Eile oli Eesti-Iirimaa jalgpallimäng, mida me saime siin isegi ühes iiris pubis vaadata. Meiega olid seda vaatama tulnud veel mõned erasmuslased, kes olid enamasti Eesti poolt. Tõeliselt mõnus tunne oli Hispaanias olles vaadata ekraanil eestlaste nimesid (nägusid, tõsi küll, ma eriti ära ei tundnud) ja kuulata Eesti hümni. Kahju ainult, et Eesti niimoodi pähe sai., iirlased muidugi pubis juubeldasid.
Üks nendest tüüpidest, kes meiega jalgpalli vaata, oli Šotimaal elav sakslane. Tema puhul on naljakas see, et tal on Facebookis üldse teine nimi, mis päriselt. Mina ja Rajur saime praktiliselt poolteist kuud hiljem teada, et see polegi tema õige nimi. Nii et me kasutame seda nime ikka veel, kui omavahel temast räägime. Küsisin siis talt eile, et miks tal selline nimi Facebookis on. Ta selgitas, et Erasmuse taotlust tehes otsitakse inimesed tavaliselt suhtlusvõrgustikust üles.. ta ei tahtnud, et seal olevad pildid võiksid tema võimalusi välisüliõpilaseks saamisel kahandada.
Kuna Tom (mitte see Tšehhist pärit Tom) on elanud nii Šotimaal kui USAs, räägib ta puhast inglise keelt. Seega oligi minu jaoks väga meelitav, kui ta uuris mult, kas ma olen mõnes inglisekeelses riigis elanud. Kui vastasin, et ei ole, siis teatas ta, et tema arvates on mul üks Erasmuse seltskonna kõige paremaid inglise keeli. Mul ei pidavat praktiliselt üldse aktsenti olema.
Kui juba inimestest rääkida, siis on siin ka üks Armeeniast pärit tüdruk, kellel, nagu selgus, on sünnipäev samal päeval kui mul. Tema juures on huvitav veel see, et tema vanaisa elab praegu Tallinnas ning tema ema on Paldiskis sündinud. Kuna Margarita vanaisa elab praegugi seal, on ta palju kordi Eestis käinud. Tänu minule sai ta teada, et Ryanair lendab otse Gironast Tallinnasse ning seega lubas ta lähiajaks lennu Tallinnasse broneerida.
Eelmisel nädalal käisin kümnekonna inimesega ühe kohaliku juures õhtusöögil. Jordi on katalaan, kellele meeldib erasmuslastega suhelda ja seega tsillib ta koguaeg meiega. Juba algul vaatasin ma, et ta näeb natuke õpetaja moodi välja.. ja siis lõpuks selguski, et ta on ülikoolis õppejõud. Või noh, mis õppejõud ta nii noorelt olla saab.. ütleme nii, et ta annab ülikoolis ühte õppeainet.
Olime Jordi juures hingedepäeval õhtusöögil ning meiega olid ka kaks poolakat. Üks poolakatest seletas kogu õhtusöögi aja, et lähme hiljem surnuaeda-lähme surnuaeda. Me vaatasime teda imelikult- miks me peaksime öösel surnuaeda minema? See pidavat olema mingi Poola traditsioon ning kõik poolakad käivad hingedepäeval surnuaias. Igatahes meile (rahvuse mõttes olid seal nii inglased, sakslane, türklane, kolumbialane, bulgaarlane ja hispaanlased) tundus see mõte väga imelik ja seda imelikum tundus see, kui Karolina muust ei rääkinudki kui sellest, et me läheks surnuaeda. Lõpuks siis paar inimest läks nendega, aga hiljem selgus, et see ettevõtmine kukkus läbi - surnuaed oli öösel kinni. Teine poola tüdruk saatis meile hiljem Facebooki pildi sellest, milline on surnuaed Poolas hingedepäeval. See oli tõesti imeilus- seal on nii palju küünlaid. Hispaanias see vaevalt oleks selline olnud.
No comments:
Post a Comment