Tahtsin hommikul duši alla minna, kuid ega seda sooja vett normaalselt ei tulnud. Olin tegelikult juba eile küsinud, et miks sooja vett ei tule ja siis selgus, et neil on päikesepatareid. Ja kuna õhtul päikest ei olnud, siis polnud ka sooja vett. Huvitav küll.. mina küll ei tahaks nii, et mu pesemas käimine sõltuks päikesest. Samas pidi Küprosel ka umbes 300 päikselist päeva aastas olema.
Plaanisin minna Larnacasse 10.30 bussiga. Nepaallane oli soovitanud mul minna natuke enne bussipeatusesse, mida ma ka tegin. Ei tahtnud eriti maha jääda, sest buss linna käib ühe korra tunnis. Kui jõudsin bussipeatusesse, küsisin seal suitsetavalt mehelt, kas see buss läheb Larnacasse. Ta vastas, et jah ja see väljub 10.30. Hiljem selgus, et see mees on bussijuht ning ta sõitis välja 5 minutit enne õiget aega, vaatamata sellele, et ta ise ütles mulle, et see väljub 10.30.
Oroklini küla meenutas mulle Tolo küla Kreekas, kus ma emaga viis aastat tagasi käisin. See tundus tõeliselt mõnus ja rahulik koht. Mõtlesin, et kui mul oleks raha, siis ma ostaksin enda vanematele siia suvekodu… aga jah, siis meenus, et plaan poleks eriti vettpidav, sest mu isale ei meeldi kuhugi reisida ja liiga kuum päike ka mitte.
Kui ma jõudsin Larnacasse otsustasin lihtsalt mööda rannaäärt jalutada. Nepaallane oli mulle eile öelnud, et ega Larnacas suurt midagi vaadata polegi ja soovitas mul mööda rannapromenaadi kõndida. Tuleb tunnistada, et rand oli seal ikka päris kole – mina küll ei tahaks seal päevitada. Aga päev ise oli võrdlemisi soe ja seetõttu ei kannatanud väga pikalt botastega ringi kõndida. Panin jalga need plätud, mille olin võtnud kaasa selleks, et võõras kohas duši all käia.
Sadamas pingil istudes nägin aga paari kassi. Seejärel tuli üks naine, kes tõi neile süüa ja ühtäkki jooksis igalt poolt kasse välja. Lõpuks oli neid kokku umbes 20. Selline tunne nagu oleks jälle Kreekas või Türgis. Kuna see naine tegi kassidele pai, siis tahtsin ise ka mõnele kiisule pai teha. See oli esimene kord, kui ma puudutasin kassi sellest ajast, kui ma Eestist ära tulin. Nojah, kiisusid oli jube vahva vaadata küll, aga varsti pidin minema juba bussi peale. Mingil määral oli vast hea, et ma neid kiisusid enne ei näinud, muidu oleksin kogu oma aja Larnacas – 2 tundi- kasside peale kulutanud.
Buss pealinna Nicosiasse (mis on kreeka ja türgi keeles Lefkosia) sõitis veidi üle tunni aja ja pilet maksis 3 eurot. Kui olime kohale jõudnud, siis juhatas bussijuht mind piiri äärde. Nimelt pidin minema türgi poolele ja sealt edasi sõitma rannikulinna Kyreniasse, kus ma ka ööbisin.
Piiri ääres pidin ma pisikese viisapaberi täitma, kus küsiti minu täisnime, dokumendi numbrit ja rahvust. Mulle pandi paberile tempel ja siis sain edasi minna. Simos oli rääkinud, et üle Nicosia kesklinnas asuva piiri minnes on erinevust näha juba 200 meetri jooksul. Ma ütleks isegi, et nii kaua aega ei läinud. Esimene asi, mis mind tervitas Türgi piiril, oli islamipalve heli. See oli uskumatu. Kas ma tõesti olin just ületanud riigipiiri?! Et jõuda piirini, kõndisin mööda Nicosia lõunaosa suurt tänavat (see tundus olevat peatänav), mis oli ääristatud kõiksugu moodsate poodidega. Põhimõtteliselt võis selle kohta öelda, et see on tõeline Euroopa. Nii pea, kui ma aga piiri ületasin, vaatasin mulle vastu turud. Kui ma poleks ise sellist muutust näinud, ei suudaks ma seda isegi uskuda! Igal pool olid Türgi lipud, kõik oli türgikeelne ja mind ümbritsesid türklased.
Piiri juures olevas turismiinfo punktis istuv naine juhatas mind sinna, kus saab võtta bussi Kyreniasse. Kui astusin bussi, tahtsin juhilt piletit osta. Ütlesin, et mul on eurod (Türgi osas kehtib Türgi liir) ja kui palju maksab pilet. Juht jäi hetkeks mõttesse ja ütles siis, et 2 eurot. Siis aga ütles minu selja taga üks naine, et piletimüüja tuleb tee peal. Seega tahtis bussijuht mulle tünga teha. Kuskil poole tee peal tuligi sisse pletimüüja, kellele ma pileti eest siis ka 2 eurot andsin (liiridega oleks pilet natuke odavam tulnud) Kusjuures üks mees, kes tuli mõned peatused pärast piletimüüjat peale, sõitis lihtsalt ilma piletita. Ma ei saa aru, mis selle süsteemi mõte on.
Üks asi oli veel naljakas, mida bussijuht tegi. Ta sõitis lihtsalt reisijatega koos bensiinijaama ja hakkas seal bensiini võtma. Ja mitte keegi ei teinud isegi teist nägu selle peale. Ma kujutan ette, et Eestis küll päris nii need asjad ei käiks.
Kui ma viimaks pärast umbes tund kestnud sõitu Kyreniasse jõudsin, sadas vihma. Ühel õlal oma suurt kotti ja teises käes vihmavarju hoides otsisin ma hosteli. Pingutustega leidsin selle viimaks üles. Olin kaheksa euro eest broneerinud voodi neljasesse tuppa, kus ei olnud mitte kedagi peale minu.
Hiljem hosteli fuajees diivanil istudes ja lugedes sain tuttavaks sakslase Steffeniga. Ta uuris, mis ma siin teen ja kas olen üksi. Kui kuulis, et olen tõesti üksi, kutsus mind enda ja oma viie saksa ja hispaania sõbraga välja. Kuna mul niikuinii polnud midagi targemat teha, siis olin nõus. Õhtul läksimegi Steffeni, tema sõprade Timi, Alexi, Stefanie, Charlotte’i ja hispaanlanna Macarenaga välja. Selgus, et nad kõik on Istanbulis vahetusüliõpilased nagu mina Gironas ja on praegu Küprosel reisil, sest nad peavad iga 90 päeva tagant riigist lahkuma ja siis uuesti tulema. See on selleks, et nad ei peaks elamisluba tegema.
Läksime nendega sööma. Õigemini nemad sõid ja mina jõin teed. Ma olin just paar tundi enne seda käinud kebabi söömas (kebab on ju Türgi toit ja kebabi pakkuvaid toidukohti leidus palju) Tahtsin seal saada sellist tüüpilist kebabi, mida ma Hispaanias olen alati söönud. Kuna ma selle nime ei teadnud püüdsin selgeks teha, milline see on. Ja ma ei saanudki lõpuks täpselt sellist, mida Hispaanias olin söönud. Hiljem sain sakslastelt teada, et see on Euroopa kebab, türklased päris sellist ei tee.
Kui mu uued sõbrad tundsid huvi selle vastu, miks ma siis ikkagi niimoodi reisin, rääkisin neile, et ma armastan reisida ja planeerisin ammu, et oma Erasmuse ajal ma reisin. Macarena rääkis hiljem mulle, et tunneb minuga selles osas lähedust. Ta ise näeb asju samamoodi – talle ei ole vaja pidusid ja uusi riideid, ta tahab maailma näha. Kaugematest kohtadest on ta käinud Austraalias ja Balis. Kuna ta on sündinud Ecuadoris, on ta käinud ka mitmetes Ladina-Ameerika riikides, kaasa arvatud Mehhikos. Samas kurtis ta aga, et pole Hispaanias kuigi palju ringi käinud ja arvab, et isegi mina olen rohkem Hispaaniat näinud kui tema. Ka Charlotte tuli minuga veel eraldi reisimisest rääkima.. ta avaldas imestust, et kuidas ma olen olnud nii julge ja enesekindel, et üksi reisima minna. Sest üksi reisides ei ole ikka kelleltki tuge oodata..
Igatahes, kui minna selle õhtu tegevuste juurde, siis pärast õhtusööki mängisime hostelis kaarte, kusjuures ma mängisin elus esimest korda kaartidega joomismängu. Hiljem tahtsime veel välja minna, aga kõik kohad olid ümberringi kinni. Lõpuks leidsime ühe ööklubi, milles oli vähemalt minu arvates ülikahtlane muusika. Ma isegi ei osanud seda millegi alla liigitada. Siiski jäime sinna mõneks ajaks.
Kui me hakkasime tagasi hostelisse minema, siis sadas ikka veel. Me olime kõik juba üsna märjad ja osad sakslased hakkasid lihtsalt veega mängima ja pritsima. Oeh, oli siis vaja veel märjemaks saada.
Istusime veel natuke hosteli fuajees. Oli juba varahommik.. eriti andis see tunda siis, kui algas kõige esimene hommikupalvus. Kell oli viis hommikul. Kui ma aga hakkasin magama minema, siis avastasin, et mulle pole mitte ühtegi tekki antud. Ma oleksin vist võtnud endale suure käteräti peale, kui Steffen poleks mulle toonud tekki. Neile oli antud üks lisatekk. Aga igatahes oli see väga armas, kuidas ta algul muretses, et kuidas ma siis niimoodi magan.
No comments:
Post a Comment