Neljapäev, 4. veebruar

Täna tahtsime osta metrookaardi, mis maksis 5 naela ja 60 penni. Tegemist polnud kaardiga, millega oleks saanud tervet metrood kasutada, vaid esimese ja teise tsooni kaardiga. Londoni metroo on jagatud kuude tsooni, millest kesklinn on esimeses tsoonis. Lisaks metroole saab kasutada ka bussi. Sõitsime Notting Hillil paar peatust bussiga, peamiselt sellepärast, et olla ära sõitnud Londoni punase bussiga. Tegelikult olid need bussid üsna samasugused nagu Iirimaal ja seal pidin ma iga päev bussiga linna sõitma.
Olime juba esimesel päeval märganud ühte poodi, kus oli silt, et seal müüakse metrookaarte. Läksime siis sinna ostma kaarti. Selgitasime müüjale ära, mida me tahame, mille peale ta lõpuks ütles, et me ootaks, kuni ta teenindab ära ülejäänud inimesed. Aga inimesi tuli mitmel korral juurde. Muutusime juba pahuraks, kui lõpuks müüja otsustas meid taas teenindada. Lõppude lõpuks oli tänu metroo kasutamisele kõige vähem kõndimist, aga meie jalad olid ikkagi väga rohkem väsinud, sest eelnevad päevad olid kurnavad olnud.
Kõigepealt läksime uuesti Primarki šoppama, sedakorda metrooga. Pärast seda võtsime suuna Hyde Parki ja Harrodsi poole, kuhu pidime juba esimesel päeval minema, aga meil ei jäänud aega. Hyde Parkis sain ma tuttavaks imearmsate ja julgete oravatega. Nad olid nii vaprad, et kui ma kükitasin, ronisid nad mulle isegi põlve peale. Uskumatu. Pilt, orav põlve peal, on päris kindlasti üks minu lahedamaid reisipilte. Siis võtsime suuna Harrodsi poole. Ewa kommenteeris, et päris naljakas on minna Harrodisse Primarki paberkoti ja määrdunud pükstega (oravad olid oma käpakestega mul püksid natuke poriseks teinud, aga õnneks jäi see osa mantli alla) Olime lugenud, et Harrodsi keldrikorrusel on printsess Diana mälestuseks mingi asi (täpselt ei mäleta, mis) ja tahtsime kiigata seda. Õnnetuseks ei leidnud me üles kohta, kus saaks keldrikorrusele. Mõtlesime siis, et ei hakka küsima ka kelleltki.. see pole nii oluline asi, mida kindlasti vaatama peab.
Olles näinud ära maailma vanima kaubamaja Queensway tänaval, võtsime suuna Notting Hillile. Tahtsin näha kindlasti Portobello Roadi, mis on olnud inspiratsiooniks nii Paulo Coelho „Portobello nõiale“ kui ka filmile „Notting Hill“. See viimane on minu jaoks eriti tähtis, mulle on väga-väga meeldinud see film. Majad olid tõesti taolised nagu ekraanil oli kujutatud. Mõnus. Filmis ütles peaosaline midagi sellist, et Notting Hill on igav või ta asub Londoni ühes igavamas kohas. Seepärast jäi mulle mulje, et Notting Hill on kusagil linna ääres, aga tegelikult oli ta peaaegu et kesklinnas (või sellele väga lähedal- kuidas võtta)
Kui juba filmidest rääkida, siis tahtsin üle vaadata King´s Crossi jaama, mida oli kasutatud Harry Potteri filmides. Läksime metroost King´s Crossi peatuses välja ja vaatasime ringi. Kuna me midagi erilist ei näinud, otsustasime edasi liikuda.

Toweri piirkond oli plaanitud meil neljapäeval üheks viimaseks asjaks ja me jõudsime sinna juba pimedas. Pilte oli raske teha, kuid samas oli Tower Bridge lihtsalt võrratu. Kuna pidime nagunii teisele poole Thames´i jõge minema, siis tahtsime minna üle Tower Bridge´i, aga tundus, et see on jalakäijatele suletud.. Ei tea, kas meie ei leidnud üles kohta, kust saaksime sillale minna või tõesti on see ainult autodele..
Kuna olin Primarkis kulutanud veel raha, oli oht, et äkki ei jätku mul raha piletiks Stanstedi lennujaama. Teadsin, et see pidi kuhugi 10 naela kanti olema, aga võis ka veidi rohkem olla. Seega otsustasin 5 eurot vahetada naeladeks. Meesteller oli sõbralik. Küsis, miks ma ei vaheta rohkem, vastasin, et see on mu eelviimane päev Londonis. Sellepeale uuris ta mult, kuidas mulle London meeldis. Armas.
Lennuk Tallinna pidi väljuma reede varahommikul, seega otsustasime Ewaga, et oleme öösel lennujaamas. Seda enam, et lennujaamas peab olema umbes kaks tundi varem ja sõit Stanstedi võtab kusagil poolteist tundi. Neljapäeva õhtul poole üheksa paiku hakkasime minema Victoria bussijaama, mis oli meie hotellile päris lähedal. Ometi õnnestus meile natuke ära eksida ja ringiga minna- aga noh, ei ole hullu. Buss, millele pileti ostsin, pidi väljuma 21.35 väravast number 10. Ootasin ja ootasin selle värava juures, aga inimesi ei kutsutud bussile. Mõtlesin juba, et äkki peaksin ise minema sinna, kuid siis kutsuti ikkagi reisijaid. Imelik on see, et 5 minutit enne seda väljus samast väravast buss Oxfordi- aga sinna küll inimesi ei kutsutud. Äkki ei olnud ühtegi piletit müüdud?
Sel õhtul oli mul sama tunne nagu Reykjavikis viimasel päeval (pühapäeval) Tundsin, et see koht on minu jaoks ära ammendanud. Ma ei taha siin enam olla. Asi polnud üldse selles, et mul oleks koduigatsus peal Reykjavikis või nüüd Londonis. Lihtsalt oli tunne, et on vaja uut kohta, mida avastada (mitte nii, et ma tunnen pimedas ka Park Streeti ära) Ja kui ma siis bussis istusin ja mõtlesin selle peale, valmis mul peas mõte. Lennujaama jõudes uurin, kas on võimalik Easyjeti pileteid ümber vahetada. Tahtsin minna mõneks päevaks näiteks Amsterdami, Kopenhaagenisse või kuhugi sellisesse kohta. Lennujaamas küsisingi infolauast, kuhu peaksin pöörduma selle asjaga. Vastus oli, et Easyjeti infolauda, aga seal ei ole mitte kedagi enne kella 4 hommikul. Kurat küll! Ega ma hommikul enam ei viitsinud sellega tegelda. Nii lendaski minu ilus plaan ja unistus vastu taevast.