Väikeriik Malta:)

Malta on väike saareriik Vahemeres, kus käisin augusti lõpus. See pisike riigike koosneb veel omakorda 7st saarest, millest 4 pole isegi asustatud. Kõige suurem saareke kannab ise Malta nime (nagu terve riik), suuruselt teine on Gozo ja kolmas Comino.
Kui ma Maltale jõudsin, siis oli minu esimene mulje, et see meenutab Aafrikat.. kuidagi kuiv oli, väga palju rohelust polnud. Ja see polnud nii ainult lennujaama ümbruses, vaid ka üldiselt. Kõige rohelisem saar oli suuruselt teine saareke Gozo.. ja sealgi polnud teab mis preeriaid.

Rannad olid ka teistsugused kui ma arvanud olin. Maltal oldud aja jooksul jõudsime ainult ühte liivaranda (selleks tuli bussiga umbes tund aega sõita) Muidu olin rannad üldiselt väga kivised, päevitada oli raske. Aga arvestades seda, kui mõnus vesi oli, siis on kivised rannad vägagi andestatavad. Malta ümber pidigi olema Vahemeri puhtaim.

Kõige mõnusam oli ujuda ja vees sulistada Comino saare Blue Lagoonis. Vesi oli kristallselge ja läbipaistev- täielik paradiis. Comino ise on väga väike saareke, meie kõndisime läbi saare umbes poole tunniga. Kohutavalt palav oli kõndida, päike lõõmas.. õhtul olid õlad üsna valusad. Comino on nii väike, et aastaringselt elab seal ainult üks inimene, muud inimesed tulevad ainult turismihooajaks. Muide, minul oli see juba ühe aasta jooksul teine Blue Lagoon, mida külastada. Jaanuaris käisin ju Islandil olevas Blue Lagoonis.. mõlemad kohad on suurepärased:)
Juba hotellis hoiatati meid, et me ei jääks viimasest Comino praamist maha (mis edasi-tagasi maksis kokku 10 eurot) Viimane praam pidi minema kell 17.00, seega arvasin, et igaks juhuks tasuks minna juba 16.00 praamiga. Hea, et ma niiviisi mõtlesin, sest juba umbes kakskümmend minutit enne praami väljumist oli järjekord väga pikk. Meie saime tänu sellele praamile, et meil olid ostetud edasi-tagasi piletid; nende piletitega oli eelisjärjekord.
Me ei jäänud küll praamist maha, kuid ükskord rannast tulles jäime maha bussist.. ja mitte sellepärast et me oleksime ajaliselt hiljaks jäänud, vaid sellepärast et kui buss saab täis, siis ta ei jäägi enam peatuses seisma, kuigi inimesed ootavad. Ja see on väga nõme variant. Kindlalt saab bussi peale siis, kui peale minna kõige esimesest peatusest. Busside liikluse kohta veel nii palju, et kuigi Malta ise on väike, läks vahemaade läbimiseks päris tükk aega.. bussid sõitsid lihtsalt niivõrd aeglaselt. Eriti kahju oli neist inimestest, kes ei mahtunud istuma ja pidid kuumuses tund aega püsti seisma, kui buss raputas. Aga vähemalt olid bussipiletid hästi odavad. Lühemad otsad olid 0.47 eurot ja pikemad 1.16 eurot.

Lühema teekonna alla käis näiteks sõit Vallettast Sliemasse (kus elasime ka meie) Reaalselt oli tegemist kahe erineva linnaga, kuid nad olid üksteisele nii lähedal, et kuskil 5-10 minutit sõitis buss ühest kohast teise. Muide, kuigi Valletta on pealinn, pole ta kõige suurem linn. Sliemas elab 30 000 inimest, aga Vallettas 8000.

Vulkaanituhk on saatanast ehk kuidas ma Riias käisin..

Iga kord, kui ma tahan kuhugi reisile minna, juhtub midagi, mis ähvardab mu reisi nurjata. Küll seagripp, tormid, ukse kinnikiilumine, haigus. Seekord tõmbas vulkaanituhk minu reisile Istanbuli kriipsu peale.
Sain päev enne minekut teada, et mingi vulkaanituhk hõljub Euroopa kohal. Lootsin, et jõuan Riiast välja lennata ja tagasi tulles on see juba hajunud. Paraku tühistati lennud juba järgmise päeva (reede) hommikust ja tänaseni (pühapäev) pole tuhk kadunud. See tähendab seda, et kui ma oleksin jõudnud mõne viimase lennuga Istanbuli, siis poleks ma sealt õigeaegselt esmaspäeval tagasi saanud.
Aga nende olukord on ikka päris nutune, kes ootavad välismaal oma lendu koju. Näiteks reedesel päeval tühistati üle Euroopa umbes 17 000 lendu. Bussi-ja rongipiletid on ka enamasti välja müüdud.. ja need, kes on teisel pool Atlandi ookeani, nemad ei saa ju mingil juhul ilma lennukita koju (mõelda vaid, kui ma oleksin Mehhikos olnud sel ajal..) Kohutav lihtsalt. Viimane kord, kui see Islandi vulkaan purskas, toimus see pidevalt ju enam-vähem aasta aega.. see oleks katastroofiline, kui praegugi midagi sarnast juhtuks.
Igatahes, hommikul enne Riiga sõitmist helistasin lennujaama, et uurida, kas lend toimub või mitte. Nad ei osanud tol hetkel midagi kindlat öelda ja igaks juhuks pidin sõitma Riiga Eriti kehvasti oleks olnud siis, kui ma oleksin otsustanud Tartusse jääda ja lend oleks ikkagi väljunud. Siis poleks ma mingit raha saanud tagasi. Praegu peaksin ma aga saama oma lennupiletite eest makstu tagasi.

Põhimõtteliselt- 16. aprill oli mu elu kõige hullem päev (lennu tühistamine+ teised asjad), aga teisalt.. mõeldes selle peale, et ma oleks ka tõenäoliselt pidanud Istanbulis enda tagasilendu ootama, oli isegi hea, et ma minna ei saanud.

Mul on tunne, et nüüd ei taha ma küll mõnda aega kuhugi minna.

2010. aasta veebruari seisuga..

Pärast Island-Londoni reisi tekkis mul idee teha külastatud kohtade/elamuste TOP5. Siit ta tuleb:

1. Isla Mujeres, Mehhiko (paradiisisaar Kariibi meres)
2. Blue Lagoon, Island (geotermaalne spaa)
3. Atitlani järve äärsed külad, Guatemala
4. Fuentes de Montjuic, Hispaania (värvilised purskkaevud koos muusika ja imeliste vaadetega Barcelonas)
5. ATV-ga sõit kõrbes, Egiptus (see oli suurepärane tunne, seda peab kogema)

Alustuseks..

Enne lugema hakkamist tahan ma vabandada juba ette, kui mu tekstis on kirjavigu, sõnakordusi või mingeid muid apsakaid. Eks midagi võis ikka kahe silma vahele jääda : )

Ei tea, kas see on saamas traditsiooniks, et ma enne reisile minekut pean muretsema oma sihtmärki kohale jõudmise pärast. Enne Mehhikosse minekut pabistasin seagripi pärast, seekord olid mõni nädal enne Londonisse minekut seal nii suured lumetormid, et lennujaamad olid isegi vahepeal suletud. Päev enne reisile minekut, teisipäeval, muretsesin, et äkki läheb meri nii tormiseks, et laevad lausa ei sõida enam. Õnneks mõtlesin üle ja kõik toimis.

Kolmapäev, 27. jaanuar

Ka seekord alustasin ma oma reisi laevaga Tallinnast Stockholmi, et sealt minna edasi Reykjaviki lennule. Jõudsin sadamasse päris vara ja olin esimene inimene ühiskajutis. Muidugi lootsin, et äkki jäängi sinna ainsaks. Aga looda sa. Seekord oli kajut täis! Eelmistel kordadel on olnud kaks ja kolm inimest kajutis. Esimene, kes saabus oli venelane, kes elas Rootsis. Kuigi ta oli varem Eestis elanud, ei osanud ta eesti keelt rääkida. Et suhelda tuli siis lasta käiku oma vene keele oskused. Teisena tuli üks eestlane, kellega vahetasin kokku mõned laused. Ja lõpuks ilmus kohale veel üks inimene! Ka tema oli venelane, kes elas varem Eestis, kuid nüüd Rootsis (sest on rootslasega abielus) Nimeks oli tal Kristiina ning saime temaga päris hästi läbi (suhtlesime inglise keeles, sest kuigi ta oskas eesti keelt, oli ta paljuski selle unustanud- praktikat polnud ju Rootsis elades)
Aga nagu ma eile kahtlustasin, läkski meri tormiseks. Ma polnud kunagi olnud laeval sellise kõikumisega. Kui ma kella 9 ajal õhtul kajuti poole kõndisin, oli mu kõnnak nagu purjus inimesel. Sirgelt oli väga raske liikuda. Ka pikali olla oli paha. Veel kella 2 ajal öösel olin üleval ja magama läksin muide kuskil poole üheteistkümne ajal.

Neljapäev, 28. jaanuar

Veidi enne kella 10 hommikul suundusime Kristiinaga väljapääsu juurde, et kiiresti välja saada, kui uksed avanevad. Minu lend pidi minema 13.20, seega tahtsin ma juba 11ks Arlanda ekspressile jõuda. Uksed avanesid umbes 10.05 ja siis tõttasin metroopeatuse poole. Tee oli juba tuttav, nii et ei pidanud kelleltki suunda küsima. Möödudes merekaldast jäin vaatama, mis imelikud asjad seal laeva ümber on, kuid siis sain aru, et tegemist on ju hiiglaslike jäätükkidega. Ma polnud varem midagi sellist näinud, sügisel või talvel ma ju laevaga sõitnud ei ole.
Sadamast oli metrooga vaid mõni peatus bussijaama. Kui ma eelmine kord metroopeatusest bussijaama suundudes läksin ringiga, siis sedakorda olin targem. Teadsin, et maa alt välja minemata pean jõudma bussijaama. Sõitsin eskalaatoriga korruse ülesse ja liikusin siltide järgi edasi, kuni jõudsin oletatavasse bussijaama. Kõndisin natuke ringi, aga no tee, mis tahad, ei tule tuttav ette. See ei saa seesama koht olla. Küsisin siis ühelt naiselt, kust lähevad bussid Arlandasse, ta vastas, et veel on vaja korruse ülespoole sõita. Ja seal tekkis küll tunne, et selles kohas olen varem olnud. Olin lootnud kell 11 olla juba bussi peal (bussid käivad sinna tegelikult iga 10 minuti tagant) ja arvasin, et see mul ka õnnestub. Vaatasin, et järjekorda piletisabas polegi, kuid tegelikult oli seal numbrisüsteem nagu pankades. Lõpuks jõudsin hoopis 11.10 bussi peale.
Island on küll pankrotis, aga Icelandairi lennukid on igatahes päris kobedad. See oli esimene lennuk, millega lendasin, kus oli igaühel olemas oma arvutiekraan. Isegi Iberial, millega Mehhikosse lendasin, polnud. Minu koht oli akna ääres, mis tähendas, et päike paistis mulle peale. Ja päike paistis nii eredalt, et tekkis tunne, et lendan Egiptusesse, mitte maailma kõige põhjapoolsemasse pealinna. Pärast tundus mulle igatahes, et olen päikest saanud (kuigi ma ei tea, kas läbi akna päike võtab või mitte) Aga siis, kui me pilvedest maa poole liikuma hakkasime, tuli masendus peale. Päikese käest halli reaalsusesse. Lennukiaknast välja vaadates oli näha musta maad, laavavälju. Island ei tundunud üldse nii tore aknast vaadatuna.
Islandil telefoni sisse lülitades sain meeldiva üllatuse osaliseks. Mulle öeldi EMT teeninduses enne reisi, et Islandil pole levi, kuid minul oli küll võimalik helistada. Ainult SMSe ei saa Simpeliga saata välismaal.
Olin juba varem broneerinud ära Flybus+ sõidu Reykjaviki enda hosteli juurde ning ühe kõige tuntuma Islandi ekskursiooni- Golden Circle tour´i. Minu broneeringule oli kirjutatud, et pean selle lennujaama infolauas piletiteks vahetama. Kui ma jõudsin lennujaama turvaustest välja (kusjuures meid kontrolliti põgusalt narkokoeraga ka üle), vaatasin ringi, et leida Reykjavik Excursioni infolauda. Noh leidsingi, aga järjekord, mis seal oli, oli hiiglaslik. Umbes kakskümmend inimest minu ees. Mul oli tunne, et seisan seal vähemalt pool tundi. Läksin infolaua juurde, et üle kontrollida, kas ma ikka pean seal seisma (infolauast sain ma muide tasuta ka Reykjaviki kaardi, mis oli väga kasulik) Ja minu õnneks ütles naine seal, et kui mul on broneering olemas, siis pean seisma lühemasse järjekorda, kus oli hetkel ainult üks inimene. Missugune vedamine! Sain igatahes sealt Golden Circle´i ja Flybus´i piletid. Kui mina Reykjaviki poole minevasse bussi läksin, oli see juba peaaegu täis. Vedas, et sain sõidu jooksul kahel istmel laiutada. Teekond pealinna kestis umbes 40 minutit.
Kui sõidu algul oli tee ääres tühjus, siis mida lähemale Reykjavikile jõudsime, seda enam nägime armsaid majakesi. Mul tekkis tunne, et kui ma peaksin elama mõne riigi pealinnas, siis võiks selleks olla ju Reykjavik. Mitte et mul oleksid praegu plaanid sinna kolida.
Ma olin lennukis uurinud Reykjavik Excursioni brošüüri, kus oli igasuguseid vahvaid ekskursioone pakutud. Islandile minnes ongi hästi mõttekas võtta kohapealt ekskursioone, sest on palju kohti, kuhu on keeruline autoga pääseda. Või liinibussid ei sõida nii tihedalt. Igatahes on tuurid siin üsnagi odavad (kui ma võrdlen näiteks 2006. aasta Kreeka ekskursioonidega) Aga kui nüüd tagasi minna selle lennukis olnud brošüüri juurde, siis avastasin seal, et Flybus+ ei peatugi minu hosteli juures. Tavalise Flybusi ja Flybus+ vahe oli selles, et ilma plussita liin läheb bussijaama ja plussiga liin sõidab kõikide hotellide juurde, et inimesed ei peaks pagasiga ringi kõndima. Kui ma siis selle avastasin, et minu majutuspaiga juures buss ei peatugi, sain pahaseks. Kuidas nii, hosteli kodukal oli ju kirjas, et Flybus+ peatub seal!? Aga mul vedas, et ma infolauas küsisin selle kohta. Buss peatub kõrvalhotelli Frön´i ees, seega oli kõik okei.
Minu hostel olin peatänaval ning vägagi õdus. Administraatoriks oli tol päeval üks kutt, kes pakkus mulle, et äkki tahan ma 6 inimese toa asemel (mille broneerinud olin) olla 4 inimese toas, sest kuue inimese toas pole praegu mitte kedagi. Mõtlesin hetke ja olin nõus. Pangu mind teiste külastajatega ühte tuppa. Kui aga enda tuppa jõudsin, vaatasin, et see on tühi. Nii palju siis toakaaslastest, eks ole..
Muide hostelis oli see omapärane, et linad ja tekk ei olnud hinna sees. Ainult padi oli. Nii et ma pidin 790 ISK-i eest endale linad rentima. Islandi kroonid tuleb jagada umbes 11ga, seega maksid linad alla 79 krooni kogu aja peale. Aga see-eest asi, mille eest ma jällegi maksma ei pidanud, oli juurdepääs köögile. Reykjavik Backpackersi kodulehel oli kirjas, et ainult teatud toad (kõrgemate hindadega) saavad kööki kasutada. Kuid ma läksin ja küsisin lihtsalt administraatorilt, et kas ma saan kuskilt kuuma vett ja ta ütles, et neljandal korrusel on köök, mida võin kasutada. Üldse oli administraator väga lahke ning aitas mul valida ekskursioone. Mul oli oma visioon olemas, milliseid tuure tahan võtta, aga tema näitas mulle, millised on soodsamad.
Receptioni´i juures hakkas minuga juttu ajama üks ameeriklane, paar päeva hiljem sain teada, et tema nimi on Nick. Ta tundis huvi, kust ma pärit olen. Ja imekombel ei küsinudki ta, kus Eesti on, vaid ütles hoopis, et on siin käinud ja talle meeldis. Teatas siis, et tal on Eestis üks tuttav, nimetas nime ka ja mina kuulsin, et Tanja Mihhailova. Mõtlesin, et ohhoo, tunneb Eesti lauljat, aga kui üle kontrollisin, siis ei olnud eesnimi mitte Tanja, vaid Diana.
Kuna olin end umbes kella 6ks õhtul sisse seadnud, mõtlesin, et võiks jalutada natuke linna peal. Kontrollisin adminilt üle, kas hämaras on ikka ohutu väljas olla. Loomulikult oli, Island pidi olema üsna ohutu riik.
Olin lubanud kodustele kirja saata ja seega lootsin leida mõne koha, kus internetti kasutada. Turistipunktis saigi internetti kasutada, aga üsna kalli hinnaga. 15 minutit oli 200 Islandi krooni ehk umbes 18 Eesti krooni. Aga noh, eks ma siis võtsin selle 15 minutit, sest mujalt ei paistnud netivõimalust.

Kui ma kolmapäeval Eestist lahkusin, oli siin üle kahekümne külmakraadi, Rootsis oli mõned miinuskraadid ja Reykjavisse jõudes olid hoopistükkis mõned plusskraadid. Ühe päevaga läks järsku üle kahekümne kraadi soojemaks. Mõnus. Ja üldse tuli mulle üllatusena see, et Reykjavikis pole lund. Olin vahetult enne reisi algust lugenud läbi raamatu „Minu Island“, kus oli juttu sellest, kuidas inimesed jäävad lumevangi ja bussid ei liikle. Uurisin selle kohta ühelt administraatorilt, ta ütles, et tema ise ootaks ka rohkem lund, sest on pärit Lääne-Islandilt. Golden Circle´i ekskursiooni giid rääkis aga jällegi, et paljude jaoks on nimi „Iceland“ ehk „Jäämaa“ eksitav- tegelikult pole siin üldse nii käre kliima.

Reede, 29. jaanuar

Kuna ma olin eelmisel õhtul üsna vara magama läinud (ja ärkasin mitu korda öösel üles ka), siis tõusin suhteliselt vara üles. Maja ees pidin ma olema 08.30, et mind saaks peale võtta Golden Circle´i tuuri jaoks. Veidi pärast lubatud aega sõitis minibuss ette, mis viis meid bussijaama, kus istusime suure bussi peale.
Giidiks oli üks naine, kelle tundsin alati erkroosa salli järgi ära. Ta rääkis kogu oma juttu kahes keeles- inglise ja skandinaavia keeles (täpsemalt siis taani keeles) Kuna päike tõuseb üsna hilja Islandil (sel ajal, kui mina seal olin pärast kella 10), siis oli bussiaknast vaadates imekaunis vaade. Meie esimene peatus oli geotermaalenergiajaam, juba kaugelt oli näha, kuidas korstnatest tuleb välja meeletus koguses auru. Giid teatas meile, et vaatame seal powerpoint´i. Mul on ikka veel hästi meeles gümnaasiumiaeg, kus tuli pidevalt mingeid powerpoint´e meisterdada. Aga õnneks ei olnud see esitlus väga pikk ega väga igav.

Edasi läksime hiiglasliku kose Gullfossi juurde. Seal oli küll palju lund ning üsna jahe ja tuuline. Ka geisripargi juures, mis polnud eriti kaugel Gullfossist, oli päris jahe. Geisrid olid ägedad. Sellel maa-alal, kus olime, oli hästi tihedalt augukesi, kus maast tuli auru välja (aga tegelikult oli üldse päris palju neid suvalistes kohtades) Ja kõige uhkem geiser oli see, mis iga 5-10 minuti tagant viskas kuuma vett umbes 40 meetri kõrgusele. Viimaseks sihtpaigaks oli imekaunite vaadete poolest rikas rahvuspark Þingvellir.
Tagasiteel teatas giid meile, et üks peatus tehakse ka kaubanduskeskuse Kringlan juures. Mul oli plaanis nagunii kaubanduskeskusesse minna ja seega kasutasin juhust, et meid pandi selle juures maha. Olles üle tee läinud nägingi seda kaubamaja. Esimene emotsioon oli, et kas see ongi siis kaubamaja!? Väljast paistis see nagu mingi hulgiladu või Selver. Aga seest oli asi märksa uhkem- ülisuur ja kolmekorruseline. Tundsin, et siin läheb suuremaks šoppamiseks ja seega tahtsin kõigepealt vahetada pangas eurosid Islandi kroonideks. Eestis Islandi kroone ei vahetata ja oma esimesed kroonid vahetasin Keflaviki lennujaamas. Aga targu ei vahetanud ma palju, sest pärast poleks ülejäägiga suurt midagi teha ja tagasi vahetades kaotan raha.
Kuid lõppude lõpuks ei läinud midagi nii suureks šoppamiseks (kuigi ostsin sealt mõned asjad), sest hinnad olid üsna kõrged. Loomulikult teadsin, et Island on kallis riik, aga arvasin, et majanduskriisiga on asjad seal meie mõistes odavamad. Seda enam, et lennujaamas oli silt „Enjoy the good prices“. Minu toidupoe arve oli näiteks midagi 1900 krooniga ja ma ei ostnud üldse väga palju asju, et oleks võinud minna umbes 180 Eesti krooni. Enne kriisi pidi Islandi kroonid jagama viiega, et arvutada Eesti kroone, kuid nüüd üheteistkümnega.
Kuna kaubanduskeskus oli mitme kilomeetri kaugusel linnast, siis pidin tagasi bussiga minema. Seda ma ei mõista, miks on Reykjaviki kaks ainsat kaubanduskeskust nii kaugel kesklinnast, võib-olla on nad isegi linnast väljas. Kringlan oli lähemal linnale, kaugemale jääv kaubanduskeskus oli umbes 12 kilomeetri kaugusel.
Rääkides bussisõidust, pileti hind oli üsna kobe-280 Islandi krooni. Mul vedas, et ma bussipeatuses oodates lugesin infotahvlit. Seal oli kirjas, et peab olema täpne summa, sest bussijuhil pole vahetusraha. Minul oli aga plaanis 500-kroonisega maksta. Õnneks oli mul ikkagi 280 krooni müntides, muidu oleksid jäänud variandid, et jään paarisajast kroonist ilma või lähen bussist välja. Muide, Islandil on ka 100-kroonised müntides ja enamikel müntidel tundub olevat mõne kala pilt. Aga kui minna tagasi bussisõidu juurde, siis probleemseks osutus see, et ma ei teadnud, missuguses peatuses maha tulla. Pidin bussijuhilt küsima (ma kohtasin terve reisi jooksul Islandil VÕIB-OLLA ühte inimest, kes ei osanud inglise keelt). Bussijuht ütles, et mul on neli võimalikku peatust, milles maha minna, palusin tal esimese võimaliku juures seda öelda. Reykjaviki sisse sõites tulid kohad mulle juba tuttavad ette (kuigi see oli mu teine päev siin) ja kui bussijuht hakkas teise suunda sõitma, ehmatasin ma ära. Kas bussijuht unustaski mulle öelda, millal ma pean välja minema? Aga õnneks pööras buss varsti jälle õigesse suunda ja juht ikka teavitas, kui me olime Laugaveguri tänava lähedal.
Bussis sõitsid ka ühed hispaanlased. Kolm tüdrukut, kes rääkisid kõva häälega hispaania keeles. Nii mõnus oli ümbritsevast jutust aru saada. See pani mind mõtlema, millal olin ma viimati riigis, mille keelt ma ei mõistnud. See oli 2008. aasta algul, kui käisin Egiptuses.
Liikudes hosteli poole arvasingi, et nüüdseks on mulle tuppa kompanjoone tulnud. Ja mul oligi õigus. Tundus, et ka selles oli õigus, et need kolm tüüpi on minu tuppa maandunud, keda ma hommikul bussi oodates hosteli sisenemas nägin. Mõtlesin algul, et okei, mis seal ikka, aga siis, kui nägin ühe tüübi voodis (neid ennast polnud seal) aluspesu vedelemas, mõtlesin, et tahan ikka eraldi tuba. Seda enam, et olin ju teistsuguse toa broneerinud. Läksingi retseptsiooni, seal polnud eilne kutt, vaid üks uus. Rääkisin oma loo ära ja ta oli kohe nõus minu tuba muutma. Muutis minu toakaardi koodi ja ma hakkasin juba minema üles, et asju teise tuppa vedada, kui meenus üks väike probleem. Ma ei saa ju praeguse toa ust enam lahti. Nii et see kutt andis mulle ajutiselt ka teise toa kaardi. Kui rääkida sellest poisist seal retseptsioonis, siis ta küsis mult, kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist ja tema küsis selle peale, kus see veel on. Kuidas palun!? Olgu pealegi, kui seda ütleb mõni inimene, kes on pärit teiselt poolt maakera.. aga keegi, kes on pärit Põhja-Euroopast. Muide, järgmisel päeval sain teada, et see kutt on ka Guatemalas käinud. Ta on esimene inimene, keda kohtan ja kes on samuti Guatemalat külastanud.
Kuna päev oli üsna väsitav, tahtsin juba umbes 9 ajal magama minna. Aga ma teadsin, et enne 10 pole mõtet seda teha, sest nagunii ärkan üles millegi peale. Selles hotellis oli öörahu kella kümnest õhtul kuni hommikul kella seitsmeni.

Laupäev, 30. jaanuar

Minu tänaseks tegevuseks oli planeeritud Islandi hobustega sõit. Kuna see pidi algama kell 1 päeval, siis oli mul hommik vaba. Uurisin kutilt retseptsioonist, mis kell tehakse poed peatänaval lahti. Vastus oli, et enamus poodidest kell 11, mis tähendas, et mul oli aega enne seda jalutada linna peal. Jalutasin ookeani kaldal (Island on ju Atlandi ookeanis) ning jälgisin päikesetõusu. Minu kaardil oli üsna vee äärde märgitud maja, kus toimus kunagi Ronald Reagani ja Mihhail Gorabtšovi rahukohtumine. Otsustasin selle maja üles otsida, aga kuna ma vaatasin kaarti teistpidi, kõndisin valele poole. Otsisin kaardilt tänavaid, kus ma olin, kuid ei leidnud. Osa minust tahtis lüüa käega- pole see nii oluline vaatamisväärsus midagi-, aga teine osa ütles, et kui sa nüüd otsima hakkasid, pead selle üles leidma ka. Umbes pärast poolt tundi eksirännakuid jõudsingi õige hoone juurde.
Kuna olin vahepeal maksnud esmaspäevase Blue Lagooni tuuri eest, oli mul taas rahaga kitsas. Pidin uuesti eurosid vahetama, kuid sain ebameeldiva üllatuse osaliseks. Reykjavikis on pangad lahti ainult tööpäevadel ja vaid kaubamajades on laupäeviti pangad lahti. Kaubamajad olid aga kaugel ja mul polnud aega sinna minna. Situatsioon nagu Guatemalas. Eurosid oli, aga mitte kohalikku raha. Tegelikult Islandil kohati saab eurodega maksta. Lugesin kusagil (äkki trip.ee-st), et islandlased tahavad oma raha eurodeks vahetada, aga saab vahetada kuni 200 eurot lennupileti ettenäitamisel. Ostes kõrvarõngaid katsetasingi, kas saan eurodega maksta. Müüja ütles, et põhimõtteliselt saaks, aga siis peaks arve vähemalt 5 eurot olema.
Aga õnneks taipasin ma minna turistiinfosse, et sealt uurida, kas kuskil on võimalik eurosid vahetada. Ootasin küll kahe inglanna taga tükk aega (sest neil oli ekskursioonide ostmise juurde vaja nii palju jutustada), aga asi oli ikkagi väärt seda, sest seal teati mind suunata teise turistiinfosse. Mul oli kella 1ni aega veidi üle poole tunni, aga õnneks pidi olema see umbes kolme minuti tee kaugusel. Probleemiks pidi olema rahavahetuse puhul see, et nad võtavad 7% tasu selle eest. Ma arvan, et see polnud väga hull, sest vahetasin ainult 11 eurot.
Ja kui raha vahetatud sai, oli mul juba väga kiire hostelisse jõudmisega. Tahtsin ju enne ratsutama minekut süüa ka. Noh, loomulikult jõudsin õigeks ajaks alla, aga nagu tavaliselt, pidin ma seal ootama enne, kui järgi tuldi. Eks ma siis vaatasin oodates ringi ja märkasin, et ühe seina peale on kirjutatud selline huvitav lause nagu „Where is your hate for the state?“. Ma olin seda kirjutist ka ühes teises kohas näinud, aga siis lugesin ma „state“ asemel „skate“
Ja lõpuks tuldi mulle järgi ka. Algul olin ma üksi autos, aga siis võttis naisautojuht peale veel ühe keskealise paari. Tundus, et nad olid autojuhiga tuttavad, sest nad seletasid terve tee mulle arusaamatus keeles. Päris algul arvasin ma, et see on islandi keel, aga kui neil käis jutust läbi sõna „Sverige“, siis arvasin, et nad on äkki Rootsist. Ja mul oli õigus- pärast sain teada, et nad on rootslased, kes on seal farmis varemgi ratsutamas käinud.
Kui ma tulin farmi juures mikrobussist välja (muide tee sinna oli sama, mis eile Golden Circle´i ekskursioonile sõites), tutvustas end neiu, kes pidi olema täna meie õpetaja või juht või midagi sellist. Tal oli sama nimi nagu mul, aga ühe i-ga.
Lina soovitas mul panna selga antud riided, sest nendega pidi mugavam olema. Ja siis ma nägin hobusetallis kiisut, kes nägi välja nii sarnane minu Annile! Ma oleksingi jäänud kiisule pai tegema, mitte läinud hobusega sõitma. Mulle anti ratsutamiseks selline armas pruun hobune, kes pidi üsna rahulik olema. Kuid kui Lina meile näitas, kuidas hobuse selga istuda, tekkis mul küll tunne, et siia ma ei kuulu.. raudselt ma ei saa hakkama. Aga ma sain hakkama. Lina kiitis mind mitu korda, öeldes, et mul läheb päris hästi (ja seda ei öelnud ta kõigile) Muidu oli vahva hobusega sõita, aga siis, kui ta hakkas kiiremini ratsutama oli küll ebamugav rappuda. See hobustega ratsutamine oleks võinud lühemalt kesta, ma mõtlesin vähemalt viis korda mõnele majale lähenedes, et nüüd võiks küll kõik olla. Aga ei olnud. Siis, kui me lõpuks ikkagi olime hobustega lõpetanud, saadeti meid kohvikusse, kus meil oli koogitükid ja tee valmis pandud. Kui see söödud oli, istusime auto peale, et meid saaks tagasi linna viia. Lina ajas terve tee selle rootsi abielupaariga juttu nagu see teinegi naine. Kui nad olid linnas oma hotelli juures maha läinud, hakkas Lina minuga rääkima. Sain temalt teada, et ta on pärit Rootsist ja Lina on Rootsi nimi. Sellepärast oligi eelmisel päeval administraator mind rootslaseks pidanud. Sain teada ka sellise huvitava fakti, et islandi keeles on Pipi Pikksukk „Lina Langsokkur“. Lina rääkis nii agaralt, et olles minu hostelist mööda sõitnud, küsis ta, et kus ma täpselt peatungi. Siis tulin mina ka selle peale, et ringi vaadata ja avastasin, et me olime küll peatänaval, aga õigest kohast mööda sõitnud. Ütlesin, et on okei, kui ta mu seal maha paneb- mul oli hosteli umbes 7 minutit kõndida.
Kui läksin õhtul kööki endale süüa tegema, soojendas seal oma pitsa jaoks ahju Islandil elav rootslane Pernille. Ajasime temaga juttu, kuid see jäigi mul küsimata, miks ta on Islandile kolinud. Seda sain igatahes teada, et ta koristab hostelis ja suviti töötab ettekandjana.
Pernillega köögis istudes ja juttu ajades tuli varsti üks inglane, paar päeva hiljem sain teada, et tema nimi on Christian. Ei möödunud palju aega, kui saabus Nick, see ameeriklane, kes oli minuga juba esimesel päeval retseptsioonis juttu teinud. Nickiga jutustasime pikalt, ta oli väga lahe. Rääkisin talle palju Eesti ja Venemaa suhetest ning üleüldiselt Eestist. Seltsi tuli ka ameeriklanna Julia, kes oli jõudnud hosteli neljapäeval veidi pärast mind. Mõne aja pärast läksid Christian ja Pernille ära ja mina jäin kööki Julia ja Nickiga. Ka Julia tundis huvi Eesti vastu, ütles isegi, et on sellest kuulnud. Julia on pärit Californiast nagu Nick ning ta rändab Euroopas, et teha aega parajaks Brasiilia karnevaliks, mis toimub veebruaris. Julia on päris palju ringi rännanud ja ta on muuhulgas käinud ka Kuubal. Mul oli ju plaanis sinna minna pärast Mehhikot, seega pakkus antud koht mulle huvi. Julia kiitis väga Kuubat- see pidi olema midagi täiesti erinevat neist kohtadest, kus ta käinud on. Võib-olla isegi tema lemmikriik.
Rääkisin Juliale ja Nickile, milliseid keeli ma oskan või õppinud olen- see avaldas neile kõvasti muljet. Mõlemad oskasid ainult inglise keelt ja natuke hispaania keelt. Andsin neile isegi lugeda eesti keelt, selgitades, et meie keele plussiks on see, et praktiliselt loetakse nagu kirjutatakse. Julia ei soovinud väga katsetada, kuid Nick tahtis. Ja ta lugeski nagu eestlane. Aga väga-väga purjus eestlane.
Kuidagi läks meil jutt vanuste peale. Loomulikult olin ma seltskonnas kõige noorem nagu tavaliselt ja muidugi nagu ikka, pälvisin ma imestust, et kuidas nii- sedavõrd noor ja julgeb üksi ringi reisida. Julia vanus jäigi mul teada saamata (oletan, et ta on kusagil 22, sest ta on ülikoolis mehaanikainseneri erialal lõpetanud), aga Nicki vanuse pakkumisega panin ma võssa. Kuna tuli jutuks, et tal oli sünnipäev sel ajal, kui ta Islandil oli, tundsin huvi, kui vana ta on. Ta laskis mul pakkuda. No mis ma oskan pakkuda- pakume 23. Julia sai naerda, nähtavasti teadis ta juba Nicki vanust, ta teatas mulle, et pööraku numbrid teistpidi ja siis on Nicki vanus. Ma ei suutnud uskuda seni, et ta on 32, kui Nick mulle enda dokumenti näitas. Aga noh, see pole ju esimene kord, kus ma pean inimest nooremaks ja siis tuleb välja, et ta on üle 30..
Nickilt tuli üks vahva kommentaar. Nimelt ta võttis aeg-ajalt kapist viinapudeli välja ja segas seda mahlaga ning olles seda juba mitu korda kappi tagasi pannud, otsustas ta selle lauale jätta. Mina kommenteerisin midagi seoses sellega ja tema pakkus mulle ka viina. Keeldusin algul viisakalt, kuid siis pakkus ta veel. Mõtlesin, et olgu pealegi. Kallas mulle natuke puhast viina klaasi ja küsis, kas ma tahan mahla ka. Julia hakkas naerma selle peale. Ja siis Nick: „Mida sa naerad? Ma ei imestaks, arvestades seda, mis Euroopa osast ta pärit on.“
Julial oli kindel plaan enne Islandilt lahkumist ära vaadata virmalised (Northern Lights või Aurora Borealis), kuid ta ei tahtnud ekskursiooni eest maksta 4500 Islandi krooni. Ta tahtis omal käel minna. Tegelikult kutsus ta isegi mind kaasa ja kui tal oleks olnud järgmiseks päevaks (ööks) kindel plaan, siis ma oleksin isegi läinud. Aga asi jäi ikkagi katki. Lõuna-Islandil ei ole garanteeritud, et võid näha virmalisi, suurem tõenäosus on Põhja-Islandil. Julia lubaski, et kui ta Reykjaviki lähedal ei näe virmalisi, siis sõidab mõneks päevaks põhja.
Varsti saabus hoopistükkis meile seltsi hosteli administraator, kes oli mult küsinud, kus Eesti on. Meil oli parajasti pooleli teema, et islandi keel on nii keeruline. Ja kui ta meie juurde tuli, siis lasime tal hääldada tänava nime, kus me olime. Nii, nagu islandlased seda teevad. Islandlased hääldavad sõna „Laugavegur“ „löügaveigur“ või midagi sellist. Nick proovis järele öelda, kuid tal läks keel täielikult sõlme. See oli täitsa naljakas. Samas ütlesin mina selle sõna esimese korraga üsnagi õigesti ära.
Administraator rääkis meile, et kõige õigem aeg Islandile tulla on augusti algul, mil toimub Islandi suurim muusikafestival. Sinna tuleb kohale umbes kolmandik islandlastest ja seal esinevad kõiksugu artistid. Mulle jäi mulje, et see on midagi Õllesummeri taolist. Et meile anda edasi selle festivali meeleolu, näitas ta meile Youtube´st videot, kus ta oma sõpradega ringi laaberdab (absoluutselt õige sõna selleks) Minu arust oli seda üsna vastik vaadata, aga ta ise kõõksus naerust kõrval.

Pühapäev, 31. jaanuar

Pidime Juliaga siis päikesetõusu ajal (päike tõusis Islandil sel ajal pärast 10) kusagile mäkke ronima. Ise tõusin ma suure vaevaga üles enne pool 9. Kell üheksa pidime Juliaga köögis kokku saama. Ja kui ma ei kuule kusagil poole 9 ajal duši all kedagi, lubasin tema uksele koputama (sest tal olid vahepeal äratuskellaga probleemid) Kuna ma pool 9 kedagi ei kuulnud, koputasingi. Pärast sain teada, et tema seda koputust ei kuulnud, küll aga tema toakaaslased.
Kell 9 Julia välja ei ilmunud. Mõtlesin, et mis siis ikka, lähen uuesti magama. Ma polnud veel magama jõudnud jääda, kui Julia koputas uksele ja mina sain tema jutust aru, et tema läheb mingite oma sõprade autoga. Panin ukse kinni ja mõtlesin, et päris tore ikka niimoodi alt vedada. Aga umbes veerand tunni pärast oli ta taas ukse taga, sedakorda koos ühe poisiga. Nad uurisid, kas olen valmis. Siis sain teada, et neil oli ikka plaanis koos minuga minna. Õnneks olin põhimõtteliselt valmis, pidin ainult asjad võtma.
See poiss oli belglane Tijk. Kui ma nüüd meenutasin, siis olin teda juba esimesel päeval hosteli köögis näinud koos oma islandlasest tüdruksõbra Unnuga (temaga sain ma ka samal päeval tuttavaks)
Pidime liikuma Reykjaviki ülikooli juurde, kus ülejäänud seltskond meid autodega ootas. Üks auto oli siis Unnu oma (ta õpib muide saksa keele filoloogiks) ja teine oli Islandil elava saksa üliõpilase oma (ta ütles mulle enda nime, aga see ununes üsna kiiresti ära- liiga palju nimesid ja nägusid) Veel olid kambas kaks poolakat ja üks leedukas, kes olid mingi projekti (äkki Erasmus?) raames tulnud Islandile õppima. Kuuldes, et üks tüdruk on Leedust, hüüatas Julia minu ja leeduka kohta „You are like sisters!“ Hiljem see tüdruk uuriski mult, et millisest Eesti linnast ma pärit olen. Ta oli Tartust kuulnud, kuid ei teadnud täpselt, kus see asub. Ütlesin selle peale, et ega minagi ei tea täpselt, kus näiteks Kaunas asub. Ja siis ta hüüatas, et ta ongi Kaunasest pärit. Selle peale rääkisin talle ära, et elan Tartus Kaunase puiesteel. Huvitav kokkusattumus tegelikult.

Igatahes hakkasime juba mägede poole sõitma, kui tuli välja, et selle sakslase auto ei läinud käima. Nii nad siis jamasid seal tükk aega, kuni lõpuks saime liikuma. Me Juliaga muretsesime sellepärast, et ehk on mäkke ronimine meie jaoks liiga raske, aga Unnu lohutas meid, et raamatus oli kirjas, et see on mägi algajatele ja lastega peredele. Ma ütleks selle peale siis, et vaesed lapsed. Tegelikult ega see mägi nii hull polnudki, aga siiski üsna järsk. Üles ronides oli küll hirm, et kuidas ma siit alla saan. Õnneks sain pärast normaalselt alla, ilma libisemata ega kukkumata. Julia jaoks on väljas juba väga külm, kui on mõned miinuskraadid. Seega hoiatas ta mind juba enne, et ma paneksin hästi soojalt riidesse (mainisin talle seda ka, et meil oli Eestis vahepeal kolmkümmend kraadi külma, ta ei suutnud seda ette kujutada), tema ise pani kätte kolm paari kindaid.
Ka need poolakad, leedukas ja sakslane tundsid elavat huvi Eesti vastu. Poolakatel oli plaanis Islandilt tagasi tulles käia läbi ka Eestist ja seega uurisid nad erinevaid piletite hindu.
Kui ma olin veel hostelis, ütlesid Julia ja Tijk mulle, et ma võtaksin kaasa ujumisriided. Kui ma jäin selle peale Juliale otsa vaatama, arvas ta, et ma ei saanud aru. Ja ta hakkas demonstreerima ujumisliigutusi, öeldes „you know, swimming..“ (tead küll, ujumine) See oli päris naljakas. Aga loomulikult ma ei võtnud ujukaid kaasa, sest mul oli plaan järgmisel päeval ju Blue Lagooni minna. Hiljem mõtlesin, et oleksin pidanud need koti pistma, siis oleks jäänud hulk sekeldusi ja segadusi ära.
Unnu uuris mult, et mida ma kavatsen teha, kui hakkasime ujulasse suunduma. Et kui ma tahan, siis võime vaadata, ehk laenutatakse ujumisriideid. Ma ei soovinud loomulikult. Ta pakkus (olgem ausad, ta poleks väga viitsinud), kas ma tahan, et ta mu koju viiks. Ta lisas loomulikult juurde, et ühe otsa sõitmine võtab kusagil 20 minutit. Ma ei tahtnud tüli teha ja ütlesin, et võiksin bussiga koju sõita. Jäigi siis jutt, et lähen bussiga. Mööda sõites näitas Tijk mulle bussipeatust, kuhu ma minema pean. Ma ei tea, kas ta näitas mulle seda valesti või mina lihtsalt ei näinud, kuhu ta osutas. Igatahes läksin ma valesse peatusesse. Vaatasin, et buss tuleb umbes 30 minuti pärast ja ma jõuan vahepeal poes ära käia. Kui aga sain selle bussi peale, tuli välja, et ma olin valel teepoolel ja õigesse peatusesse jõuab buss järgmise 25 minuti pärast. Mul oli tõesti juba kopp ees mingi bussi ootamisest. Eriti tigedaks ajas see, et kui ma oleksin kohe õigesse peatusesse läinud, oleksin ma 6 minuti pärast juba bussile saanud..
Kui juba mõne kilomeetri kaugusel linnast oli bussipilet 280 Islandi krooni, siis pidi kindlasti viieteistkümne kilomeetri kaugusel veel kallim olema. Aga ei olnudki. Ja sain kusjuures poest teada, et kuni 18-aastastele on pilet ainult 100 ISK-i. Mõtlesin endamisi, et möödunud aastal oleks olnud hea käia soodsalt Islandil bussiga sõitmas.
See oli mu viimane päev Reykjavikis ja ma polnud põhimõtteliselt üldse linnaga tutvuda saanud. Esimesena võtsin ma ette kirbuturu külastuse, mis toimub igal nädalavahetusel sadama lähedal. Kirbuturu lähedal oli üks suveniiripood, kus oli müügil üks särk vahva lausega: „Probably the coolest bankrupt country in the world“ (Tõenäoliselt kõige lahedam pankrotis riik maailmas) Poest väljudes jäi mulle silma North66 reklaam vaateaknal. Ma olin seda meest seal reklaamil näinud.. kas mitte just mõni hetk tagasi poes? Astusin tagasi poodi ja vaatasin teda uuesti. Jah, nii see oli, sama mees rääkis leti taga oleva müüjaga juttu. Vau, ma nägin kuulsust:D
Pärast seda vaatasin üle mõne kiriku ja siis oligi tunne, et ega suurt midagi rohkem Reykjavikis vaadata pole. Eks Islandi peamine võlu peitub ikka looduses, mitte pealinnas.
Hosteli köögis nägin ma viimast korda Tijki ja hiljem ka Juliat (kes küpsetas muide vaalalihatükki) Julia rääkis muljeid ujulas käigust. Tema jaoks oli uus kogemus see, et olid ühised riietusruumid, nagu ma aru sain, vahetavad USA-s inimesed ujuma minnes riideid kusagil eraldi. Samuti käis Julia esimest korda saunas.

Esmaspäev, 1. veebruar

Olen kuulnud, et unenäod neljapäev vastu reedet pidid täide minema. Nägin täna öösel ühte imelikku unenägu ja hommikul ärgates mõtlesin huvitav, kas see läheb ka täide. Hakkasin mõtlema, mis päev on.. ja mul ei tulnud algul meelde. Eks see ongi reisides nii, et ei pea mõtlema mingitele nädala- või kuupäevadele. Põhimõtteliselt ainus, mida teadma peab, on see, mis päeval läheb sinu lend või buss kuhugi.
Pool üksteist hommikul pidin ma olema maja ees valmis, et mind saaks korjata üles Blue Lagooni ekskursioonile. Ootasin seda ärevusega, sest see tõotas hea tulla. Ma ei pidanudki pettuma. Kui olin oma asjadega maja ette kobistanud, märkasin, et seal ootab ka seesama inglane (Christian), kellega olin laupäeval köögis põgusalt rääkinud. Ka tema oli minemas Blue Lagooni (ta oli juba Islandile tulles seal käinud, aga kuna raha jäi palju üle ja talle meeldis Blue Lagoon, otsustas ta uuesti minna) Õige kiiresti tuli välja ka see, et temagi lendab täna sama lennuga Londonisse. Seega oli mul vähemalt kaaslane olemas, kui väga igavaks kipub. Temalt sain ma uurida Londoni kohta mõningaid asju, mis olid mulle segaseks jäänud. Christian kasutas väga tihti sõna „bloody“, mille peale ma lõpuks naerdes ütlesin, et tema iga teine sõna on „bloody“. Christian vastas, et siis ei pea ta kasutama f-tähega sõna.
Blue Lagoon on geotermaalne spaa, mis asub umbes 40 minuti kaugusel Reykjavikis ja 20 minuti kaugusel Keflaviki lennujaamast. Spaa asub väljas (ka mina ei mõistnud, kuidas saab ujumisriietes minna õue, kui väljas on vaid mõned plusskraadid.. aga sain sellega isegi hakkama) ja temperatuur vees on 30-40 kraadi. Minu arvates on tegu paradiisiga, tekkis tunne, et olen muinasjuttu sattunud. Kui peaksin panema kokku TOP5 kohtadest, mida olen reisidel külastanud, oleks Blue Lagoon päris kindlasti seal sees.

Riiete vahetamisega oli omaette ooper. Ma polnud kuigi osav kapi sulgemisel ja see jäi mul 2 korda kinni. Pidin minema otsima koristajat, kes oli põhimõtteliselt kogu aja naiste riietusruumis. Teisel korral küsisin siis, et kas ma olen ainus, kes on nii koba ja blokib kapi luku ära. Ta vastas, et seda ikka juhtub ja see kapp on üldse selline, et tahab kinni jääda. No vähemalt polnud puhtalt minu viga.
Blue Lagoon oli päris kindlasti koht, kus ma tahtsin endast pilti. Aga no, kuidas küsida inimestelt.. neil on käed märjad ja nad on vees.. Christianiga me polnud koos alates sellest, kui läksime riideid vahetama. Kui ma siis seal seisin, fotokas käes, tuli minu juurde üks noormees ja küsis, kas ma tahan endast pilti teha. Loomulikult olin ma nõus. Olles teinud kaks pilti ära, teatas ta, et peab nüüd bussile jõudma. Tänasin teda ja tšillisin edasi fotokaamera käes. Olin juba mõnda aega vees olnud, kui kargas seesama kutt uuesti välja ja teatas, et ta ikkagi ei saanud bussi peale minna ja uuris, kas ma tahan veel endast pilti. Ma olin taas kord nõus. Ma kusjuures sõitsin pärast bussiga isegi temast mööda.. oleks ta mind näinud, oleksin hüvastijätuks lehvitanud.
Bussist rääkides.. ma oleksin peaaegu valele bussile astunud Blue Lagoonist tulles. Läksin tagasi selle bussi juurde, kuhu olin enda asjad jätnud ja otsisin juba enda piletit välja, kui üks mees küsis bussijuhilt, kas see buss läheb Reykjaviki või lennujaama. Vastus oli, et Reykjaviki. Ma ehmatasin ära.. kuidas palun!? Kas õige buss on siis üheskoos minu asjadega lahkunud? Aga õnneks mitte, vahetatud oli ainult bussi. Lennujaama minekuks oli suurem buss, mis oli juba rahvast täis selleks ajaks, kui mina sinna jõudsin.
Ma polnud mitte kunagi teinud lennujaamas self check-in´i, aga seekord pidin ja Christian aitas mind selles. Polnudki vist midagi väga keerulist, kuigi meie jaoks oli kõrgem matemaatika, kuidas pagasile panna silti lennujaama nimega (teate küll, see, mis kleebitakse sangade ümber) Me jamasime mõlemad sellega tükk aega ja imestasime, kuidas lennujaamad töötajad seda täie kergusega teevad. Reykjaviki lennujaama turvakontroll oli üks põhjalikumaid, kui mitte kõige põhjalikum, mille ma kunagi läbinud olen. Kuna tahtsin enne kontrolli süüa ära enda jogurti, kaotasin ma taas kord Christiani silmist.

Taas kohtusime värava juures. Nägime, kuidas ühele lennukile valati peale vett ning Christian uuris ühelt lennujaama töötajalt, miks seda tehti. Tuli välja, et mingi Islandi spordimeeskond oli Viinis võistlustel hea koha saanud ja nad tähistasid seda niiviisi. Aga kui Christianist veidi rääkida, siis tema on tõeliselt palju reisinud. Ta näitas mulle kõiksugu viisasid, mis tal passis on. Kokku oli vist 6 täiesti vaba lehte viisadest. Kuna ta töötab mingile Uus-Meremaa kompaniile, võimalik, et lennukompaniile, on ta korduvalt Uus-Meremaal käinud. Uurisin, kui palju maksavad Londonist piletid Wellingtoni. Ta vastas, et mais-juunis ehk madalhooajal võib piletid saada isegi 790 naela ehk üle 14 000 eest. Päris krõbe hind. Ma nägin mõned kuud tagasi unes, et läksin Uus-Meremaale.. aga reaalsuses tundub, et ma ei jõua sinna nii pea.
Enne lennule minekut vahetasin allesjäänud Islandi kroonid eurodeks. Paarsada Islandi krooni jäi mul alles ja kuna suurt midagi nendega teha polnud (mõne jätsin küll mälestuseks), siis panin raha lastehaigla toetuseks kogumiskasti. Seda polnud küll palju, aga sain natukenegi inimesi aidata.
Londonisse lendasin ma Icelandairiga nagu Stockholmist Reykjavikki. Kui tulles Islandile ma ei teadnud, et joogid on tasuta, siis nüüd ma teadsin. Tulles Islandile ma ei teadnud, et saan oma tavalisi kõrvaklappe kasutada filmi vaatamiseks (ava kõrvaklappide sisse lükkamiseks oli käetoe juurde ära peidetud). Ja ega ma poleks sellest seekordki teada saanud, kui minu kõrval poleks üks naine küsinud, kuhu kõrvaklapid pista. Niiviisi filmi vaadates (500 days of Summer- minu meelest oli lahe film) läks aeg kiiresti. Seda enam, et minu lennubroneeringul oli kirjas, et lend kestab 3 tundi, sama kaua nagu lend Stockholmist Reykjavikki. Aga stjuardess ütles, et lend kestab kaks tundi ja kakskümmend minutit. Võib öelda, et tegelikkuses läkski peaaegu 3 tundi, kui arvestada seda aega, mil lennuk maapinnal sõitis kohani, kus peatuda ja kui kaua me kõndisime passikontrolli.
Passikontroll meenutas mulle Guatemala ja El Salvadori piiri vahelist kontrolli. Mulle jäi mulje, et ametnikul pole aimugi Eesti olemasolust ja seepärast uuribki ta passi nii pingsalt. Ta vaatas, mis passi kaanele on kirjutatud ja vaatas teisi viisasid. Siis lasi ta mind edasi. Väga pikalt ei pidanud ma ootama ka pagasit- umbes 5 minuti pärast oli see kohal. Minu tähelepanu röövis pagasi ootamise ajal üks mees, kes kõndis lennujaamas, seagripi mask ees. Ma lihtsalt vaatasin teda suu ammuli- mis mõttes!?
Aga järgmine mure oli see, et kas ma mahun 20.50 Victoria Coach Stationi poole väljuvale bussile. Mõtlesin, et ehk on siingi samasugune järjekord nagu Reykjaviki lennujaamas Flybusi sabas. Aga minu hirmul polnud alust, bussis sõitis Londoni poole kokku umbes kümme inimest. Seda enamasti põhjusel, et Heathrow lennujaamast saab ka metroo abil kenasti linna.
Nüüd ruttasin jälle ette.. aga igatahes lõpuks jõudsin enda kodinatega Stanstedi bussijaama. Mulle tõttas appi kohe üks töötaja, kes oli valmis mind abistama masinast pileti ostmisel. Pidasin aru, kas ma peaksin talle selle eest ka jootraha andma, aga lõppude lõpuks ma ei andnud.. kui ta oleks mulle kuidagi märku andnud lõpus, et peaksin midagi poetama, siis oleksin andnud ka. Lõppude lõpuks ootasin ma bussi peaaegu pool tundi. Sellest ajast umbes 15 minutit olin ma väljas, et ei magaks bussi maha. Buss pidi ette sõitma 20.40, aga ei tulnud veel. Siis ehmatasingi, kas olen kuidagi valesse kohta sattunud, aga õnneks siiski mitte.
Bussijuht oli viies inimene, kellega ma Londonis rääkisin ja ta oli esimene, kes mulle seal külge lõi. Tulin piletit andma ja siis ei saanud aru, kas ma pean piletit ootama või sisse minema; kas ma üldse tohin sisse minna. Ja siis viskas bussijuht kildu, et siin on lihtsalt kirjas, et ta peab mu numbrit küsima. Esimese laksuga mõtlesin, et äkki peangi mingil põhjusel kontakti andma, aga siis teatas ta, et see oli nali. Bussis ringi käies uuris ta mult, kas võib sõidu ajal minu kõrval istuda (jättes märkamata väikese fakti, et siis ei sõidaks mitte keegi), vastasin, et loomulikult ta võib.
Londonis on bussis sõites kohustuslik kinnitada turvavöö ja see on muide samasugune nagu autode esiistmetel. Lugesin ka infolehte, mis oli eesoleva istme seljatoel olevas sahtlis. Kahjuks ei mäleta ma palju sellest- mäletan seda, et seal oli igasuguseid mõttetusi kirjas. Näiteks, et sõitjad võiksid kanda mugavaid pükse, siis oleks parem istuda. Mis see üldse bussifirma asi on, missuguseid pükse ma kannan!?
Ewa oli mulle bussijaama vastu tulnud (meie hotell oli õnneks üsnagi lähedal bussijaamale) Sain teada, et Eestis on lumetorm ja tema lend oli lükatud 2 tundi edasi. Meie hotellis Blair Victoria oli administraatoriks üks mees, keda me algul Muhamediks kutsusime, aga varsti ristis Ewa ta ümber Ennuks. Ma ei tea, miks- ju talle meeldib see nimi. Ja me enamasti kasutasimegi seda nime, kui oli vaja rääkida administraatorist.

Teisipäev, 2. veebruar

Alustasime Ewaga Londoni avastamist juba üsna vara hommikul. Kui ma olen reisil, siis eelistan tavaliselt liikuda võimalikult palju jalgsi. Sellel on kolm põhjust. Esiteks, saab näha rohkem; teiseks, orienteerud palju paremini (näiteks viimasel päeval kasutasime liigeldes metrood ja ma olin alati maa alt välja tulles algul segaduses, kuhu poole peab liikuma); ja kolmandaks hoiab niiviisi raha kokku (seda enam, et Londoni metroos on üks pilet umbes 2 naela)
London oli esimene linn, kus ma käinud olen ja kus on teistpidi liiklus kui Eestis. Ja loomulikult olime pidevalt segaduses, kummale poole siis vaadata enne tee ületamist, õnneks olid väga paljudes kohtades juhised, et kõigepealt tuleb vaadata paremale ja siis vasakule. Aga sellest hoolimata ei jõua kokku lugedagi neid kordi, kui oleksime peaaegu auto või hoopistükkis jalgratta alla jäänud. Muidugi olime ise ka hoolimatud. Londonis lähevad ju inimesed ükskõik millal üle (mul oli tunne, et olen hoopis Hispaaniasse või Itaaliasse sattunud) ja meie võtsime siis neilt eeskuju. Politsei ei tee ka neile midagi, sest kui teeks, siis ei suhtuks jalakäijad nii ükskõikselt tee ületamisse.
Inimesed olid üllatavalt abivalmid. Ma ei mäleta ühtegi muud riiki või linna, kus oleks nii palju abi pakutud. Naersime Ewaga, et tõenäoliselt oli asi selles, et tal oli roosa jope seljas ja inimesed arvasid seepärast, et meil pole aimugi, kus me oleme. Enamasti olime aga ikka järje peal. Näiteks täna õhtul läksime üsna pimedas kaardi järgi umbes kolme kilomeetri kauguselt koju.
Mul oli tehtud meie Londoni aja jaoks päevaplaan. Kusagil kella poole kaheteistkümneks oli meil peaaegu kõik kohad käidud ja seega tuli mul idee, et võiksime läbi hüpata Briti muuseumist (mis oli muidu planeeritud järgmisele päevale) Mõeldud-tehtud. Briti muuseum oli lihtsalt nii hiiglaslik, et seal oli keeruline kõiki soovitud ruume üles leida. Mina tahtsin näha Mehhiko ja islamimaade tuba, kuid me ei leidnud seda. Iseenesest polnudki see minu jaoks nii oluline.. vähemalt nägi Ewa ära kõik, mida ta tahtis. Pärast Briti muuseumit oli plaanis poodides käia peamisel ostutänaval Oxford Streetil ja selle järel minna Hyde Parki ja ära näha Harrods. Kuna Oxford Street osutus nii huvitavaks ja soodusmüükidega poodide rikkaks, ei jõudnud me sel päeval ei Harrodsisse ega Hyde Parki. Lükkasime selle viimasele Londoni päevale, mil plaanisime osta metroo päevapileti.
Aga Oxford Street oli tõesti vinge. Erilise tähelepanuga otsisime me poodi nimega Primark, mida Julia oli mulle soovitanud. Seal pidi väga palju soodushinnaga asju olema. Olin sellest ajast peale mõelnud omaette, et kus ma seda nime kuulnud olen ja siis tuli mulle Oxford Streetil jalutades meelde. Ma olin ju Iirimaal ka selles samas poes käinud (teadsin isegi, et tegemist on Kanada firmaga) ja see oli tõesti olnud nagu ostuhullu paradiis. Kõiksugu vidinad hea hinnaga. Näiteks kõrvarõngad, mis olid ühes teises poes 4 naela (ja mulle meeldisid), olid siin vaid 1 nael. Küll on hea, et ma neid teisest poest ära ei ostnud. Kõige tavalisemaid pluuse sai isegi 1-2 naela eest.

Aga õhtul koju jõudes olime surmväsinud. Täpsemalt öeldes olid meie jalad väga väsinud. Kuid Ewal oli kindel plaan, et peame nägema Londonit ka pimedas. Seega läksimegi kuskil pärast 9 parlamendihoone ja Big Beni juurde jalutama, see asus umbes 20 minuti kaugusel. Ühed poisid pakkusid meile ka, et teevad meist pilti, kuid ma igaks juhuks siiski ei julgenud anda enda fotokat neile. Äkki oleksid minema sõitnud (nad olid jalgrattaga) ja minu kaamera kaasa võtnud.
Muide, Ewaga juhtus täna päeval üks naljakas juhtum: ta pildistas midagi ja samal ajal kõndis edasi, märkamata, et ees on üks meetrikõrgune post. Ta märkas seda alles siis, kui oli sellele otsa kõndinud. Mina polekski seda tähele pannud, kui üks mees poleks selja tagant tulnud ja öelnud „Very impressive, I haven´t seen this for a while!“ (Väga muljetavaldav! Ma pole näinud seda tükk aega!)

Kolmapäev, 3. veebruar

Kolmapäeva kõige olulisemad vaatamisväärsused olid Madame Tussaud´ vahakujude muuseum ja London Eye. Selle viimase kohta nii palju, et Ewa oli lugenud, et see on Londoni kõige populaarsem tasuline atraktsioon/vaatamisväärsus.
Ka Madame Tussaud´ muuseumisse kõndisime jalgsi ja tee peal vaatasime mitmeid väljakuid ja parke, mis meil päevaplaanis olid. Kuna olime interneti teel broneerinud muuseumi ja London Eye koos (niiviisi tuli kokku 5 naela soodsam), siis pidime jõudma muuseumisse vahemikus 10.30-11.00. Jõudsime veidi varem ja seega kasutasime seda aega, et jalutada muuseumi kõrval olevas Regenti pargis. Mis mulle pargis kõige enam meeldis, olid nii-öelda pisikesed mälestusplaadid (või kuidas neid nimetada?).. Näiteks „In loving memory of Amelia Antoine, who loved this park“ (Amelia Antoine´i armastavas mälestuses, ta armastas seda parki) või „Harry Lester, this was his special place“ (Harry Lester, see oli tema eriline paik) Arutlesime Ewaga, et kas need on tuntud inimesed, kelle nimed siin on, aga tundub, et siiski mitte.. guugeldasin kodus mitmeid nimesid, kuid suurt midagi vasteks ei tulnud. Samuti olid mõnel mälestussildil ainult eesnimed.
Madame Tussaud´sse jõudsime umbes kolmveerand üksteist. Interneti broneeringutele oli isegi eraldi järjekord, kus polnud mitte ühtegi inimest ees. Saime kassast piletid nii muuseumisse kui London Eye´sse. Hakkasin enda rahakotti otsima, et kasutamata pilet sinna panna, kuid ei leidnud seda. Üks kolmest variandist: ta on, kas ära varastatud, maha kukkunud kusagil või on ta jäänud hotelli. Kaks esimest ei olnud kuigi tõenäolised.. me ei olnud käinud nii rahvarohketes kohtades ja mu kott pole lahti ka olnud (selles mõttes, mul endal on ka tihti raskusi rahakoti üles leidmisega käekotist) Kuna ma ei mäletanud, et oleksin eile õhtul ega täna hommikul rahakoti käekotti pistnud, pidi see lihtsalt olema hotellitoas. Aga siin tekib jällegi selline küsimus.. et mis siis, kui koristaja selle pihta paneb? See pole kuigi tõenäoline, aga on siiski võimalik. Etteruttavalt võin öelda, et see siiski oli mul hotellitoas ja ma olin selle peitnud enne eile õhtul välja minekut spordikotti (aga loomulikult ma ei mäletanud seda hiljem). Mu vanemad ütleksid sellepeale, et ma olen ikka täielik kanapea.
Kui minna nüüd Madame Tussaud´ muuseumi juurde, siis oli see päris vahva. Muidugi pilet oli päris krõbe ja ma arvan, et ta polnud siiski enda hinda väärt. Aga siin loeb juba see, et see on nii tuntud nimi- et kui olen Londonis käinud, siis peaksid olema ka Madame Tussaud´ muuseumis käinud. Selle filiaalid erinevates maailma linnades pole ju nii tuntud. Võib olla oli meil Ewaga natuke igav, sest me ei tundnud väga paljusid vahakujusid ära. Ju me oleme siis võhikud. Aga need, keda me ära tundsime ja lähedalt vaatasime, olid tõeliselt elutruud. Seisin printsess Diana kuju ees ja mul tekkis tunne, et ta vaatab mulle otsa. See oli nii reaalne. Muuseumis oli ka õudustetuba, mille kohta mina teadsin kindlalt- sinna ma ei lähe. Ewa läks sinna, aga tuli õige pea tagasi, öeldes: „Ma ei läinud sisse, seal oli järjekord ja märatsevad hiinlased.“ Aga hästi vahva oli atraktsioon nimega „Spirit of London“. Istusime vagunisse ja sõitsime läbi Londoni ajaloo.
Pärast muuseumi külastust võtsime suuna London Eye poole. Vaateratta ümbruses võis kohata karupoeg Puhhi, Miki Hiirt ja muid liikumatuid kujusid nagu Barcelonas peatänaval La Ramblal (muidugi seal on neid palju rohkem)
Enne vaaterattale minekut, mõtlesime otsida WC üles, mis pidi olema sealsamas. Läksime hoonesse sisse ja hakkasime juba tualeti poole minevatest treppidest alla minema, kui tuletõrjealarm hakkas tööle ja väljapääs meie selja taga iga hetkega sulgus. Meil vedas, me jõudsime kenasti välja sellest alast, mis kinni läks. Veidi ehmatav oli küll, seda enam, et automaatne hääl kõlaritest ütles, et tuleb suunduda väljapääsu poole. Aga kuna enamus inimesi ei liikunud paigast, tundus, et see oli siiski mingi valehäire. Küllap tegi keegi anduri lähedal suitsu või midagi taolist.
Aga London Eye kapslisse pääsesime üsna kiiresti. Tegelikult oleksin oodanud sellest sõidust 135 meetri kõrgusele natuke rohkem, kuid ilm oli pilves ja vihma tibutas. Kõigele lisaks oli meiega ühes kapslis perekond oma kaksikutega, pereema muud ei teinudki kui sundis oma lapsi kaamerasse vaatama ja ütles pidevalt, et nad emmele naerataksid. Jube tüütu. Sõit kestis kolmkümmend minutit.
Ewa tahtis kindlasti ära käia ka inglise pubis, kuid lõppude lõpuks jäi see ära, sest me kumbki ei viitsinud õhtul välja minna. Jalad olid liiga väsinud.

Neljapäev, 4. veebruar

Täna tahtsime osta metrookaardi, mis maksis 5 naela ja 60 penni. Tegemist polnud kaardiga, millega oleks saanud tervet metrood kasutada, vaid esimese ja teise tsooni kaardiga. Londoni metroo on jagatud kuude tsooni, millest kesklinn on esimeses tsoonis. Lisaks metroole saab kasutada ka bussi. Sõitsime Notting Hillil paar peatust bussiga, peamiselt sellepärast, et olla ära sõitnud Londoni punase bussiga. Tegelikult olid need bussid üsna samasugused nagu Iirimaal ja seal pidin ma iga päev bussiga linna sõitma.
Olime juba esimesel päeval märganud ühte poodi, kus oli silt, et seal müüakse metrookaarte. Läksime siis sinna ostma kaarti. Selgitasime müüjale ära, mida me tahame, mille peale ta lõpuks ütles, et me ootaks, kuni ta teenindab ära ülejäänud inimesed. Aga inimesi tuli mitmel korral juurde. Muutusime juba pahuraks, kui lõpuks müüja otsustas meid taas teenindada. Lõppude lõpuks oli tänu metroo kasutamisele kõige vähem kõndimist, aga meie jalad olid ikkagi väga rohkem väsinud, sest eelnevad päevad olid kurnavad olnud.
Kõigepealt läksime uuesti Primarki šoppama, sedakorda metrooga. Pärast seda võtsime suuna Hyde Parki ja Harrodsi poole, kuhu pidime juba esimesel päeval minema, aga meil ei jäänud aega. Hyde Parkis sain ma tuttavaks imearmsate ja julgete oravatega. Nad olid nii vaprad, et kui ma kükitasin, ronisid nad mulle isegi põlve peale. Uskumatu. Pilt, orav põlve peal, on päris kindlasti üks minu lahedamaid reisipilte. Siis võtsime suuna Harrodsi poole. Ewa kommenteeris, et päris naljakas on minna Harrodisse Primarki paberkoti ja määrdunud pükstega (oravad olid oma käpakestega mul püksid natuke poriseks teinud, aga õnneks jäi see osa mantli alla) Olime lugenud, et Harrodsi keldrikorrusel on printsess Diana mälestuseks mingi asi (täpselt ei mäleta, mis) ja tahtsime kiigata seda. Õnnetuseks ei leidnud me üles kohta, kus saaks keldrikorrusele. Mõtlesime siis, et ei hakka küsima ka kelleltki.. see pole nii oluline asi, mida kindlasti vaatama peab.
Olles näinud ära maailma vanima kaubamaja Queensway tänaval, võtsime suuna Notting Hillile. Tahtsin näha kindlasti Portobello Roadi, mis on olnud inspiratsiooniks nii Paulo Coelho „Portobello nõiale“ kui ka filmile „Notting Hill“. See viimane on minu jaoks eriti tähtis, mulle on väga-väga meeldinud see film. Majad olid tõesti taolised nagu ekraanil oli kujutatud. Mõnus. Filmis ütles peaosaline midagi sellist, et Notting Hill on igav või ta asub Londoni ühes igavamas kohas. Seepärast jäi mulle mulje, et Notting Hill on kusagil linna ääres, aga tegelikult oli ta peaaegu et kesklinnas (või sellele väga lähedal- kuidas võtta)
Kui juba filmidest rääkida, siis tahtsin üle vaadata King´s Crossi jaama, mida oli kasutatud Harry Potteri filmides. Läksime metroost King´s Crossi peatuses välja ja vaatasime ringi. Kuna me midagi erilist ei näinud, otsustasime edasi liikuda.

Toweri piirkond oli plaanitud meil neljapäeval üheks viimaseks asjaks ja me jõudsime sinna juba pimedas. Pilte oli raske teha, kuid samas oli Tower Bridge lihtsalt võrratu. Kuna pidime nagunii teisele poole Thames´i jõge minema, siis tahtsime minna üle Tower Bridge´i, aga tundus, et see on jalakäijatele suletud.. Ei tea, kas meie ei leidnud üles kohta, kust saaksime sillale minna või tõesti on see ainult autodele..
Kuna olin Primarkis kulutanud veel raha, oli oht, et äkki ei jätku mul raha piletiks Stanstedi lennujaama. Teadsin, et see pidi kuhugi 10 naela kanti olema, aga võis ka veidi rohkem olla. Seega otsustasin 5 eurot vahetada naeladeks. Meesteller oli sõbralik. Küsis, miks ma ei vaheta rohkem, vastasin, et see on mu eelviimane päev Londonis. Sellepeale uuris ta mult, kuidas mulle London meeldis. Armas.
Lennuk Tallinna pidi väljuma reede varahommikul, seega otsustasime Ewaga, et oleme öösel lennujaamas. Seda enam, et lennujaamas peab olema umbes kaks tundi varem ja sõit Stanstedi võtab kusagil poolteist tundi. Neljapäeva õhtul poole üheksa paiku hakkasime minema Victoria bussijaama, mis oli meie hotellile päris lähedal. Ometi õnnestus meile natuke ära eksida ja ringiga minna- aga noh, ei ole hullu. Buss, millele pileti ostsin, pidi väljuma 21.35 väravast number 10. Ootasin ja ootasin selle värava juures, aga inimesi ei kutsutud bussile. Mõtlesin juba, et äkki peaksin ise minema sinna, kuid siis kutsuti ikkagi reisijaid. Imelik on see, et 5 minutit enne seda väljus samast väravast buss Oxfordi- aga sinna küll inimesi ei kutsutud. Äkki ei olnud ühtegi piletit müüdud?
Sel õhtul oli mul sama tunne nagu Reykjavikis viimasel päeval (pühapäeval) Tundsin, et see koht on minu jaoks ära ammendanud. Ma ei taha siin enam olla. Asi polnud üldse selles, et mul oleks koduigatsus peal Reykjavikis või nüüd Londonis. Lihtsalt oli tunne, et on vaja uut kohta, mida avastada (mitte nii, et ma tunnen pimedas ka Park Streeti ära) Ja kui ma siis bussis istusin ja mõtlesin selle peale, valmis mul peas mõte. Lennujaama jõudes uurin, kas on võimalik Easyjeti pileteid ümber vahetada. Tahtsin minna mõneks päevaks näiteks Amsterdami, Kopenhaagenisse või kuhugi sellisesse kohta. Lennujaamas küsisingi infolauast, kuhu peaksin pöörduma selle asjaga. Vastus oli, et Easyjeti infolauda, aga seal ei ole mitte kedagi enne kella 4 hommikul. Kurat küll! Ega ma hommikul enam ei viitsinud sellega tegelda. Nii lendaski minu ilus plaan ja unistus vastu taevast.

Reede, 5. veebruar

Juba lennujaama jõudes oli näha, kuidas inimesed pinkidel vaikselt suikusid, Ewa magas samuti. Mina aga pidasin vastu umbes kella 3ni, lugedes raamatut ja kuulates muusikat. Siis umbes veerand 4 ajal sättisin ennast kottide peale ja jäi tunnikeseks magama. Ma ei saanud kuigi kaua magada, sest alates kella 4st hakkas lennujaamas juba melu tekkima ja ma ärkasin üles selle peale, kuidas mingid tüübid eemal kõva häälega naersid.
Pagasist rääkides oli mul üks registreeritud kott ja kaks sellist, mille ma tahtsin lennukisse kaasa võtta. Aga check-in laudade juures olid sildid, et on range poliitika- lennukikabiini lastakse vaid ühe kotiga. Siis ma pidingi sättima oma kaks käekotti üksteise sisse. Ja see läks õnneks kenasti kontrollist läbi. Turvakontroll oli ka siin üsna range, aga õnneks ei pidanud ma vähemalt saapaid jalast võtma.
Mulle ei meeldi situatsioon, kui läbi turvaväravate minnes ei tea ma ikka veel väravat, kust mu lend väljub. Seekord oligi nii. Seega jäingi lihtsalt ühele pingile istuma ja ootama. Minu kõrval oli üks tüdruk, kes rääkis telefoniga imelikus keeles, mis sarnanes veidi vene keelele. Ühel hetkel pöördus see tüdruk minu poole ja küsis, kas see, kus me praegu istume, ongi värav number 34. Loomulikult ei olnud. Me istusime rongi juures, mis viis erinevate väravate juurde (ma olin sellist rongi näinud ainult Madridi lennujaamas) Ta pidi lendama Slovakkiasse mingisse imelikku linna, mille nimi algas R-tähega ja, mida ma ei suutnud välja hääldada. Läksime kõigepealt vaatama ekraanilt, kas tema lend läheb ikka 34. väravast. Ei läinudki- too number oli midagi muud. Selgitasin talle võimalikult arusaadavalt, kuidas sinna minna. Ta noogutas kaasa ja arvasin, et ta sai aru. Aga siis istus ta maha ja hakkas telefoniga rääkima. Mina nägin sel ajal, et tema värav suletakse 15 minuti pärast.. seega oli tal väga kiire. Ainult et ta ise ei saanud aru sellest. Lõpuks mõtlesin, et olgu pealegi- viin ta sinna. Mul oli kerge hirm ka, et me ei jõua sinna. Tema värav tundus olevat üks viimaseid ja mulle meenus, et Madridis võttis kõige kaugema värava juurde minek 26 minutit (sildid olid seal väljas) Õnneks aga ei võtnud see väga palju aega ja jõudsime väravani umbes 7 minutit enne sulgemist.
Kui ma olin ta õigesse järjekorda suunanud, tuli mul ise tegeleda selle probleemiga, et kuidas ma enda väravasse saan. Selles lennujaamas ei olnud nii nagu tavaliselt, et tagasi kõndides jõuad eelnevate väravateni. Selgitasin oma probleemi ühele töötajale ära, mille peale ta helistas kuhugi ja ütles, et ma ootaks siin, sest mulle tullakse järgi. Umbes viie minuti pärast saabuski üks mees, kes viis mind mingi bussiga lennuväljal õigesse kohta. Päris lahe- uus kogemus.
Lend Tallinna kestis alla kolme tunni. Enamuse ajast magasin, Ewa oli samal ajal üleval, sest oli saanud lennujaamas magada. Pagasi sain üsna kiiresti kätte (kartsin, et läheb kaua aega, sest 2006. aastal Kreekast tulles ootasin pagasit umbes tund aega) Sain ise ka olla ühele välismaalasele kasulik. Lennujaama ees bussi oodates küsis too mees meilt, et kas me teame, kuidas saaks bussiga kesklinna. Kuigi ma pole eriti kursis Tallinna bussiliiklusega, oskasin ma selgitada, mis peatuses ta maha peaks tulema ja, kuhu siis jõuab.


Kuigi mul poleks olnud midagi selle vastu, et veel kauem reisida, oli ikkagi hea koju jõuda : )