Esmaspäev, 1. veebruar

Olen kuulnud, et unenäod neljapäev vastu reedet pidid täide minema. Nägin täna öösel ühte imelikku unenägu ja hommikul ärgates mõtlesin huvitav, kas see läheb ka täide. Hakkasin mõtlema, mis päev on.. ja mul ei tulnud algul meelde. Eks see ongi reisides nii, et ei pea mõtlema mingitele nädala- või kuupäevadele. Põhimõtteliselt ainus, mida teadma peab, on see, mis päeval läheb sinu lend või buss kuhugi.
Pool üksteist hommikul pidin ma olema maja ees valmis, et mind saaks korjata üles Blue Lagooni ekskursioonile. Ootasin seda ärevusega, sest see tõotas hea tulla. Ma ei pidanudki pettuma. Kui olin oma asjadega maja ette kobistanud, märkasin, et seal ootab ka seesama inglane (Christian), kellega olin laupäeval köögis põgusalt rääkinud. Ka tema oli minemas Blue Lagooni (ta oli juba Islandile tulles seal käinud, aga kuna raha jäi palju üle ja talle meeldis Blue Lagoon, otsustas ta uuesti minna) Õige kiiresti tuli välja ka see, et temagi lendab täna sama lennuga Londonisse. Seega oli mul vähemalt kaaslane olemas, kui väga igavaks kipub. Temalt sain ma uurida Londoni kohta mõningaid asju, mis olid mulle segaseks jäänud. Christian kasutas väga tihti sõna „bloody“, mille peale ma lõpuks naerdes ütlesin, et tema iga teine sõna on „bloody“. Christian vastas, et siis ei pea ta kasutama f-tähega sõna.
Blue Lagoon on geotermaalne spaa, mis asub umbes 40 minuti kaugusel Reykjavikis ja 20 minuti kaugusel Keflaviki lennujaamast. Spaa asub väljas (ka mina ei mõistnud, kuidas saab ujumisriietes minna õue, kui väljas on vaid mõned plusskraadid.. aga sain sellega isegi hakkama) ja temperatuur vees on 30-40 kraadi. Minu arvates on tegu paradiisiga, tekkis tunne, et olen muinasjuttu sattunud. Kui peaksin panema kokku TOP5 kohtadest, mida olen reisidel külastanud, oleks Blue Lagoon päris kindlasti seal sees.

Riiete vahetamisega oli omaette ooper. Ma polnud kuigi osav kapi sulgemisel ja see jäi mul 2 korda kinni. Pidin minema otsima koristajat, kes oli põhimõtteliselt kogu aja naiste riietusruumis. Teisel korral küsisin siis, et kas ma olen ainus, kes on nii koba ja blokib kapi luku ära. Ta vastas, et seda ikka juhtub ja see kapp on üldse selline, et tahab kinni jääda. No vähemalt polnud puhtalt minu viga.
Blue Lagoon oli päris kindlasti koht, kus ma tahtsin endast pilti. Aga no, kuidas küsida inimestelt.. neil on käed märjad ja nad on vees.. Christianiga me polnud koos alates sellest, kui läksime riideid vahetama. Kui ma siis seal seisin, fotokas käes, tuli minu juurde üks noormees ja küsis, kas ma tahan endast pilti teha. Loomulikult olin ma nõus. Olles teinud kaks pilti ära, teatas ta, et peab nüüd bussile jõudma. Tänasin teda ja tšillisin edasi fotokaamera käes. Olin juba mõnda aega vees olnud, kui kargas seesama kutt uuesti välja ja teatas, et ta ikkagi ei saanud bussi peale minna ja uuris, kas ma tahan veel endast pilti. Ma olin taas kord nõus. Ma kusjuures sõitsin pärast bussiga isegi temast mööda.. oleks ta mind näinud, oleksin hüvastijätuks lehvitanud.
Bussist rääkides.. ma oleksin peaaegu valele bussile astunud Blue Lagoonist tulles. Läksin tagasi selle bussi juurde, kuhu olin enda asjad jätnud ja otsisin juba enda piletit välja, kui üks mees küsis bussijuhilt, kas see buss läheb Reykjaviki või lennujaama. Vastus oli, et Reykjaviki. Ma ehmatasin ära.. kuidas palun!? Kas õige buss on siis üheskoos minu asjadega lahkunud? Aga õnneks mitte, vahetatud oli ainult bussi. Lennujaama minekuks oli suurem buss, mis oli juba rahvast täis selleks ajaks, kui mina sinna jõudsin.
Ma polnud mitte kunagi teinud lennujaamas self check-in´i, aga seekord pidin ja Christian aitas mind selles. Polnudki vist midagi väga keerulist, kuigi meie jaoks oli kõrgem matemaatika, kuidas pagasile panna silti lennujaama nimega (teate küll, see, mis kleebitakse sangade ümber) Me jamasime mõlemad sellega tükk aega ja imestasime, kuidas lennujaamad töötajad seda täie kergusega teevad. Reykjaviki lennujaama turvakontroll oli üks põhjalikumaid, kui mitte kõige põhjalikum, mille ma kunagi läbinud olen. Kuna tahtsin enne kontrolli süüa ära enda jogurti, kaotasin ma taas kord Christiani silmist.

Taas kohtusime värava juures. Nägime, kuidas ühele lennukile valati peale vett ning Christian uuris ühelt lennujaama töötajalt, miks seda tehti. Tuli välja, et mingi Islandi spordimeeskond oli Viinis võistlustel hea koha saanud ja nad tähistasid seda niiviisi. Aga kui Christianist veidi rääkida, siis tema on tõeliselt palju reisinud. Ta näitas mulle kõiksugu viisasid, mis tal passis on. Kokku oli vist 6 täiesti vaba lehte viisadest. Kuna ta töötab mingile Uus-Meremaa kompaniile, võimalik, et lennukompaniile, on ta korduvalt Uus-Meremaal käinud. Uurisin, kui palju maksavad Londonist piletid Wellingtoni. Ta vastas, et mais-juunis ehk madalhooajal võib piletid saada isegi 790 naela ehk üle 14 000 eest. Päris krõbe hind. Ma nägin mõned kuud tagasi unes, et läksin Uus-Meremaale.. aga reaalsuses tundub, et ma ei jõua sinna nii pea.
Enne lennule minekut vahetasin allesjäänud Islandi kroonid eurodeks. Paarsada Islandi krooni jäi mul alles ja kuna suurt midagi nendega teha polnud (mõne jätsin küll mälestuseks), siis panin raha lastehaigla toetuseks kogumiskasti. Seda polnud küll palju, aga sain natukenegi inimesi aidata.
Londonisse lendasin ma Icelandairiga nagu Stockholmist Reykjavikki. Kui tulles Islandile ma ei teadnud, et joogid on tasuta, siis nüüd ma teadsin. Tulles Islandile ma ei teadnud, et saan oma tavalisi kõrvaklappe kasutada filmi vaatamiseks (ava kõrvaklappide sisse lükkamiseks oli käetoe juurde ära peidetud). Ja ega ma poleks sellest seekordki teada saanud, kui minu kõrval poleks üks naine küsinud, kuhu kõrvaklapid pista. Niiviisi filmi vaadates (500 days of Summer- minu meelest oli lahe film) läks aeg kiiresti. Seda enam, et minu lennubroneeringul oli kirjas, et lend kestab 3 tundi, sama kaua nagu lend Stockholmist Reykjavikki. Aga stjuardess ütles, et lend kestab kaks tundi ja kakskümmend minutit. Võib öelda, et tegelikkuses läkski peaaegu 3 tundi, kui arvestada seda aega, mil lennuk maapinnal sõitis kohani, kus peatuda ja kui kaua me kõndisime passikontrolli.
Passikontroll meenutas mulle Guatemala ja El Salvadori piiri vahelist kontrolli. Mulle jäi mulje, et ametnikul pole aimugi Eesti olemasolust ja seepärast uuribki ta passi nii pingsalt. Ta vaatas, mis passi kaanele on kirjutatud ja vaatas teisi viisasid. Siis lasi ta mind edasi. Väga pikalt ei pidanud ma ootama ka pagasit- umbes 5 minuti pärast oli see kohal. Minu tähelepanu röövis pagasi ootamise ajal üks mees, kes kõndis lennujaamas, seagripi mask ees. Ma lihtsalt vaatasin teda suu ammuli- mis mõttes!?
Aga järgmine mure oli see, et kas ma mahun 20.50 Victoria Coach Stationi poole väljuvale bussile. Mõtlesin, et ehk on siingi samasugune järjekord nagu Reykjaviki lennujaamas Flybusi sabas. Aga minu hirmul polnud alust, bussis sõitis Londoni poole kokku umbes kümme inimest. Seda enamasti põhjusel, et Heathrow lennujaamast saab ka metroo abil kenasti linna.
Nüüd ruttasin jälle ette.. aga igatahes lõpuks jõudsin enda kodinatega Stanstedi bussijaama. Mulle tõttas appi kohe üks töötaja, kes oli valmis mind abistama masinast pileti ostmisel. Pidasin aru, kas ma peaksin talle selle eest ka jootraha andma, aga lõppude lõpuks ma ei andnud.. kui ta oleks mulle kuidagi märku andnud lõpus, et peaksin midagi poetama, siis oleksin andnud ka. Lõppude lõpuks ootasin ma bussi peaaegu pool tundi. Sellest ajast umbes 15 minutit olin ma väljas, et ei magaks bussi maha. Buss pidi ette sõitma 20.40, aga ei tulnud veel. Siis ehmatasingi, kas olen kuidagi valesse kohta sattunud, aga õnneks siiski mitte.
Bussijuht oli viies inimene, kellega ma Londonis rääkisin ja ta oli esimene, kes mulle seal külge lõi. Tulin piletit andma ja siis ei saanud aru, kas ma pean piletit ootama või sisse minema; kas ma üldse tohin sisse minna. Ja siis viskas bussijuht kildu, et siin on lihtsalt kirjas, et ta peab mu numbrit küsima. Esimese laksuga mõtlesin, et äkki peangi mingil põhjusel kontakti andma, aga siis teatas ta, et see oli nali. Bussis ringi käies uuris ta mult, kas võib sõidu ajal minu kõrval istuda (jättes märkamata väikese fakti, et siis ei sõidaks mitte keegi), vastasin, et loomulikult ta võib.
Londonis on bussis sõites kohustuslik kinnitada turvavöö ja see on muide samasugune nagu autode esiistmetel. Lugesin ka infolehte, mis oli eesoleva istme seljatoel olevas sahtlis. Kahjuks ei mäleta ma palju sellest- mäletan seda, et seal oli igasuguseid mõttetusi kirjas. Näiteks, et sõitjad võiksid kanda mugavaid pükse, siis oleks parem istuda. Mis see üldse bussifirma asi on, missuguseid pükse ma kannan!?
Ewa oli mulle bussijaama vastu tulnud (meie hotell oli õnneks üsnagi lähedal bussijaamale) Sain teada, et Eestis on lumetorm ja tema lend oli lükatud 2 tundi edasi. Meie hotellis Blair Victoria oli administraatoriks üks mees, keda me algul Muhamediks kutsusime, aga varsti ristis Ewa ta ümber Ennuks. Ma ei tea, miks- ju talle meeldib see nimi. Ja me enamasti kasutasimegi seda nime, kui oli vaja rääkida administraatorist.