Kuna eile õhtul olid jalatsid päris läbimärjaks saanud ja nad ära ei olnud kuivanud, tuli neid kuivatada fööniga. Aega läks, aga asja sai.
Enne Nicosiasse minekut oli mul vaja apteegis käia. Algul see retseptsioonitüüp (kes oli muide Pakistanist pärit) lihtsalt seletas mulle, kuidas apteeki minna, aga siis mõtles vist – tühja kah, saadan ta sinna ära. Ja saatiski. Töö ajast. Hiljem saatis isegi jagatud takso peale, et ma saaksin kiiresti ja mugavalt Nicosiasse. Võib-olla tundis süüd seepärast, et ma ööseks tekki ei saanud. Aga ma ei olnud tegelikult nagunii ta peale kuri, ütlesin ainult, et pole hullu ja juhtub.
Nicosia Türgi osas sain ma jätta oma koti jagatud taksode jaama ja siis vabalt natuke ringi kõndida.
Mis siis, et see on Küprose saar, põhjaosa on täielik Türgi. Käisin vaatamas mitmeid mošeesid, enne kui läksin tagasi Kreeka poolele. Kreeka poolele minnes kontrolliti ka mu kotti (Türgi poolele minnes mitte) Uurisin, mis need keelatud asjad siis on ja mulle vastati, et üle piiri ei tohi tuua piima-ega lihatooteid.
Kuna mul ei olnud ühtegi Nicosia lõunaosa kaarti, tahtsin ma leida turismiinfo üles, et sealt kaart võtta. Aga võta näpust – turismiinfo oli kinni. Seega pidin ma lihtsalt järgnevad 45 minutit aega parajaks tegema. Nimelt pidin ma kokku saama Simosega, selle kreeklasega, kellega sain tuttavaks lennukis. Kuigi Simos elab Limassolis, pakkus ta mulle, et kuna bussiühendused on halvad, tuleb ta mulle Nicosiasse järgi. See tähendab, et ta sõitis 70 kilomeetrit maha selleks, et mulle järgi tulla ja 70 kilomeetrit tagasi.
Meil jäi neljapäeval kokkulepe, et ma saadan talle SMSi, kui ma jõuan Küprose Türgi poolele. Ta avaldas juba siis kahtlust, et võib-olla ei lähe need SMSid ja kõned kohale, kuid mina ei tahtnud seda väga uskuda. Seega võtsin igaks juhuks tema mailiaadressi ka. Eile hostelisse jõudes ma saatsingi talle sõnumi, kuid vastust ei tulnud ega tulnud. Kui saatsin maili, siis ta vastas sellele ja ütles, et saatis mulle ka SMSi vastu. Mina aga neid kätte ei saanud. Samal ajal sain kätte ühe SMSi, mis oli saadetud Türgi poole pealt ja ühe Eestist, nii et telefon pidi ikka toimima. Täna proovisin talle helistada ja sain seda teha ilma probleemideta.. siis aga sai teise kõne pealt kõneaeg otsa (põhimõtteliselt oli mul 10 eurot läinud kahe telefonikõne ja ühe SMSi peale!) Tema mulle tagasi helistada ei saanud. Kreeka võrk lihtsalt ei lase Türgi telefonidele helistada, uskumatu! Kui ma jõudsin hiljem Türgi võrgust välja, siis ma sain kätte ka need sõnumid, mille Simos oli mulle eelmisel päeval saatnud.
Igatahes, kui mul kõneaeg otsa sai, pidin ma otsima mõne internetipunkti, kust saaks helistada. Mul ikka väga vedas, et ma selle nii kergesti leidsin, sest neid ei olnud minu arust kuigi palju. Õnnekombel selgus, et Simos ootab mind sellest internetipunktist umbes 50 meetri kaugusel.
Ja seal ta siis seisiski oma halli BMWga, et mind Limassoli viia. Kusjuures pärast temaga kohtumist neljapäeval ma kahtlesin, kas peaksin ikkagi teda usaldama.. aga tema kasuks käisid mitmed punktid. Ma kohtusin temaga lennukis, mitte tänaval. Ta oli oma ülemusega (kes omakorda suhtles veel mingite inimestega, mitte meiega) ja nad olid ülikonnas-viigipükstes. Ja ta ei pakkunud kohe algul, et me võiksime kokku saada Limassolis, alles pärast seda, kui olime mitu tundi juttu ajanud. Pärast ütles ta mulle seda ka, et minuga on hästi hea rääkida, sest ma tundun olevat mõttemaailmalt tema vanune (ta on minust kümme aastat vanem)
Kuna Simosel oli Limassolis kaks korterit, siis pakkus ta mulle, et ma võin ühes ööbida. Algul ma mõtlesin küll, et äkki lähen ikka hosteli, aga siiski – ta pakkus mulle korterit, kus võin üksi olla. Niisiis läksimegi. See korter oli hästi ilus ja stiilne – ühetoaline kööginurgaga. Rõdult oli veidi näha merd ja rõdu kõrval olid apelsinipuud. Sealt ma muide võtsin ka mõned apelsinid, millest kaks on mul veel praegugi kodus.
Õhtul käisime väljas söömas ja pubis. Kui Simos kuulis, et ma õpin ülikolis hispaania keelt, uuris ta, kui hästi ma hispaania keelt oskan. Kas ma oskaksin ka ametlikke dokumente hispaania keele tõlkida. Seletasin, et selleks, et praegu dokumente tõlkida, peaksin ma olema elanud siin pikemalt. Huvitav, kas ta tahtis mulle mingit tööd pakkuda? Neil on ju äripartnerid nüüd Hispaanias.
Veel üks naljakas asi, mida Simos rääkis, oli hiinlastega töötamisest. Kuna ta hakkas hiljuti tootma oma Küprose teemalisi suveniire ja neid toodetakse Hiinas, peab ta hiinlastega suhtlema. Ta rääkis, et hiinlastel on täiesti ükskõik lepingutest ja nad muudavad tingimusi oma suva järgi. Ja riigilt pole mõtet selles osas abi otsida.. sellega läheb palju rohkem närvirakke. Simos rääkis ühest korrast, mil ta palus vabrikust pilte saata ja see naine, kellega ta suhtles, ütles, et saadab pildi ka endast. Ja ta oli saatnud endast pildi, kus ta oli lühikeses seelikus ja seisis WCs. Ma pidin naerukrambid saama seda juttu kuuldes.
Ega ma väga pikalt ei jõudnudki väljas olla, arvestades seda, et ma olin öösel 4,5 tundi magada saanud.
No comments:
Post a Comment