Tänaseks oli plaanis Salamancaga tutvumine. Olin mitmetelt inimestelt kuulnud kiidusõnu selle kohta ning ma ei pidanud päris kindlasti pettuma. Nüüdsest on Salamanca, Barcelona ja Girona mu lemmiklinnad Hispaanias. Ometi on need aga nii erinevad kohad. Gironas on mu kodu, seega meeldib mulle selle hubasus, Barcelona lummab oma sürrealistliku omapäraga, Salamanca aga oma imekauni arhitektuuriga. Salamanca keskväljakut Plaza Mayori peetakse muide Hispaania üheks kaunimaks, linnas on vana ja väärikas ülikool ning katedraalid on väga võimsad.
Salamancast voolab läbi Tormese jõgi, millest olin varem kuulnud tänu raamatule „Tormese Lazarillo elukäik“ See teadmata autori poolt kirjutatud raamat on Hispaanias väga oluline, sest see pani alguse kelmiromaanile. Teose peategelane Tormese Lazarillo sai oma nime, sest olevat sündinud Tormese jõe kallastel. Jõe ääres on ka temast skulptuur, juba seegi näitab tema tähtsust Hispaanias.
Veel käisin ma Salamanca ülikooli ekskursioonil, mis kestis umbes 25 minutit ja maksis 3 eurot. Algul mõtlesin, et ei hakka ootama seda ekskursiooni ja lähen edasi. Edasi kõndides kriipis see mul ikka seest, niisiis 5 minutit enne ekskursiooni algust jooksin ma tagasi, et see ikkagi võtta. Ülikool oli seest kena, kuid ega see ekskursioon midagi sensatsioonilist tegelikult ei olnud.
Kell 3 pärastlõunal läks mul buss tagasi Santiago de Compostelasse. Bussijaamas oodates tekkis mul tunne, et tegin ikka valesti, et otse Santiagosse pileti ostsin. Oleksin võinud veel kuhugi minna.. näiteks Valladolid. Olen ju alati mõelnud, et kui ma juba reisile läheb, siis tahan näha võimalikult palju erinevaid kohti. Aga mis teha, järgmine kord tuleb põhjalikumalt läbi mõelda.
Tee peal tegi buss peatuse samas kohas, kus eelmine kord. (pikamaabussid peavad pooletunnise peatuse tegema iga kolme tunni tagant) Istusin trepile maha, et lugeda, kui kuulsin südantlõhestavat kiisu näugumist. Ühe auto all oli pisike kassipoeg, kes lonkas ühte oma tagakäpakest. Mul oli temast nii kahju, et mul tulid pisarad peaaegu silma. Kui ma oleksin Gironas näinud sellist kiisukest, kelle käpp on haige, oleksin ta viinud loomaarsti juurde. Mis siis, kui ise pean selle eest maksma. Aga selgus, et kiisu on hoopis näljane. Mul oli bussis suitsuvorsti ja otsustasin selle kassile anda. Läksin bussijuhi juurde ja ütlesin, et mul jäi rahakott bussi ja tahaksin seda kätte saada. Tegelikult võtsin aga vorsti ja viisin kassile. Kiisu lõpetas kohe näugumise. Mul oli sealt kohe palju kergem lahkuda.
Mul on kahju, et ei näinud seda kassi siis, kui olin teel Salamancasse. Nimelt ostsin ma siis 3,5 euro eest mingi võileiva, mis ei sisaldanud õnnetuseks mitte midagi muud peale singi, isegi võid polnud vahel. Vähemalt poole võileiva vahel olnud singist jätsin ma alles.. oleksin saanud selle ju kiisule anda.
Santiagosse jõudsin kuskil kolmveerand üheksa ajal ja Maarja-Laura-Malte koju jõudsin ligi pool 10. Ainus, kes kodus oli, oli Ryan (üks couchsurferitest) Sõime koos õhtusööki ja rääkisime tema Euroopa rännakust. Õige pea saabus Malte, praktiliselt kohe tema järel Erich. Ajasime nendega niisama juttu, kui teemaks tuli selline asi nagu Dumpster diving (otsetõlkes midagi sellist nagu prügikastidesse sukeldumine) Ma polnud sellest midagi kuulnud, niisiis kutid rääkisid mulle sellest. Mina selgitan siis omakorda seda neile, kes ka sellest kuulnud pole: see on supermarketite kõrval asuvatest prügikastidest realiseerimisaja ületanud toodete otsimine. Erichu ja Ryani sõnul pidi olema see USAs väga levinud just tudengite seas. Kui mina ütlesin, et ma pole kuulnud, et Eestis tudengid seda teeksid, teatas Erich, et siis elavad Eestis tudengid vist väga hästi.
Ja siis tuli tüüpidel idee, et läheks proovima Dumpster divingut! Ehk siis me läksime ümberkaudsetesse prügikastidesse sorama. See oli minu jaoks nii kummaline ja naljakas, et ma itsitasin enamuse ajast nende kõrval. Kahjuks me midagi poest pärinevat ei leidnud, ainult inimeste prügi. Erich isegi naeris, et nüüd ma pean neid kindlasti lollakateks, kes minu kulul nalja teevad.
Igatahes pärast prügi sees sorimist istusime veel pikalt elutoas ja ajasime juttu. Magama sain umbes kella 3 ajal.
No comments:
Post a Comment