Kolmapäev, 3. veebruar

Kolmapäeva kõige olulisemad vaatamisväärsused olid Madame Tussaud´ vahakujude muuseum ja London Eye. Selle viimase kohta nii palju, et Ewa oli lugenud, et see on Londoni kõige populaarsem tasuline atraktsioon/vaatamisväärsus.
Ka Madame Tussaud´ muuseumisse kõndisime jalgsi ja tee peal vaatasime mitmeid väljakuid ja parke, mis meil päevaplaanis olid. Kuna olime interneti teel broneerinud muuseumi ja London Eye koos (niiviisi tuli kokku 5 naela soodsam), siis pidime jõudma muuseumisse vahemikus 10.30-11.00. Jõudsime veidi varem ja seega kasutasime seda aega, et jalutada muuseumi kõrval olevas Regenti pargis. Mis mulle pargis kõige enam meeldis, olid nii-öelda pisikesed mälestusplaadid (või kuidas neid nimetada?).. Näiteks „In loving memory of Amelia Antoine, who loved this park“ (Amelia Antoine´i armastavas mälestuses, ta armastas seda parki) või „Harry Lester, this was his special place“ (Harry Lester, see oli tema eriline paik) Arutlesime Ewaga, et kas need on tuntud inimesed, kelle nimed siin on, aga tundub, et siiski mitte.. guugeldasin kodus mitmeid nimesid, kuid suurt midagi vasteks ei tulnud. Samuti olid mõnel mälestussildil ainult eesnimed.
Madame Tussaud´sse jõudsime umbes kolmveerand üksteist. Interneti broneeringutele oli isegi eraldi järjekord, kus polnud mitte ühtegi inimest ees. Saime kassast piletid nii muuseumisse kui London Eye´sse. Hakkasin enda rahakotti otsima, et kasutamata pilet sinna panna, kuid ei leidnud seda. Üks kolmest variandist: ta on, kas ära varastatud, maha kukkunud kusagil või on ta jäänud hotelli. Kaks esimest ei olnud kuigi tõenäolised.. me ei olnud käinud nii rahvarohketes kohtades ja mu kott pole lahti ka olnud (selles mõttes, mul endal on ka tihti raskusi rahakoti üles leidmisega käekotist) Kuna ma ei mäletanud, et oleksin eile õhtul ega täna hommikul rahakoti käekotti pistnud, pidi see lihtsalt olema hotellitoas. Aga siin tekib jällegi selline küsimus.. et mis siis, kui koristaja selle pihta paneb? See pole kuigi tõenäoline, aga on siiski võimalik. Etteruttavalt võin öelda, et see siiski oli mul hotellitoas ja ma olin selle peitnud enne eile õhtul välja minekut spordikotti (aga loomulikult ma ei mäletanud seda hiljem). Mu vanemad ütleksid sellepeale, et ma olen ikka täielik kanapea.
Kui minna nüüd Madame Tussaud´ muuseumi juurde, siis oli see päris vahva. Muidugi pilet oli päris krõbe ja ma arvan, et ta polnud siiski enda hinda väärt. Aga siin loeb juba see, et see on nii tuntud nimi- et kui olen Londonis käinud, siis peaksid olema ka Madame Tussaud´ muuseumis käinud. Selle filiaalid erinevates maailma linnades pole ju nii tuntud. Võib olla oli meil Ewaga natuke igav, sest me ei tundnud väga paljusid vahakujusid ära. Ju me oleme siis võhikud. Aga need, keda me ära tundsime ja lähedalt vaatasime, olid tõeliselt elutruud. Seisin printsess Diana kuju ees ja mul tekkis tunne, et ta vaatab mulle otsa. See oli nii reaalne. Muuseumis oli ka õudustetuba, mille kohta mina teadsin kindlalt- sinna ma ei lähe. Ewa läks sinna, aga tuli õige pea tagasi, öeldes: „Ma ei läinud sisse, seal oli järjekord ja märatsevad hiinlased.“ Aga hästi vahva oli atraktsioon nimega „Spirit of London“. Istusime vagunisse ja sõitsime läbi Londoni ajaloo.
Pärast muuseumi külastust võtsime suuna London Eye poole. Vaateratta ümbruses võis kohata karupoeg Puhhi, Miki Hiirt ja muid liikumatuid kujusid nagu Barcelonas peatänaval La Ramblal (muidugi seal on neid palju rohkem)
Enne vaaterattale minekut, mõtlesime otsida WC üles, mis pidi olema sealsamas. Läksime hoonesse sisse ja hakkasime juba tualeti poole minevatest treppidest alla minema, kui tuletõrjealarm hakkas tööle ja väljapääs meie selja taga iga hetkega sulgus. Meil vedas, me jõudsime kenasti välja sellest alast, mis kinni läks. Veidi ehmatav oli küll, seda enam, et automaatne hääl kõlaritest ütles, et tuleb suunduda väljapääsu poole. Aga kuna enamus inimesi ei liikunud paigast, tundus, et see oli siiski mingi valehäire. Küllap tegi keegi anduri lähedal suitsu või midagi taolist.
Aga London Eye kapslisse pääsesime üsna kiiresti. Tegelikult oleksin oodanud sellest sõidust 135 meetri kõrgusele natuke rohkem, kuid ilm oli pilves ja vihma tibutas. Kõigele lisaks oli meiega ühes kapslis perekond oma kaksikutega, pereema muud ei teinudki kui sundis oma lapsi kaamerasse vaatama ja ütles pidevalt, et nad emmele naerataksid. Jube tüütu. Sõit kestis kolmkümmend minutit.
Ewa tahtis kindlasti ära käia ka inglise pubis, kuid lõppude lõpuks jäi see ära, sest me kumbki ei viitsinud õhtul välja minna. Jalad olid liiga väsinud.