Kui ma hommikul kella poole 10 ajal ärkasin, polnud Maarja, Malte ja Ryan veel peolt tulnud, Lotzi ja tema vend passisid niisama ning Erich ja Jeremy olid juba Finisterisse (pidi olema Euroopa kõige läänepoolsem tipp, mille kohta arvati kunagi, et just seal lõpeb maailm) läinud.
Maarja oli rääkinud, et otsest teed pidi võid nende kodust bussijaama jõuda 15 minutiga, aga kuna mina ei julgenud igasuguseid imelikke teid mööda kõndida (äkki eksin mõnel väikesel tänaval ära?), kõndisin ma sinna üle poole tunni. Eile öeldi mulle, et pean olema bussijaamas 15 minutit enne ja kui mina 10 minutit varem bussijaama jõudsin, ei olnud seal ei bussi ega peaaegu ühtegi inimest. Ehmatasin ära: ega ometi buss pole varem läinud? Või ega mul ometi kell vale pole? Siiski buss tuli ja minu peaaegu kuue tunni pikkune sõit algas. Tänu sellele, et ma istusin otse bussijuhi taga ja nägin kõike ümbritsevat väga hästi, läks sõit kiiremini kui tavaliselt.
Taaskord oma sihtpaika jõudes ei olnud mul mingit linnakaarti, teadsin vaid hotelli aadressi. Bussijaamas nägin ma ühte infopunkti, kuid see oli parajasti kinni. See pidi jälle lahti tehtama kümne minuti pärast. Ootasin siis rõõmsalt ära, kuni see lahti tehti ja siis selgus, et see on vaid bussiinfo. No tore siis. Ometi oskas seal olnud naine mulle selgitada, kus on minu hotell.
Tee hotelli oli ootamatult lihtne ja tänaval oli isegi silt, mis osutas hotellile. Niisiis seekord ei olnud ma mitte hostelis vaid hotellis, kus mul oli ühene tuba. Ei, asi polnud üldse mitte selles, et ma ei oleks tahtnud võtta jagatud tuba. Ma lihtsalt ei leidnud selles ajavahemikus ühtegi sellist tuba.
Sain hosteli retseptsioonist kaardi ning läksin välja jalutama ja šoppama. Õhtul läksin üsna vara magama, sest tundsin seal privaattoas end veidi üksi. Tavaliselt ma reisidel end üksi ei tunne, sest olen ühes toas teiste inimestega.
No comments:
Post a Comment