õhtul toimus seal ka mingi kummalise ansambli kontsert, millele kõik inimesed kaasa elasid. Ei tea, kas kohalik Smilers? Või pigem Meie Mees?
Üle terve linna on laat, kus müüakse igasuguseid erinevaid juuste, vorste, raamatuid ja muid tooteid. Linna on pidustuste ajaks tekkinud suur hulk praetud kastanite müüjaid. Mäletan, et Türgis oli neid väga palju ja me Jannega mõtlesime neid proovida, aga ei tahtnud eriti sellele raha raisata.
Igatahes nüüd proovisin need siis ära. Ostsime 4 euro eest ühe torbiku ja tuleb tunnistada, et ega need väga head küll ei olnud. Üks Mehhiko tüdruk oli meile just soovitanud, et need on päris head. Ei tea, minu maitse eriti ei ole.
Pidustuste juures on väga tähtis osa castellidel ehk inimtornidel. Jah, inimesed lihtsalt ronivad üksteise otsa ja moodustavad torne. Käisime ühte sellist pühapäeval vaatamas, see oli muljetavaldav. Hulk inimesi seisab all ja moodustab põhja, siis hakkavad inimesed järjest peale ronima ja uusi korruseid moodustama. Kõige ülemistel korrustel on lapsed, kes kannavad ka kiivreid. Üks meie lahedal seisnud naine rääkis meile, et kiivrid ülemistele “korrustele” on kohustuslikud pärast seda, kui viis aastat tagasi üks pisike tüdruk inimtorni tehes surnuks kukkus. Meie nägime ka, et see on tõesti vajalik, et ülemistel kihtidel oleks kiivrid. Nimelt üheksakorruselist (kui ma ei eksi) torni tehes kukkus see kokku. Lihtsalt ülemised kaotasid tasakaalu ja kõik kukkus kokku nagu kaardimajake. Täitsa ehmatav oli.
Lugesin natuke ka castellide ajaloo kohta. Nende tegemine on eriti iseloomulik Katalooniale ning nendega alustati juba 18. sajandil Tarragonas.
Eile, esmaspäeval, käisime vaatamas veel ühte pidustuste olulist osa- correfocsi. Teadsin, et see on mingi tulešõu, aga jumala eest, midagi sellist poleks ma küll osanud oodata. Kogunesime teiste ersmuslastega sinna, kus see algama pidi. Kui kell sai pool 11, lasti kõik tänavatuled ära ja mingi kuradi riietuses mees hakkas ringi jooksma ja koledat häält tegema. Ja siis hakkas mingi väiksem ilutulestik (see, mis sädemeid pillub) meie ümber tööle. Kuraditeks riietatud mehed viskasid meie poole sädemeid. See oli nii jube, ma kartsin sel hetkel nii väga! Oleks pidanud aimama seda, kui ümberringi olevad kohalikud olid kapuutsidega ja sallid näo ees. Paljud inimesed, kaasa arvatud mina, ronisime üle tõkkepuu, et põgeneda. Sellist hirmušokki ma ei tahaks küll uuesti üle elada.
Ja siis algas rongkäik võimsa trummipõrina saatel, mille ajal pilluti ka sädemeid. Ma väga lähedale enam ei julgenud minna ja ega ei saanud ka – inimesi oli lihtsalt nii palju. Lõpuks jõudsime välja ülikooli lähedal asuvale väljakule, kus toimus ka mingi tulešõu, mingid tulerattad veeresid rahva sisse. Ma ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui inimesed oleksid sinna ette jäänud – nad oleksid ju põlema läinud!
Mul on väga hea meel, et mul oli sall kaasas. See tulevärk ikka tossutas päris korralikult.
Tuleb tunnistada, et minul läks ikkagi hästi, et ma kuidagi põletada ei saanud. Dominika rääkis, et kuna ta oli üsna lähedal tulešõule, sest Charlie tahtis pildistada, siis sai ta käsi kolmest kohast kõrvetada. Tom kirjutas Facebookis aga, et tema isal on nüüd eilse pärast vähem juukseid :D
Pidustuste tõttu ei ole meil päris pikalt kooli. Vabaks on antud esmaspäev ja teisipäev
(esmaspäeval poleks meil nagunii tunde), mis tähendab, et me ei pea kooli minema reedest kolmapäevani. Pahameelt tekitav oli see et laupäeval olid kõik poed ka kinni. Hea, et me oleme koju midagi söögiks varunud, sest ka pühapäeviti on poed kinni.
No comments:
Post a Comment