Veidi enne kella 10 hommikul suundusime Kristiinaga väljapääsu juurde, et kiiresti välja saada, kui uksed avanevad. Minu lend pidi minema 13.20, seega tahtsin ma juba 11ks Arlanda ekspressile jõuda. Uksed avanesid umbes 10.05 ja siis tõttasin metroopeatuse poole. Tee oli juba tuttav, nii et ei pidanud kelleltki suunda küsima. Möödudes merekaldast jäin vaatama, mis imelikud asjad seal laeva ümber on, kuid siis sain aru, et tegemist on ju hiiglaslike jäätükkidega. Ma polnud varem midagi sellist näinud, sügisel või talvel ma ju laevaga sõitnud ei ole.
Sadamast oli metrooga vaid mõni peatus bussijaama. Kui ma eelmine kord metroopeatusest bussijaama suundudes läksin ringiga, siis sedakorda olin targem. Teadsin, et maa alt välja minemata pean jõudma bussijaama. Sõitsin eskalaatoriga korruse ülesse ja liikusin siltide järgi edasi, kuni jõudsin oletatavasse bussijaama. Kõndisin natuke ringi, aga no tee, mis tahad, ei tule tuttav ette. See ei saa seesama koht olla. Küsisin siis ühelt naiselt, kust lähevad bussid Arlandasse, ta vastas, et veel on vaja korruse ülespoole sõita. Ja seal tekkis küll tunne, et selles kohas olen varem olnud. Olin lootnud kell 11 olla juba bussi peal (bussid käivad sinna tegelikult iga 10 minuti tagant) ja arvasin, et see mul ka õnnestub. Vaatasin, et järjekorda piletisabas polegi, kuid tegelikult oli seal numbrisüsteem nagu pankades. Lõpuks jõudsin hoopis 11.10 bussi peale.
Island on küll pankrotis, aga Icelandairi lennukid on igatahes päris kobedad. See oli esimene lennuk, millega lendasin, kus oli igaühel olemas oma arvutiekraan. Isegi Iberial, millega Mehhikosse lendasin, polnud. Minu koht oli akna ääres, mis tähendas, et päike paistis mulle peale. Ja päike paistis nii eredalt, et tekkis tunne, et lendan Egiptusesse, mitte maailma kõige põhjapoolsemasse pealinna. Pärast tundus mulle igatahes, et olen päikest saanud (kuigi ma ei tea, kas läbi akna päike võtab või mitte) Aga siis, kui me pilvedest maa poole liikuma hakkasime, tuli masendus peale. Päikese käest halli reaalsusesse. Lennukiaknast välja vaadates oli näha musta maad, laavavälju. Island ei tundunud üldse nii tore aknast vaadatuna.
Islandil telefoni sisse lülitades sain meeldiva üllatuse osaliseks. Mulle öeldi EMT teeninduses enne reisi, et Islandil pole levi, kuid minul oli küll võimalik helistada. Ainult SMSe ei saa Simpeliga saata välismaal.
Olin juba varem broneerinud ära Flybus+ sõidu Reykjaviki enda hosteli juurde ning ühe kõige tuntuma Islandi ekskursiooni- Golden Circle tour´i. Minu broneeringule oli kirjutatud, et pean selle lennujaama infolauas piletiteks vahetama. Kui ma jõudsin lennujaama turvaustest välja (kusjuures meid kontrolliti põgusalt narkokoeraga ka üle), vaatasin ringi, et leida Reykjavik Excursioni infolauda. Noh leidsingi, aga järjekord, mis seal oli, oli hiiglaslik. Umbes kakskümmend inimest minu ees. Mul oli tunne, et seisan seal vähemalt pool tundi. Läksin infolaua juurde, et üle kontrollida, kas ma ikka pean seal seisma (infolauast sain ma muide tasuta ka Reykjaviki kaardi, mis oli väga kasulik) Ja minu õnneks ütles naine seal, et kui mul on broneering olemas, siis pean seisma lühemasse järjekorda, kus oli hetkel ainult üks inimene. Missugune vedamine! Sain igatahes sealt Golden Circle´i ja Flybus´i piletid. Kui mina Reykjaviki poole minevasse bussi läksin, oli see juba peaaegu täis. Vedas, et sain sõidu jooksul kahel istmel laiutada. Teekond pealinna kestis umbes 40 minutit.
Kui sõidu algul oli tee ääres tühjus, siis mida lähemale Reykjavikile jõudsime, seda enam nägime armsaid majakesi. Mul tekkis tunne, et kui ma peaksin elama mõne riigi pealinnas, siis võiks selleks olla ju Reykjavik. Mitte et mul oleksid praegu plaanid sinna kolida.
Ma olin lennukis uurinud Reykjavik Excursioni brošüüri, kus oli igasuguseid vahvaid ekskursioone pakutud. Islandile minnes ongi hästi mõttekas võtta kohapealt ekskursioone, sest on palju kohti, kuhu on keeruline autoga pääseda. Või liinibussid ei sõida nii tihedalt. Igatahes on tuurid siin üsnagi odavad (kui ma võrdlen näiteks 2006. aasta Kreeka ekskursioonidega) Aga kui nüüd tagasi minna selle lennukis olnud brošüüri juurde, siis avastasin seal, et Flybus+ ei peatugi minu hosteli juures. Tavalise Flybusi ja Flybus+ vahe oli selles, et ilma plussita liin läheb bussijaama ja plussiga liin sõidab kõikide hotellide juurde, et inimesed ei peaks pagasiga ringi kõndima. Kui ma siis selle avastasin, et minu majutuspaiga juures buss ei peatugi, sain pahaseks. Kuidas nii, hosteli kodukal oli ju kirjas, et Flybus+ peatub seal!? Aga mul vedas, et ma infolauas küsisin selle kohta. Buss peatub kõrvalhotelli Frön´i ees, seega oli kõik okei.
Minu hostel olin peatänaval ning vägagi õdus. Administraatoriks oli tol päeval üks kutt, kes pakkus mulle, et äkki tahan ma 6 inimese toa asemel (mille broneerinud olin) olla 4 inimese toas, sest kuue inimese toas pole praegu mitte kedagi. Mõtlesin hetke ja olin nõus. Pangu mind teiste külastajatega ühte tuppa. Kui aga enda tuppa jõudsin, vaatasin, et see on tühi. Nii palju siis toakaaslastest, eks ole..
Muide hostelis oli see omapärane, et linad ja tekk ei olnud hinna sees. Ainult padi oli. Nii et ma pidin 790 ISK-i eest endale linad rentima. Islandi kroonid tuleb jagada umbes 11ga, seega maksid linad alla 79 krooni kogu aja peale. Aga see-eest asi, mille eest ma jällegi maksma ei pidanud, oli juurdepääs köögile. Reykjavik Backpackersi kodulehel oli kirjas, et ainult teatud toad (kõrgemate hindadega) saavad kööki kasutada. Kuid ma läksin ja küsisin lihtsalt administraatorilt, et kas ma saan kuskilt kuuma vett ja ta ütles, et neljandal korrusel on köök, mida võin kasutada. Üldse oli administraator väga lahke ning aitas mul valida ekskursioone. Mul oli oma visioon olemas, milliseid tuure tahan võtta, aga tema näitas mulle, millised on soodsamad.
Receptioni´i juures hakkas minuga juttu ajama üks ameeriklane, paar päeva hiljem sain teada, et tema nimi on Nick. Ta tundis huvi, kust ma pärit olen. Ja imekombel ei küsinudki ta, kus Eesti on, vaid ütles hoopis, et on siin käinud ja talle meeldis. Teatas siis, et tal on Eestis üks tuttav, nimetas nime ka ja mina kuulsin, et Tanja Mihhailova. Mõtlesin, et ohhoo, tunneb Eesti lauljat, aga kui üle kontrollisin, siis ei olnud eesnimi mitte Tanja, vaid Diana.
Kuna olin end umbes kella 6ks õhtul sisse seadnud, mõtlesin, et võiks jalutada natuke linna peal. Kontrollisin adminilt üle, kas hämaras on ikka ohutu väljas olla. Loomulikult oli, Island pidi olema üsna ohutu riik.
Olin lubanud kodustele kirja saata ja seega lootsin leida mõne koha, kus internetti kasutada. Turistipunktis saigi internetti kasutada, aga üsna kalli hinnaga. 15 minutit oli 200 Islandi krooni ehk umbes 18 Eesti krooni. Aga noh, eks ma siis võtsin selle 15 minutit, sest mujalt ei paistnud netivõimalust.
Kui ma kolmapäeval Eestist lahkusin, oli siin üle kahekümne külmakraadi, Rootsis oli mõned miinuskraadid ja Reykjavisse jõudes olid hoopistükkis mõned plusskraadid. Ühe päevaga läks järsku üle kahekümne kraadi soojemaks. Mõnus. Ja üldse tuli mulle üllatusena see, et Reykjavikis pole lund. Olin vahetult enne reisi algust lugenud läbi raamatu „Minu Island“, kus oli juttu sellest, kuidas inimesed jäävad lumevangi ja bussid ei liikle. Uurisin selle kohta ühelt administraatorilt, ta ütles, et tema ise ootaks ka rohkem lund, sest on pärit Lääne-Islandilt. Golden Circle´i ekskursiooni giid rääkis aga jällegi, et paljude jaoks on nimi „Iceland“ ehk „Jäämaa“ eksitav- tegelikult pole siin üldse nii käre kliima.
No comments:
Post a Comment