Alustasime Ewaga Londoni avastamist juba üsna vara hommikul. Kui ma olen reisil, siis eelistan tavaliselt liikuda võimalikult palju jalgsi. Sellel on kolm põhjust. Esiteks, saab näha rohkem; teiseks, orienteerud palju paremini (näiteks viimasel päeval kasutasime liigeldes metrood ja ma olin alati maa alt välja tulles algul segaduses, kuhu poole peab liikuma); ja kolmandaks hoiab niiviisi raha kokku (seda enam, et Londoni metroos on üks pilet umbes 2 naela)
London oli esimene linn, kus ma käinud olen ja kus on teistpidi liiklus kui Eestis. Ja loomulikult olime pidevalt segaduses, kummale poole siis vaadata enne tee ületamist, õnneks olid väga paljudes kohtades juhised, et kõigepealt tuleb vaadata paremale ja siis vasakule. Aga sellest hoolimata ei jõua kokku lugedagi neid kordi, kui oleksime peaaegu auto või hoopistükkis jalgratta alla jäänud. Muidugi olime ise ka hoolimatud. Londonis lähevad ju inimesed ükskõik millal üle (mul oli tunne, et olen hoopis Hispaaniasse või Itaaliasse sattunud) ja meie võtsime siis neilt eeskuju. Politsei ei tee ka neile midagi, sest kui teeks, siis ei suhtuks jalakäijad nii ükskõikselt tee ületamisse.
Inimesed olid üllatavalt abivalmid. Ma ei mäleta ühtegi muud riiki või linna, kus oleks nii palju abi pakutud. Naersime Ewaga, et tõenäoliselt oli asi selles, et tal oli roosa jope seljas ja inimesed arvasid seepärast, et meil pole aimugi, kus me oleme. Enamasti olime aga ikka järje peal. Näiteks täna õhtul läksime üsna pimedas kaardi järgi umbes kolme kilomeetri kauguselt koju.
Mul oli tehtud meie Londoni aja jaoks päevaplaan. Kusagil kella poole kaheteistkümneks oli meil peaaegu kõik kohad käidud ja seega tuli mul idee, et võiksime läbi hüpata Briti muuseumist (mis oli muidu planeeritud järgmisele päevale) Mõeldud-tehtud. Briti muuseum oli lihtsalt nii hiiglaslik, et seal oli keeruline kõiki soovitud ruume üles leida. Mina tahtsin näha Mehhiko ja islamimaade tuba, kuid me ei leidnud seda. Iseenesest polnudki see minu jaoks nii oluline.. vähemalt nägi Ewa ära kõik, mida ta tahtis. Pärast Briti muuseumit oli plaanis poodides käia peamisel ostutänaval Oxford Streetil ja selle järel minna Hyde Parki ja ära näha Harrods. Kuna Oxford Street osutus nii huvitavaks ja soodusmüükidega poodide rikkaks, ei jõudnud me sel päeval ei Harrodsisse ega Hyde Parki. Lükkasime selle viimasele Londoni päevale, mil plaanisime osta metroo päevapileti.
Aga Oxford Street oli tõesti vinge. Erilise tähelepanuga otsisime me poodi nimega Primark, mida Julia oli mulle soovitanud. Seal pidi väga palju soodushinnaga asju olema. Olin sellest ajast peale mõelnud omaette, et kus ma seda nime kuulnud olen ja siis tuli mulle Oxford Streetil jalutades meelde. Ma olin ju Iirimaal ka selles samas poes käinud (teadsin isegi, et tegemist on Kanada firmaga) ja see oli tõesti olnud nagu ostuhullu paradiis. Kõiksugu vidinad hea hinnaga. Näiteks kõrvarõngad, mis olid ühes teises poes 4 naela (ja mulle meeldisid), olid siin vaid 1 nael. Küll on hea, et ma neid teisest poest ära ei ostnud. Kõige tavalisemaid pluuse sai isegi 1-2 naela eest.
Aga õhtul koju jõudes olime surmväsinud. Täpsemalt öeldes olid meie jalad väga väsinud. Kuid Ewal oli kindel plaan, et peame nägema Londonit ka pimedas. Seega läksimegi kuskil pärast 9 parlamendihoone ja Big Beni juurde jalutama, see asus umbes 20 minuti kaugusel. Ühed poisid pakkusid meile ka, et teevad meist pilti, kuid ma igaks juhuks siiski ei julgenud anda enda fotokat neile. Äkki oleksid minema sõitnud (nad olid jalgrattaga) ja minu kaamera kaasa võtnud.
Muide, Ewaga juhtus täna päeval üks naljakas juhtum: ta pildistas midagi ja samal ajal kõndis edasi, märkamata, et ees on üks meetrikõrgune post. Ta märkas seda alles siis, kui oli sellele otsa kõndinud. Mina polekski seda tähele pannud, kui üks mees poleks selja tagant tulnud ja öelnud „Very impressive, I haven´t seen this for a while!“ (Väga muljetavaldav! Ma pole näinud seda tükk aega!)
No comments:
Post a Comment