Lend ei läinud sedakorda mitte Girona lennujaamast (kuhu sõidab alla poole tunni), vaid Barcelona El Prati lennujaamast. Olin varem Prati lennujaamas ühe korra käinud ja see oli tookord, kui ma üle kolme aasta tagasi esimest korda Barcelonas käisin.
Barcelona lennujaama on Gironast võimalik saada bussiga, mille üheotsapilet maksab umbes 22 eurot. See on tegelikult kohutavalt kallis. Palju mõttekam on võtta Gironast rong Barcelonasse ja sealt rongijaamast edasi rong lennujaama. Kõige odavamal juhul tuleb selle hinnaks veidi alla 10 euro.
El Prati lennujaam on kohe märksa suurem kui Girona lennujaam. Kui ma viimaks pärast pikalt kõndimist jõudsin värava juurde, kontrolliti seal parajasti kohvrite suurust. Peaaegu kõik pidid oma pagasi asetama spetsiaalsesse resti. Minu kohver mahtus õnneks ära ilma mingite probleemideta.
Lennukis oleksin ma peaaegu oma ID-kaardist ilma jäänud. Panin selle algul istmele ja unustasin siis sinna. Lõpuks läks ID-kaart istme ja seljatoe vahele niimoodi, et seda näha ei olnud. Mul tõeliselt vedas, et mul see meelde tuli, sest muidu oleksin ma lihtsalt rõõmsalt ära kõndinud ja hiljem selle avastanud. Ja kui ma oleksin ID-kaardist ilma jäänud, oleksin pidanud tagasi Gironasse tulema, kas rongi-bussiga või lendama Eestisse.Tõend, mille aukonsul või suursaadik oleks sel juhul väljastanud, oleks lubanud mul lennukiga ainult kodumaale lennata. Tuleb ikka hoolikam olla ja oma asjadel silm peal hoida.
Mul oli Santiagos olevate erasmuslaste (kes õpivad ka hispaania filoloogiat) Laura ja Maarjaga kokku lepitud, et ööbin nende juures. Teadsin vaid tänava nime ja seda, et see tänav peaks katedraalist umbes 15 minuti kaugusel asuma. Aga mul ei olnud linnakaarti ja mul polnud vähimatki aimu, kuhu minna. Täiesti juhuslikult (ilmselt katedraali poole) jalutades märkasin ma turistiinfo silti. Vedas ikka, et ma selle otsa komistasin. Küsisin neilt linnakaardi ja palusin aidata leida tänavat. Selgus, et seda polegi kaardil, kuid abivalmis naine otsis selle Google’i kaartidest üles ja printis mulle välja.
Kuna tänavasilte on võrdlemisi vähe, ei leidnud ma algul isegi katedraali üles. Panin päeva pirni maha, kui küsisin möödaminevalt mehelt, kus katedraal on. Ta osutas selja taha ja kui ma oleksin astunud ühe sammu vasakule, oleksin seda ka ilma küsimata näinud. Geenius! Vähemalt pärast poole tunnist ekslemist leidsin ma Laura ja Maarja kodu üles. Lasin kella ja uks tehti lahti. Sisse astudes nägin ma kõigepealt ühte meest ja siis astus ka teine köögist välja. Uurisin, kas Maarja ikka elab siin. Pidi elama. Need kaks kutti olid couchsurferid (kuna mu blogi loevad ka vanemad inimesed, siis selgitan ära, kes need on: couchsurferid on reisisellid, kes otsivad internetivõrgustikus teistelt inimestelt reisi ajaks ööbimispinda; põhimõtteliselt lubab inimene teisel võõral inimesel mõnda aega enda kodus ööbida) Räägin natuke siis nendest kahest mehest. Nimelt on nad Rumeeniast pärit ungarlased, kes sõitsid mööda Euroopat jalgratastega, praeguseks on nad vändanud juba ligi 5000 kilomeetrit. Ühe ungarlase nimi oli Lotzi, teine oli nii tagasihoidlik ja ei rääkinud kuigi palju, seega ma ei saanudki tema nime teada. Lotzi, sõbralikum tüüp, rääkis mulle muuhulgas, et ta õpetas Rumeenias keskkooli õpilastele teoloogiat ja loogikat. Ta nägi välja ka nagu Jeesus, nii et see ala sobis talle :D
Mõne hetke pärast tuli kuskilt tagatoast välja veel üks noormees. Selgus, et tema ikkagi elab seal – nimelt on ta Maarja ja Laura korterikaaslane. Saksamaalt pärit Malte ajas minuga natuke aega juttu, et mul päris igav seal ei oleks.. Ta ütles, et Maarja oli just umbes viis minutit enne minu tulekut välja läinud.. Ja Laura on Oviedos (seda sain ma juba eelmisel päeval teada) Malte oli väga sõbralik ja tuli välja ka, et ta on Guatemalas käinud. Tema on esimene inimene, kellega ma päriselus kohtun ja kes on Guatemalas käinud (seda ma ei arvesta, et ükskord kuulsin, kuidas kultuuridevahelise kommunikatsiooni loengus üks tudeng õppejõule mainis, et on Guatemalas töötanud) Kui ma õigesti aru sain, siis see, kui Malte Guatemalas neli aastat tagasi käis, ongi olnud viimane kord, millal ta lennukit kasutas. Nimelt reisib Malte hääletades ringi. Maarja sõnul olevat ta maailmapäästja tüüpi. Nii palju, kui ma temaga Santiagos kokku puutusin ja kuulsin, kuidas ta kõiksugu asju tasuta teeb, nõustun ma sellega.
Kuna Malte on Guatemalas 10 päeva keeltekoolis olnud ja siis veel neli kuud Ladina-Ameerikas reisinud, räägib ta ka hispaania keelt. Seega on Malte, Maarja ja Laura koduseks keeleks hispaania keel – ülivinge!
Igatahes, kui olin juba mõnda aega Maltega juttu ajanud, helistasin Maarjale, et küsida, kus tema on. Ta imestas, et ma olen juba seal ja lubas kohe koju tulla. Kui ta kümne minuti pärast koju jõudis, uurisin, kas ta viitsib minuga natuke linnas tšillida ja nii läksimegi algul kesklinna ja siis bussijaama, et mulle homseks Salamancasse bussipiletid osta.
Santiago kuulus katedraal oli imekaunis ja usklikud uskuvat, et katedraali on maetud püha Santiago. Linn ise on kuulus seepärast, et oli keskajal palverändurite kolmas eelistatuim sihtpaik Rooma ja Jeruusalemma järel. Ka praegu rändavad paljud inimesed sinna jalgsi, nende jaoks on olemas ka spetsiaalne tee, millele näitavad sõiduteede ääres paljud viidad. Maarja rääkis, et kui tema ja Malte Barcelonast hääletades Santiagosse jõudsid, vaatasid inimesed neid tunnustavalt ja näitasid pöialt, sest arvasid, et nad tulid jalgsi Santiagosse.
Veel näitas Maarja „Harry Potteri“ raamatukogu, mis oli tõesti äge. Meie arvates on see „Harry Potteri“ raamatukogu, sest seal on mõlemal pool seina hästi kõrged raamaturiiulid ja seega on see aukartustäratav. Maarja rääkis, et seal on ülikasulik õppimas käia, sest keskenduda saab nii hästi ja õppimistuju lausa tuleb peale. Seda on seal tõesti vaja ka, sest tema sõnul tuleb Santiago de Compostela ülikoolis üsna palju õppimisega tegeleda.
Kui ma olin bussijaamast piletid ära ostnud, läks Maarja jooksma ja mina kõndisin üksi nende juurde. Vahepeal oli tulnud veel kaks couchsurferit! Need olid Jeremy ja Erich USAst. Vot nemad olid tõelised intelligendid ja maailmapäästjad. Oma elust viimased neli aastat olid nad veetnud Malis ja Guineas maailma päästes ja nüüd reisivad enne USAsse tagasi minekut Euroopas. Nende põhimõte on, et lennukit nad oma teekonnal ei kasuta. Isegi USAsse tagasi lähevad nad Barcelonast suure laevaga - nende pikk laevateekond pidi kestma 14 päeva. Erich ja Jeremy rääkisid, et plaanisid algul minna siiski lennukiga (mis oleks esimene kord nelja aasta jooksul), aga tegelikult hinna poolest tuleb laevaga minek odavam, sest seal on kõik söögid hinda sisse arvestatud.
Tegelikult on üks neist, Erich, üldse Venezuela päritolu, kuigi ta on 9 aastat USAs elanud. Kui ta oli noorem, kolis tema pere USAsse, sest Venezuelas oli elu nii ohtlik. Ta tõi näite, et kaks tema nõbu on tapetud tavaliste pisiröövide ajal.
Igatahes tänu sellele, et tema emakeel on hispaania keel, saime temaga hispaania keeles rääkida. Ta tegi mulle nii kena komplimendi öeldes, et mu hispaania keel on nii hea ja ma ei eksi rääkides peaaegu mitte kunagi.
Täna õhtuks olid kõigile söögi teinud ungarlased Lotzi ja tema vend. Nad valmistasid meile mingit Ungari tüüpilist toitu, mis oli põhimõtteliselt nagu ühepajatoit, ainult et vürtsikam. Pärast koristasime mina ja Maarja nõusid ning Lotzi mängis meile Malte pisikest kitarrihakatist ja laulis. Oi, kui ilusasti ta laulis. Ta sobiks imehästi tänavamuusikuks, mitte usuõpetajaks. Muide, Lotzi ütles, et nii hea on kuulata mind ja Maarjat eesti keeles rääkimas, sest see keel kõlab väga ilusasti.
Pärast seda, kui me olime söömise lõpetanud, saabus VEEL ÜKS couchsurfer. Tema oli ka USAst pärit ja nimeks oli tal Ryan. Muide, Ryan meenutas mulle minu onu Erikut (jah, ma tean, et enamik, kes seda loevad, ei tea, kes on onu Erik :D) Sarnased jooned onu Erikuga olid habe, hästi lahked silmad ja üliaeglased refleksid ja söömine.
Sedamoodi käivadki Laura, Maarja ja Malte juures couchsurferid ning nende inimestega nad eelkõige suhtlevadki. Teiste erasmuslastega (keda pidi Santiagos olema üle 1000) mitte eriti palju.
Õhtupoole läksime veel baaridesse. Ainult see tagasihoidlikum ungarlane jäi koju, ta ei tundunud väga pidutseja olevat. Sellega seonduvalt mõtlesingi, et mina ei julgeks võhivõõrast enda koju jätta. Mitte et ma oleksin arvanud, et see tüüp kindlasti midagi varastab, aga üleüldiselt ma ei julgeks. Mis siis, kui pärast läpakas ja digikas läinud oleksid?
Kuskil kella 2 ajal öösel hakkasime me koju tagasi tulema, kui mingi sõber Maltele helistas. Nii et tema, Maarja ja Ryan läksid tagasi välja ja tulid tagasi alles järgmisel päeval.
Oleksime peaaegu olnud neljatoalises korteris kaheksakesi: Maarja ja Malte, mina ja viis couchsurferit. Kui Maarja, Malte ja Ryan oleksid öösel tagasi tulnud, oleks vist natuke kitsaks läinud. Algselt oli planeeritud magamine niimoodi: kaks kutti Laura toas, mina Maarja toas madratsil ja kolm kutti elutoas.
No comments:
Post a Comment