Juba lennujaama jõudes oli näha, kuidas inimesed pinkidel vaikselt suikusid, Ewa magas samuti. Mina aga pidasin vastu umbes kella 3ni, lugedes raamatut ja kuulates muusikat. Siis umbes veerand 4 ajal sättisin ennast kottide peale ja jäi tunnikeseks magama. Ma ei saanud kuigi kaua magada, sest alates kella 4st hakkas lennujaamas juba melu tekkima ja ma ärkasin üles selle peale, kuidas mingid tüübid eemal kõva häälega naersid.
Pagasist rääkides oli mul üks registreeritud kott ja kaks sellist, mille ma tahtsin lennukisse kaasa võtta. Aga check-in laudade juures olid sildid, et on range poliitika- lennukikabiini lastakse vaid ühe kotiga. Siis ma pidingi sättima oma kaks käekotti üksteise sisse. Ja see läks õnneks kenasti kontrollist läbi. Turvakontroll oli ka siin üsna range, aga õnneks ei pidanud ma vähemalt saapaid jalast võtma.
Mulle ei meeldi situatsioon, kui läbi turvaväravate minnes ei tea ma ikka veel väravat, kust mu lend väljub. Seekord oligi nii. Seega jäingi lihtsalt ühele pingile istuma ja ootama. Minu kõrval oli üks tüdruk, kes rääkis telefoniga imelikus keeles, mis sarnanes veidi vene keelele. Ühel hetkel pöördus see tüdruk minu poole ja küsis, kas see, kus me praegu istume, ongi värav number 34. Loomulikult ei olnud. Me istusime rongi juures, mis viis erinevate väravate juurde (ma olin sellist rongi näinud ainult Madridi lennujaamas) Ta pidi lendama Slovakkiasse mingisse imelikku linna, mille nimi algas R-tähega ja, mida ma ei suutnud välja hääldada. Läksime kõigepealt vaatama ekraanilt, kas tema lend läheb ikka 34. väravast. Ei läinudki- too number oli midagi muud. Selgitasin talle võimalikult arusaadavalt, kuidas sinna minna. Ta noogutas kaasa ja arvasin, et ta sai aru. Aga siis istus ta maha ja hakkas telefoniga rääkima. Mina nägin sel ajal, et tema värav suletakse 15 minuti pärast.. seega oli tal väga kiire. Ainult et ta ise ei saanud aru sellest. Lõpuks mõtlesin, et olgu pealegi- viin ta sinna. Mul oli kerge hirm ka, et me ei jõua sinna. Tema värav tundus olevat üks viimaseid ja mulle meenus, et Madridis võttis kõige kaugema värava juurde minek 26 minutit (sildid olid seal väljas) Õnneks aga ei võtnud see väga palju aega ja jõudsime väravani umbes 7 minutit enne sulgemist.
Kui ma olin ta õigesse järjekorda suunanud, tuli mul ise tegeleda selle probleemiga, et kuidas ma enda väravasse saan. Selles lennujaamas ei olnud nii nagu tavaliselt, et tagasi kõndides jõuad eelnevate väravateni. Selgitasin oma probleemi ühele töötajale ära, mille peale ta helistas kuhugi ja ütles, et ma ootaks siin, sest mulle tullakse järgi. Umbes viie minuti pärast saabuski üks mees, kes viis mind mingi bussiga lennuväljal õigesse kohta. Päris lahe- uus kogemus.
Lend Tallinna kestis alla kolme tunni. Enamuse ajast magasin, Ewa oli samal ajal üleval, sest oli saanud lennujaamas magada. Pagasi sain üsna kiiresti kätte (kartsin, et läheb kaua aega, sest 2006. aastal Kreekast tulles ootasin pagasit umbes tund aega) Sain ise ka olla ühele välismaalasele kasulik. Lennujaama ees bussi oodates küsis too mees meilt, et kas me teame, kuidas saaks bussiga kesklinna. Kuigi ma pole eriti kursis Tallinna bussiliiklusega, oskasin ma selgitada, mis peatuses ta maha peaks tulema ja, kuhu siis jõuab.
Kuigi mul poleks olnud midagi selle vastu, et veel kauem reisida, oli ikkagi hea koju jõuda : )
No comments:
Post a Comment