin, lendas kohale vetelpäästja, kes teatas, et ma pean siin ujumismütsi kandma. Ta andiski mulle ühe (mis ei olnud muide kummist, vaid riidest) ja mul oli tunne nagu ma oleksin Mütsike Indias. Kes on lugenud mu India blogi, sellele ehk meenub see Mumbaist pärit mees, kes India ookeanis kummimütsiga sulistas.
Kuna Rajur käib seal spordihoones võrkpali mängimas, oli see vetelpäästja talle tuttav. Ta mainis vetelpäästjale, et ma oskan natuke portugali keelt ja see mees oli nii üllatunud ja vaimustuses. Selgus, et ta ise on Brasiiliast pärit. Püüdsin natuke temaga portugali keeles rääkida, aga tuleb tunnistada, et pideva praktikata läheb see meelest ära. Siin ülikoolis ei saa ju enam sellest aastast alates portugali keelt õppida.

Räägiks paar sõna ka sellest, kuidas me selle ülikooli spordikaardi saime. Üks Belgia tüdruk rääkis meile, et ta sai selle tasuta ja me peaksime ka minema seda CIAE-sse küsima (see on mingi tudengeid nõustav asutus või midagi taolist) Läksime siis sinna ja rääkisime sellest kaardist, mille peale vaadati meile otsa suurte silmadega. Kuna nad ikka püüavad tudengeid võimalikult palju aidata, siis helistasid nad erinevatesse asutustesse ja lõpuks said teada, et Erasmuse õpilastele ikka on mingi tasuta spordikaart (tavalistele üliõpilastele maksab see umbes 30 eurot ja see annab igal pool soodustusi) Nad saatsid meid spordiasutusse, kus meile see kaart ka kohe anti. Saime isegi ülikooli kirjadega käteräti tasuta :D Saadud spordikaardiga on lisaks basseinile veel soodustus näiteks tennise mängimisel. Tund aega tennist on ühele inimesele vaid 1 euro+ reketi laenutus veel 1 euro.

Muide, sel neljapäeval, 17. novembril, toimub Girona ülikoolis üliõpilaste streik. Kuulsin seda esimest korda itaalia keele tunnis ja sain algul aru, et tegemist on õpetajate streigiga.
Ma polegi päris hästi aru saanud, mille vastu need õpilased sel päeval streigivad. Küsisin ühelt katalaani tuttavalt, et mispärast need üliõpilased streigivad ning ta vastas mulle, et põhjuseid on palju.. aga siis pidi ta ära minema ja ei jõudnud seletada. Kui ma teada saan, eks ma siis kirjutan blogisse ka. Igatahes streigi ajakava alla on kirjutatud, et õpilased valmistuksid vajadusel ülikoolis magama ja nad võtaksid magamiskoti ja õhtusöögi kaasa.
Streigi tõttu lükati ka meie itaalia keele kontrolltöö edasi. Algul küll õpetaja ütles, et tema teeb kontrolltöö ikka tavalisel ajal ja muud võimalust ei tule, aga ju ta ikka mõtles, et äkki ei tule keegi kohale.. Seda parem õpetajale endale, kui ta ei pea Barcelonast kohale ronima. Nimelt elab meie itaallannast itaalia keele õppejõud Barcelonas ja sõidab teisipäeva ja neljapäeva hommikuti kella poole üheksaks meie loengu pärast Gironasse. Rongisõit kestab keskmiselt poolteist tundi.

Hispaania- 14. postitus (12. November)

Eile oli Eesti-Iirimaa jalgpallimäng, mida me saime siin isegi ühes iiris pubis vaadata. Meiega olid seda vaatama tulnud veel mõned erasmuslased, kes olid enamasti Eesti poolt. Tõeliselt mõnus tunne oli Hispaanias olles vaadata ekraanil eestlaste nimesid (nägusid, tõsi küll, ma eriti ära ei tundnud) ja kuulata Eesti hümni. Kahju ainult, et Eesti niimoodi pähe sai., iirlased muidugi pubis juubeldasid.
Üks nendest tüüpidest, kes meiega jalgpalli vaata, oli Šotimaal elav sakslane. Tema puhul on naljakas see, et tal on Facebookis üldse teine nimi, mis päriselt. Mina ja Rajur saime praktiliselt poolteist kuud hiljem teada, et see polegi tema õige nimi. Nii et me kasutame seda nime ikka veel, kui omavahel temast räägime. Küsisin siis talt eile, et miks tal selline nimi Facebookis on. Ta selgitas, et Erasmuse taotlust tehes otsitakse inimesed tavaliselt suhtlusvõrgustikust üles.. ta ei tahtnud, et seal olevad pildid võiksid tema võimalusi välisüliõpilaseks saamisel kahandada.
Kuna Tom (mitte see Tšehhist pärit Tom) on elanud nii Šotimaal kui USAs, räägib ta puhast inglise keelt. Seega oligi minu jaoks väga meelitav, kui ta uuris mult, kas ma olen mõnes inglisekeelses riigis elanud. Kui vastasin, et ei ole, siis teatas ta, et tema arvates on mul üks Erasmuse seltskonna kõige paremaid inglise keeli. Mul ei pidavat praktiliselt üldse aktsenti olema.

Kui juba inimestest rääkida, siis on siin ka üks Armeeniast pärit tüdruk, kellel, nagu selgus, on sünnipäev samal päeval kui mul. Tema juures on huvitav veel see, et tema vanaisa elab praegu Tallinnas ning tema ema on Paldiskis sündinud. Kuna Margarita vanaisa elab praegugi seal, on ta palju kordi Eestis käinud. Tänu minule sai ta teada, et Ryanair lendab otse Gironast Tallinnasse ning seega lubas ta lähiajaks lennu Tallinnasse broneerida.

Eelmisel nädalal käisin kümnekonna inimesega ühe kohaliku juures õhtusöögil. Jordi on katalaan, kellele meeldib erasmuslastega suhelda ja seega tsillib ta koguaeg meiega. Juba algul vaatasin ma, et ta näeb natuke õpetaja moodi välja.. ja siis lõpuks selguski, et ta on ülikoolis õppejõud. Või noh, mis õppejõud ta nii noorelt olla saab.. ütleme nii, et ta annab ülikoolis ühte õppeainet.
Olime Jordi juures hingedepäeval õhtusöögil ning meiega olid ka kaks poolakat. Üks poolakatest seletas kogu õhtusöögi aja, et lähme hiljem surnuaeda-lähme surnuaeda. Me vaatasime teda imelikult- miks me peaksime öösel surnuaeda minema? See pidavat olema mingi Poola traditsioon ning kõik poolakad käivad hingedepäeval surnuaias. Igatahes meile (rahvuse mõttes olid seal nii inglased, sakslane, türklane, kolumbialane, bulgaarlane ja hispaanlased) tundus see mõte väga imelik ja seda imelikum tundus see, kui Karolina muust ei rääkinudki kui sellest, et me läheks surnuaeda. Lõpuks siis paar inimest läks nendega, aga hiljem selgus, et see ettevõtmine kukkus läbi - surnuaed oli öösel kinni. Teine poola tüdruk saatis meile hiljem Facebooki pildi sellest, milline on surnuaed Poolas hingedepäeval. See oli tõesti imeilus- seal on nii palju küünlaid. Hispaanias see vaevalt oleks selline olnud.

Santiago de Compostela- 4. November

Kui ma Eestis olles Erasmuse dokumente täitsin ja sihtkohta valisin, siis oli üheks minu variandiks ka Santiago de Compostela. Kuigi ma otsustasin sinna mitte minna, tahtsin ma ikkagi kindlasti selle koha ära näha. Täna ma läksingi sinna.
Lend ei läinud sedakorda mitte Girona lennujaamast (kuhu sõidab alla poole tunni), vaid Barcelona El Prati lennujaamast. Olin varem Prati lennujaamas ühe korra käinud ja see oli tookord, kui ma üle kolme aasta tagasi esimest korda Barcelonas käisin.
Barcelona lennujaama on Gironast võimalik saada bussiga, mille üheotsapilet maksab umbes 22 eurot. See on tegelikult kohutavalt kallis. Palju mõttekam on võtta Gironast rong Barcelonasse ja sealt rongijaamast edasi rong lennujaama. Kõige odavamal juhul tuleb selle hinnaks veidi alla 10 euro.
El Prati lennujaam on kohe märksa suurem kui Girona lennujaam. Kui ma viimaks pärast pikalt kõndimist jõudsin värava juurde, kontrolliti seal parajasti kohvrite suurust. Peaaegu kõik pidid oma pagasi asetama spetsiaalsesse resti. Minu kohver mahtus õnneks ära ilma mingite probleemideta.
Lennukis oleksin ma peaaegu oma ID-kaardist ilma jäänud. Panin selle algul istmele ja unustasin siis sinna. Lõpuks läks ID-kaart istme ja seljatoe vahele niimoodi, et seda näha ei olnud. Mul tõeliselt vedas, et mul see meelde tuli, sest muidu oleksin ma lihtsalt rõõmsalt ära kõndinud ja hiljem selle avastanud. Ja kui ma oleksin ID-kaardist ilma jäänud, oleksin pidanud tagasi Gironasse tulema, kas rongi-bussiga või lendama Eestisse.Tõend, mille aukonsul või suursaadik oleks sel juhul väljastanud, oleks lubanud mul lennukiga ainult kodumaale lennata. Tuleb ikka hoolikam olla ja oma asjadel silm peal hoida.
Mul oli Santiagos olevate erasmuslaste (kes õpivad ka hispaania filoloogiat) Laura ja Maarjaga kokku lepitud, et ööbin nende juures. Teadsin vaid tänava nime ja seda, et see tänav peaks katedraalist umbes 15 minuti kaugusel asuma. Aga mul ei olnud linnakaarti ja mul polnud vähimatki aimu, kuhu minna. Täiesti juhuslikult (ilmselt katedraali poole) jalutades märkasin ma turistiinfo silti. Vedas ikka, et ma selle otsa komistasin. Küsisin neilt linnakaardi ja palusin aidata leida tänavat. Selgus, et seda polegi kaardil, kuid abivalmis naine otsis selle Google’i kaartidest üles ja printis mulle välja.
Kuna tänavasilte on võrdlemisi vähe, ei leidnud ma algul isegi katedraali üles. Panin päeva pirni maha, kui küsisin möödaminevalt mehelt, kus katedraal on. Ta osutas selja taha ja kui ma oleksin astunud ühe sammu vasakule, oleksin seda ka ilma küsimata näinud. Geenius! Vähemalt pärast poole tunnist ekslemist leidsin ma Laura ja Maarja kodu üles. Lasin kella ja uks tehti lahti. Sisse astudes nägin ma kõigepealt ühte meest ja siis astus ka teine köögist välja. Uurisin, kas Maarja ikka elab siin. Pidi elama. Need kaks kutti olid couchsurferid (kuna mu blogi loevad ka vanemad inimesed, siis selgitan ära, kes need on: couchsurferid on reisisellid, kes otsivad internetivõrgustikus teistelt inimestelt reisi ajaks ööbimispinda; põhimõtteliselt lubab inimene teisel võõral inimesel mõnda aega enda kodus ööbida) Räägin natuke siis nendest kahest mehest. Nimelt on nad Rumeeniast pärit ungarlased, kes sõitsid mööda Euroopat jalgratastega, praeguseks on nad vändanud juba ligi 5000 kilomeetrit. Ühe ungarlase nimi oli Lotzi, teine oli nii tagasihoidlik ja ei rääkinud kuigi palju, seega ma ei saanudki tema nime teada. Lotzi, sõbralikum tüüp, rääkis mulle muuhulgas, et ta õpetas Rumeenias keskkooli õpilastele teoloogiat ja loogikat. Ta nägi välja ka nagu Jeesus, nii et see ala sobis talle :D
Mõne hetke pärast tuli kuskilt tagatoast välja veel üks noormees. Selgus, et tema ikkagi elab seal – nimelt on ta Maarja ja Laura korterikaaslane. Saksamaalt pärit Malte ajas minuga natuke aega juttu, et mul päris igav seal ei oleks.. Ta ütles, et Maarja oli just umbes viis minutit enne minu tulekut välja läinud.. Ja Laura on Oviedos (seda sain ma juba eelmisel päeval teada) Malte oli väga sõbralik ja tuli välja ka, et ta on Guatemalas käinud. Tema on esimene inimene, kellega ma päriselus kohtun ja kes on Guatemalas käinud (seda ma ei arvesta, et ükskord kuulsin, kuidas kultuuridevahelise kommunikatsiooni loengus üks tudeng õppejõule mainis, et on Guatemalas töötanud) Kui ma õigesti aru sain, siis see, kui Malte Guatemalas neli aastat tagasi käis, ongi olnud viimane kord, millal ta lennukit kasutas. Nimelt reisib Malte hääletades ringi. Maarja sõnul olevat ta maailmapäästja tüüpi. Nii palju, kui ma temaga Santiagos kokku puutusin ja kuulsin, kuidas ta kõiksugu asju tasuta teeb, nõustun ma sellega.
Kuna Malte on Guatemalas 10 päeva keeltekoolis olnud ja siis veel neli kuud Ladina-Ameerikas reisinud, räägib ta ka hispaania keelt. Seega on Malte, Maarja ja Laura koduseks keeleks hispaania keel – ülivinge!
Igatahes, kui olin juba mõnda aega Maltega juttu ajanud, helistasin Maarjale, et küsida, kus tema on. Ta imestas, et ma olen juba seal ja lubas kohe koju tulla. Kui ta kümne minuti pärast koju jõudis, uurisin, kas ta viitsib minuga natuke linnas tšillida ja nii läksimegi algul kesklinna ja siis bussijaama, et mulle homseks Salamancasse bussipiletid osta.

Santiago kuulus katedraal oli imekaunis ja usklikud uskuvat, et katedraali on maetud püha Santiago. Linn ise on kuulus seepärast, et oli keskajal palverändurite kolmas eelistatuim sihtpaik Rooma ja Jeruusalemma järel. Ka praegu rändavad paljud inimesed sinna jalgsi, nende jaoks on olemas ka spetsiaalne tee, millele näitavad sõiduteede ääres paljud viidad. Maarja rääkis, et kui tema ja Malte Barcelonast hääletades Santiagosse jõudsid, vaatasid inimesed neid tunnustavalt ja näitasid pöialt, sest arvasid, et nad tulid jalgsi Santiagosse.

Veel näitas Maarja „Harry Potteri“ raamatukogu, mis oli tõesti äge. Meie arvates on see „Harry Potteri“ raamatukogu, sest seal on mõlemal pool seina hästi kõrged raamaturiiulid ja seega on see aukartustäratav. Maarja rääkis, et seal on ülikasulik õppimas käia, sest keskenduda saab nii hästi ja õppimistuju lausa tuleb peale. Seda on seal tõesti vaja ka, sest tema sõnul tuleb Santiago de Compostela ülikoolis üsna palju õppimisega tegeleda.
Kui ma olin bussijaamast piletid ära ostnud, läks Maarja jooksma ja mina kõndisin üksi nende juurde. Vahepeal oli tulnud veel kaks couchsurferit! Need olid Jeremy ja Erich USAst. Vot nemad olid tõelised intelligendid ja maailmapäästjad. Oma elust viimased neli aastat olid nad veetnud Malis ja Guineas maailma päästes ja nüüd reisivad enne USAsse tagasi minekut Euroopas. Nende põhimõte on, et lennukit nad oma teekonnal ei kasuta. Isegi USAsse tagasi lähevad nad Barcelonast suure laevaga - nende pikk laevateekond pidi kestma 14 päeva. Erich ja Jeremy rääkisid, et plaanisid algul minna siiski lennukiga (mis oleks esimene kord nelja aasta jooksul), aga tegelikult hinna poolest tuleb laevaga minek odavam, sest seal on kõik söögid hinda sisse arvestatud.
Tegelikult on üks neist, Erich, üldse Venezuela päritolu, kuigi ta on 9 aastat USAs elanud. Kui ta oli noorem, kolis tema pere USAsse, sest Venezuelas oli elu nii ohtlik. Ta tõi näite, et kaks tema nõbu on tapetud tavaliste pisiröövide ajal.
Igatahes tänu sellele, et tema emakeel on hispaania keel, saime temaga hispaania keeles rääkida. Ta tegi mulle nii kena komplimendi öeldes, et mu hispaania keel on nii hea ja ma ei eksi rääkides peaaegu mitte kunagi.
Täna õhtuks olid kõigile söögi teinud ungarlased Lotzi ja tema vend. Nad valmistasid meile mingit Ungari tüüpilist toitu, mis oli põhimõtteliselt nagu ühepajatoit, ainult et vürtsikam. Pärast koristasime mina ja Maarja nõusid ning Lotzi mängis meile Malte pisikest kitarrihakatist ja laulis. Oi, kui ilusasti ta laulis. Ta sobiks imehästi tänavamuusikuks, mitte usuõpetajaks. Muide, Lotzi ütles, et nii hea on kuulata mind ja Maarjat eesti keeles rääkimas, sest see keel kõlab väga ilusasti.
Pärast seda, kui me olime söömise lõpetanud, saabus VEEL ÜKS couchsurfer. Tema oli ka USAst pärit ja nimeks oli tal Ryan. Muide, Ryan meenutas mulle minu onu Erikut (jah, ma tean, et enamik, kes seda loevad, ei tea, kes on onu Erik :D) Sarnased jooned onu Erikuga olid habe, hästi lahked silmad ja üliaeglased refleksid ja söömine.

Sedamoodi käivadki Laura, Maarja ja Malte juures couchsurferid ning nende inimestega nad eelkõige suhtlevadki. Teiste erasmuslastega (keda pidi Santiagos olema üle 1000) mitte eriti palju.
Õhtupoole läksime veel baaridesse. Ainult see tagasihoidlikum ungarlane jäi koju, ta ei tundunud väga pidutseja olevat. Sellega seonduvalt mõtlesingi, et mina ei julgeks võhivõõrast enda koju jätta. Mitte et ma oleksin arvanud, et see tüüp kindlasti midagi varastab, aga üleüldiselt ma ei julgeks. Mis siis, kui pärast läpakas ja digikas läinud oleksid?
Kuskil kella 2 ajal öösel hakkasime me koju tagasi tulema, kui mingi sõber Maltele helistas. Nii et tema, Maarja ja Ryan läksid tagasi välja ja tulid tagasi alles järgmisel päeval.
Oleksime peaaegu olnud neljatoalises korteris kaheksakesi: Maarja ja Malte, mina ja viis couchsurferit. Kui Maarja, Malte ja Ryan oleksid öösel tagasi tulnud, oleks vist natuke kitsaks läinud. Algselt oli planeeritud magamine niimoodi: kaks kutti Laura toas, mina Maarja toas madratsil ja kolm kutti elutoas.

Salamanca- 5. november

Kui ma hommikul kella poole 10 ajal ärkasin, polnud Maarja, Malte ja Ryan veel peolt tulnud, Lotzi ja tema vend passisid niisama ning Erich ja Jeremy olid juba Finisterisse (pidi olema Euroopa kõige läänepoolsem tipp, mille kohta arvati kunagi, et just seal lõpeb maailm) läinud.
Maarja oli rääkinud, et otsest teed pidi võid nende kodust bussijaama jõuda 15 minutiga, aga kuna mina ei julgenud igasuguseid imelikke teid mööda kõndida (äkki eksin mõnel väikesel tänaval ära?), kõndisin ma sinna üle poole tunni. Eile öeldi mulle, et pean olema bussijaamas 15 minutit enne ja kui mina 10 minutit varem bussijaama jõudsin, ei olnud seal ei bussi ega peaaegu ühtegi inimest. Ehmatasin ära: ega ometi buss pole varem läinud? Või ega mul ometi kell vale pole? Siiski buss tuli ja minu peaaegu kuue tunni pikkune sõit algas. Tänu sellele, et ma istusin otse bussijuhi taga ja nägin kõike ümbritsevat väga hästi, läks sõit kiiremini kui tavaliselt.
Taaskord oma sihtpaika jõudes ei olnud mul mingit linnakaarti, teadsin vaid hotelli aadressi. Bussijaamas nägin ma ühte infopunkti, kuid see oli parajasti kinni. See pidi jälle lahti tehtama kümne minuti pärast. Ootasin siis rõõmsalt ära, kuni see lahti tehti ja siis selgus, et see on vaid bussiinfo. No tore siis. Ometi oskas seal olnud naine mulle selgitada, kus on minu hotell.
Tee hotelli oli ootamatult lihtne ja tänaval oli isegi silt, mis osutas hotellile. Niisiis seekord ei olnud ma mitte hostelis vaid hotellis, kus mul oli ühene tuba. Ei, asi polnud üldse mitte selles, et ma ei oleks tahtnud võtta jagatud tuba. Ma lihtsalt ei leidnud selles ajavahemikus ühtegi sellist tuba.
Sain hosteli retseptsioonist kaardi ning läksin välja jalutama ja šoppama. Õhtul läksin üsna vara magama, sest tundsin seal privaattoas end veidi üksi. Tavaliselt ma reisidel end üksi ei tunne, sest olen ühes toas teiste inimestega.

Salamanca, Santiago de Compostela- 6. november

Tänaseks oli plaanis Salamancaga tutvumine. Olin mitmetelt inimestelt kuulnud kiidusõnu selle kohta ning ma ei pidanud päris kindlasti pettuma. Nüüdsest on Salamanca, Barcelona ja Girona mu lemmiklinnad Hispaanias. Ometi on need aga nii erinevad kohad. Gironas on mu kodu, seega meeldib mulle selle hubasus, Barcelona lummab oma sürrealistliku omapäraga, Salamanca aga oma imekauni arhitektuuriga. Salamanca keskväljakut Plaza Mayori peetakse muide Hispaania üheks kaunimaks, linnas on vana ja väärikas ülikool ning katedraalid on väga võimsad.

Salamancast voolab läbi Tormese jõgi, millest olin varem kuulnud tänu raamatule „Tormese Lazarillo elukäik“ See teadmata autori poolt kirjutatud raamat on Hispaanias väga oluline, sest see pani alguse kelmiromaanile. Teose peategelane Tormese Lazarillo sai oma nime, sest olevat sündinud Tormese jõe kallastel. Jõe ääres on ka temast skulptuur, juba seegi näitab tema tähtsust Hispaanias.
Veel käisin ma Salamanca ülikooli ekskursioonil, mis kestis umbes 25 minutit ja maksis 3 eurot. Algul mõtlesin, et ei hakka ootama seda ekskursiooni ja lähen edasi. Edasi kõndides kriipis see mul ikka seest, niisiis 5 minutit enne ekskursiooni algust jooksin ma tagasi, et see ikkagi võtta. Ülikool oli seest kena, kuid ega see ekskursioon midagi sensatsioonilist tegelikult ei olnud.
Kell 3 pärastlõunal läks mul buss tagasi Santiago de Compostelasse. Bussijaamas oodates tekkis mul tunne, et tegin ikka valesti, et otse Santiagosse pileti ostsin. Oleksin võinud veel kuhugi minna.. näiteks Valladolid. Olen ju alati mõelnud, et kui ma juba reisile läheb, siis tahan näha võimalikult palju erinevaid kohti. Aga mis teha, järgmine kord tuleb põhjalikumalt läbi mõelda.
Tee peal tegi buss peatuse samas kohas, kus eelmine kord. (pikamaabussid peavad pooletunnise peatuse tegema iga kolme tunni tagant) Istusin trepile maha, et lugeda, kui kuulsin südantlõhestavat kiisu näugumist. Ühe auto all oli pisike kassipoeg, kes lonkas ühte oma tagakäpakest. Mul oli temast nii kahju, et mul tulid pisarad peaaegu silma. Kui ma oleksin Gironas näinud sellist kiisukest, kelle käpp on haige, oleksin ta viinud loomaarsti juurde. Mis siis, kui ise pean selle eest maksma. Aga selgus, et kiisu on hoopis näljane. Mul oli bussis suitsuvorsti ja otsustasin selle kassile anda. Läksin bussijuhi juurde ja ütlesin, et mul jäi rahakott bussi ja tahaksin seda kätte saada. Tegelikult võtsin aga vorsti ja viisin kassile. Kiisu lõpetas kohe näugumise. Mul oli sealt kohe palju kergem lahkuda.
Mul on kahju, et ei näinud seda kassi siis, kui olin teel Salamancasse. Nimelt ostsin ma siis 3,5 euro eest mingi võileiva, mis ei sisaldanud õnnetuseks mitte midagi muud peale singi, isegi võid polnud vahel. Vähemalt poole võileiva vahel olnud singist jätsin ma alles.. oleksin saanud selle ju kiisule anda.
Santiagosse jõudsin kuskil kolmveerand üheksa ajal ja Maarja-Laura-Malte koju jõudsin ligi pool 10. Ainus, kes kodus oli, oli Ryan (üks couchsurferitest) Sõime koos õhtusööki ja rääkisime tema Euroopa rännakust. Õige pea saabus Malte, praktiliselt kohe tema järel Erich. Ajasime nendega niisama juttu, kui teemaks tuli selline asi nagu Dumpster diving (otsetõlkes midagi sellist nagu prügikastidesse sukeldumine) Ma polnud sellest midagi kuulnud, niisiis kutid rääkisid mulle sellest. Mina selgitan siis omakorda seda neile, kes ka sellest kuulnud pole: see on supermarketite kõrval asuvatest prügikastidest realiseerimisaja ületanud toodete otsimine. Erichu ja Ryani sõnul pidi olema see USAs väga levinud just tudengite seas. Kui mina ütlesin, et ma pole kuulnud, et Eestis tudengid seda teeksid, teatas Erich, et siis elavad Eestis tudengid vist väga hästi.


Ja siis tuli tüüpidel idee, et läheks proovima Dumpster divingut! Ehk siis me läksime ümberkaudsetesse prügikastidesse sorama. See oli minu jaoks nii kummaline ja naljakas, et ma itsitasin enamuse ajast nende kõrval. Kahjuks me midagi poest pärinevat ei leidnud, ainult inimeste prügi. Erich isegi naeris, et nüüd ma pean neid kindlasti lollakateks, kes minu kulul nalja teevad.
Igatahes pärast prügi sees sorimist istusime veel pikalt elutoas ja ajasime juttu. Magama sain umbes kella 3 ajal.

Santiago de Compostela- 7. november

Malte avastas hommikul, et Erich ja Jeremy (kes olid läinud täna Baskimaale) jätsid kogemata maha oma joogipudeli koos kleepsudega, mille Malte andis (üks neist oli selline, millel oli Malte sõbra pilt peal ja sinna oli kirjutatud, et tegemist on maailma kõige halvema hääletajaga. Malte laseb mingi kihlveo pärast panna neid kleepse igasugustesse erinevatesse riikidesse, Erich pidi selle kuhugi USAsse kleepima ja siis Maltele pildi saatma) Malte palus mul võtta need asjad endaga Gironasse kaasa, sest Erich ja Jeremy pidid ülejärgmisel nädalal Gironasse tulema. Meil oli niikuinii räägitud juba sellest, et võiks siin kokku saada.

Täna plaanisin ma umbes kella üheni vaadata veel Santiago de Compostelas ringi ning pärast seda oli mul lend tagasi Barcelonasse. Kuna ka Ryan plaanis natuke linna peal jalutada, läksime koos. Tahtsin veel viimast korda katedraali näha ja ära proovida ühe asja, millest Erich oli rääkinud. Erich sai eile kokku oma kooliõega, kes nüüd elas Santiagos. See oli rääkinud talle muuhulgas, et kui visata katedraali ette pikali ja vaadata seda üle pea, siis tekib selline tunne nagu katedraal oleks su peal. Tahtsin ära proovida, kas on nii. Proovisimegi. Eks ta üsna imelik oli lihtsalt asfaldile pikali visata, aga vähemalt olin ma varem näinud ühtesid teisi ka nii tegemas. Vaatasin katedraali üle pea, aga minu arust selles küll midagi väga muljetavaldavat polnud.. vähemalt sai ära proovitud. Pärast seda käisime kahes pargis, mida Malte soovitas ja uues linnajaos.
Kui ma Santiago lennujaamas õige värava juurde jõudsin, lasti inimesi juba lennukile. See on märkimisväärne, sest millegi pärast venitatakse pardale laskmisega üsna kaua. Pagasi suurust kontrolliti ka, aga kuna parasjagu üks mees toppis oma kohvrit raami, kõndisin mina sellest lihtsalt mööda. Seda enam, et mul ei olnud asjad kohvris nii hästi sätitud, võib-olla poleks see hästi raami mahtunud.
Lennuk Barcelonasse väljus 10 minutit varem ja mulle see sobis, sest tahtsin jõuda võimalikult kiiresti Barcelona rongijaama, et sealt edasi Gironasse sõita. Koju jõudsin poole 8 ajal õhtul.

Hispaania- 13. postitus

Sant Narcisi pidustused käivad täie hooga. Meie kodu lähedal asuvasse Devesa parki (kus kasvavad muide terve Kataloonia kõige kõrgemad puud) on pandud üles lausa terve lõbustuspark. Ma täitsa ootasin huviga, et mis see siis on, millest kohalikud elevusega räägivad – nüüd selgus, et pool sellest on lõbustuspark. Laupäeva
õhtul toimus seal ka mingi kummalise ansambli kontsert, millele kõik inimesed kaasa elasid. Ei tea, kas kohalik Smilers? Või pigem Meie Mees?
Üle terve linna on laat, kus müüakse igasuguseid erinevaid juuste, vorste, raamatuid ja muid tooteid. Linna on pidustuste ajaks tekkinud suur hulk praetud kastanite müüjaid. Mäletan, et Türgis oli neid väga palju ja me Jannega mõtlesime neid proovida, aga ei tahtnud eriti sellele raha raisata.
Igatahes nüüd proovisin need siis ära. Ostsime 4 euro eest ühe torbiku ja tuleb tunnistada, et ega need väga head küll ei olnud. Üks Mehhiko tüdruk oli meile just soovitanud, et need on päris head. Ei tea, minu maitse eriti ei ole.

Pidustuste juures on väga tähtis osa castellidel ehk inimtornidel. Jah, inimesed lihtsalt ronivad üksteise otsa ja moodustavad torne. Käisime ühte sellist pühapäeval vaatamas, see oli muljetavaldav. Hulk inimesi seisab all ja moodustab põhja, siis hakkavad inimesed järjest peale ronima ja uusi korruseid moodustama. Kõige ülemistel korrustel on lapsed, kes kannavad ka kiivreid. Üks meie lahedal seisnud naine rääkis meile, et kiivrid ülemistele “korrustele” on kohustuslikud pärast seda, kui viis aastat tagasi üks pisike tüdruk inimtorni tehes surnuks kukkus. Meie nägime ka, et see on tõesti vajalik, et ülemistel kihtidel oleks kiivrid. Nimelt üheksakorruselist (kui ma ei eksi) torni tehes kukkus see kokku. Lihtsalt ülemised kaotasid tasakaalu ja kõik kukkus kokku nagu kaardimajake. Täitsa ehmatav oli.
Lugesin natuke ka castellide ajaloo kohta. Nende tegemine on eriti iseloomulik Katalooniale ning nendega alustati juba 18. sajandil Tarragonas.

Eile, esmaspäeval, käisime vaatamas veel ühte pidustuste olulist osa- correfocsi. Teadsin, et see on mingi tulešõu, aga jumala eest, midagi sellist poleks ma küll osanud oodata. Kogunesime teiste ersmuslastega sinna, kus see algama pidi. Kui kell sai pool 11, lasti kõik tänavatuled ära ja mingi kuradi riietuses mees hakkas ringi jooksma ja koledat häält tegema. Ja siis hakkas mingi väiksem ilutulestik (see, mis sädemeid pillub) meie ümber tööle. Kuraditeks riietatud mehed viskasid meie poole sädemeid. See oli nii jube, ma kartsin sel hetkel nii väga! Oleks pidanud aimama seda, kui ümberringi olevad kohalikud olid kapuutsidega ja sallid näo ees. Paljud inimesed, kaasa arvatud mina, ronisime üle tõkkepuu, et põgeneda. Sellist hirmušokki ma ei tahaks küll uuesti üle elada.
Ja siis algas rongkäik võimsa trummipõrina saatel, mille ajal pilluti ka sädemeid. Ma väga lähedale enam ei julgenud minna ja ega ei saanud ka – inimesi oli lihtsalt nii palju. Lõpuks jõudsime välja ülikooli lähedal asuvale väljakule, kus toimus ka mingi tulešõu, mingid tulerattad veeresid rahva sisse. Ma ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui inimesed oleksid sinna ette jäänud – nad oleksid ju põlema läinud!
Mul on väga hea meel, et mul oli sall kaasas. See tulevärk ikka tossutas päris korralikult.
Tuleb tunnistada, et minul läks ikkagi hästi, et ma kuidagi põletada ei saanud. Dominika rääkis, et kuna ta oli üsna lähedal tulešõule, sest Charlie tahtis pildistada, siis sai ta käsi kolmest kohast kõrvetada. Tom kirjutas Facebookis aga, et tema isal on nüüd eilse pärast vähem juukseid :D

Pidustuste tõttu ei ole meil päris pikalt kooli. Vabaks on antud esmaspäev ja teisipäev
(esmaspäeval poleks meil nagunii tunde), mis tähendab, et me ei pea kooli minema reedest kolmapäevani. Pahameelt tekitav oli see et laupäeval olid kõik poed ka kinni. Hea, et me oleme koju midagi söögiks varunud, sest ka pühapäeviti on poed kinni.