Pühapäev, 31. jaanuar

Pidime Juliaga siis päikesetõusu ajal (päike tõusis Islandil sel ajal pärast 10) kusagile mäkke ronima. Ise tõusin ma suure vaevaga üles enne pool 9. Kell üheksa pidime Juliaga köögis kokku saama. Ja kui ma ei kuule kusagil poole 9 ajal duši all kedagi, lubasin tema uksele koputama (sest tal olid vahepeal äratuskellaga probleemid) Kuna ma pool 9 kedagi ei kuulnud, koputasingi. Pärast sain teada, et tema seda koputust ei kuulnud, küll aga tema toakaaslased.
Kell 9 Julia välja ei ilmunud. Mõtlesin, et mis siis ikka, lähen uuesti magama. Ma polnud veel magama jõudnud jääda, kui Julia koputas uksele ja mina sain tema jutust aru, et tema läheb mingite oma sõprade autoga. Panin ukse kinni ja mõtlesin, et päris tore ikka niimoodi alt vedada. Aga umbes veerand tunni pärast oli ta taas ukse taga, sedakorda koos ühe poisiga. Nad uurisid, kas olen valmis. Siis sain teada, et neil oli ikka plaanis koos minuga minna. Õnneks olin põhimõtteliselt valmis, pidin ainult asjad võtma.
See poiss oli belglane Tijk. Kui ma nüüd meenutasin, siis olin teda juba esimesel päeval hosteli köögis näinud koos oma islandlasest tüdruksõbra Unnuga (temaga sain ma ka samal päeval tuttavaks)
Pidime liikuma Reykjaviki ülikooli juurde, kus ülejäänud seltskond meid autodega ootas. Üks auto oli siis Unnu oma (ta õpib muide saksa keele filoloogiks) ja teine oli Islandil elava saksa üliõpilase oma (ta ütles mulle enda nime, aga see ununes üsna kiiresti ära- liiga palju nimesid ja nägusid) Veel olid kambas kaks poolakat ja üks leedukas, kes olid mingi projekti (äkki Erasmus?) raames tulnud Islandile õppima. Kuuldes, et üks tüdruk on Leedust, hüüatas Julia minu ja leeduka kohta „You are like sisters!“ Hiljem see tüdruk uuriski mult, et millisest Eesti linnast ma pärit olen. Ta oli Tartust kuulnud, kuid ei teadnud täpselt, kus see asub. Ütlesin selle peale, et ega minagi ei tea täpselt, kus näiteks Kaunas asub. Ja siis ta hüüatas, et ta ongi Kaunasest pärit. Selle peale rääkisin talle ära, et elan Tartus Kaunase puiesteel. Huvitav kokkusattumus tegelikult.

Igatahes hakkasime juba mägede poole sõitma, kui tuli välja, et selle sakslase auto ei läinud käima. Nii nad siis jamasid seal tükk aega, kuni lõpuks saime liikuma. Me Juliaga muretsesime sellepärast, et ehk on mäkke ronimine meie jaoks liiga raske, aga Unnu lohutas meid, et raamatus oli kirjas, et see on mägi algajatele ja lastega peredele. Ma ütleks selle peale siis, et vaesed lapsed. Tegelikult ega see mägi nii hull polnudki, aga siiski üsna järsk. Üles ronides oli küll hirm, et kuidas ma siit alla saan. Õnneks sain pärast normaalselt alla, ilma libisemata ega kukkumata. Julia jaoks on väljas juba väga külm, kui on mõned miinuskraadid. Seega hoiatas ta mind juba enne, et ma paneksin hästi soojalt riidesse (mainisin talle seda ka, et meil oli Eestis vahepeal kolmkümmend kraadi külma, ta ei suutnud seda ette kujutada), tema ise pani kätte kolm paari kindaid.
Ka need poolakad, leedukas ja sakslane tundsid elavat huvi Eesti vastu. Poolakatel oli plaanis Islandilt tagasi tulles käia läbi ka Eestist ja seega uurisid nad erinevaid piletite hindu.
Kui ma olin veel hostelis, ütlesid Julia ja Tijk mulle, et ma võtaksin kaasa ujumisriided. Kui ma jäin selle peale Juliale otsa vaatama, arvas ta, et ma ei saanud aru. Ja ta hakkas demonstreerima ujumisliigutusi, öeldes „you know, swimming..“ (tead küll, ujumine) See oli päris naljakas. Aga loomulikult ma ei võtnud ujukaid kaasa, sest mul oli plaan järgmisel päeval ju Blue Lagooni minna. Hiljem mõtlesin, et oleksin pidanud need koti pistma, siis oleks jäänud hulk sekeldusi ja segadusi ära.
Unnu uuris mult, et mida ma kavatsen teha, kui hakkasime ujulasse suunduma. Et kui ma tahan, siis võime vaadata, ehk laenutatakse ujumisriideid. Ma ei soovinud loomulikult. Ta pakkus (olgem ausad, ta poleks väga viitsinud), kas ma tahan, et ta mu koju viiks. Ta lisas loomulikult juurde, et ühe otsa sõitmine võtab kusagil 20 minutit. Ma ei tahtnud tüli teha ja ütlesin, et võiksin bussiga koju sõita. Jäigi siis jutt, et lähen bussiga. Mööda sõites näitas Tijk mulle bussipeatust, kuhu ma minema pean. Ma ei tea, kas ta näitas mulle seda valesti või mina lihtsalt ei näinud, kuhu ta osutas. Igatahes läksin ma valesse peatusesse. Vaatasin, et buss tuleb umbes 30 minuti pärast ja ma jõuan vahepeal poes ära käia. Kui aga sain selle bussi peale, tuli välja, et ma olin valel teepoolel ja õigesse peatusesse jõuab buss järgmise 25 minuti pärast. Mul oli tõesti juba kopp ees mingi bussi ootamisest. Eriti tigedaks ajas see, et kui ma oleksin kohe õigesse peatusesse läinud, oleksin ma 6 minuti pärast juba bussile saanud..
Kui juba mõne kilomeetri kaugusel linnast oli bussipilet 280 Islandi krooni, siis pidi kindlasti viieteistkümne kilomeetri kaugusel veel kallim olema. Aga ei olnudki. Ja sain kusjuures poest teada, et kuni 18-aastastele on pilet ainult 100 ISK-i. Mõtlesin endamisi, et möödunud aastal oleks olnud hea käia soodsalt Islandil bussiga sõitmas.
See oli mu viimane päev Reykjavikis ja ma polnud põhimõtteliselt üldse linnaga tutvuda saanud. Esimesena võtsin ma ette kirbuturu külastuse, mis toimub igal nädalavahetusel sadama lähedal. Kirbuturu lähedal oli üks suveniiripood, kus oli müügil üks särk vahva lausega: „Probably the coolest bankrupt country in the world“ (Tõenäoliselt kõige lahedam pankrotis riik maailmas) Poest väljudes jäi mulle silma North66 reklaam vaateaknal. Ma olin seda meest seal reklaamil näinud.. kas mitte just mõni hetk tagasi poes? Astusin tagasi poodi ja vaatasin teda uuesti. Jah, nii see oli, sama mees rääkis leti taga oleva müüjaga juttu. Vau, ma nägin kuulsust:D
Pärast seda vaatasin üle mõne kiriku ja siis oligi tunne, et ega suurt midagi rohkem Reykjavikis vaadata pole. Eks Islandi peamine võlu peitub ikka looduses, mitte pealinnas.
Hosteli köögis nägin ma viimast korda Tijki ja hiljem ka Juliat (kes küpsetas muide vaalalihatükki) Julia rääkis muljeid ujulas käigust. Tema jaoks oli uus kogemus see, et olid ühised riietusruumid, nagu ma aru sain, vahetavad USA-s inimesed ujuma minnes riideid kusagil eraldi. Samuti käis Julia esimest korda saunas.