Ka seekord alustasin ma oma reisi laevaga Tallinnast Stockholmi, et sealt minna edasi Reykjaviki lennule. Jõudsin sadamasse päris vara ja olin esimene inimene ühiskajutis. Muidugi lootsin, et äkki jäängi sinna ainsaks. Aga looda sa. Seekord oli kajut täis! Eelmistel kordadel on olnud kaks ja kolm inimest kajutis. Esimene, kes saabus oli venelane, kes elas Rootsis. Kuigi ta oli varem Eestis elanud, ei osanud ta eesti keelt rääkida. Et suhelda tuli siis lasta käiku oma vene keele oskused. Teisena tuli üks eestlane, kellega vahetasin kokku mõned laused. Ja lõpuks ilmus kohale veel üks inimene! Ka tema oli venelane, kes elas varem Eestis, kuid nüüd Rootsis (sest on rootslasega abielus) Nimeks oli tal Kristiina ning saime temaga päris hästi läbi (suhtlesime inglise keeles, sest kuigi ta oskas eesti keelt, oli ta paljuski selle unustanud- praktikat polnud ju Rootsis elades)
Aga nagu ma eile kahtlustasin, läkski meri tormiseks. Ma polnud kunagi olnud laeval sellise kõikumisega. Kui ma kella 9 ajal õhtul kajuti poole kõndisin, oli mu kõnnak nagu purjus inimesel. Sirgelt oli väga raske liikuda. Ka pikali olla oli paha. Veel kella 2 ajal öösel olin üleval ja magama läksin muide kuskil poole üheteistkümne ajal.
No comments:
Post a Comment