Hispaania – 6. postitus

Tulin just terrassilt päevitamast, oi, kui mõnus oli!:) Siin on ikka veel ilmad nii palavad, iga päev umbes 30 kraadi. Koolis pean ka käima ainult kaks korda nädalas. Hetkel paistab küll kõik rohkem puhkuse moodi.
Eile oligi mul esimesed tunnid. Loenguid oli eile kaks: itaalia keel ja hispaania grammatika: sõnad. See viimane tundus eriti keerukas, loodan, et mul ei tule selle aine tegemisel probleeme..
Itaalia keele õpetaja aga rääkis kogu loengu aja itaalia keeles, mis on väga kasulik. Ja ma isegi sain enamusest jutust aru. Ega mul varasemalt polegi sellist kogemust, et pean kuulama itaaliakeelset juttu ja sellest aru saama (välja arvatud itaalia keele kuulamisharjutused)
Tegelikult ütles itaalia keele õpetaja kohe, et ta ei oska katalaani keelt. Ta ütles, et saab sellest aru, kuid ei mõista rääkida. Muide, varasemalt mõtlesin ma, et katalaani keel sarnaneb rohkem prantsuse keelele, aga nüüd sain teada, et hoopis itaalia keelele. Kõige paremini mõistavad seda itaallased, kes elavad Napoli piirkonnas.
Igatahes õpetaja ütles, et kui kellelgi on vaja temaga isiklikult suhelda, siis võib seda teha hispaania keeles. Ta rõhutas, et tal pole mitte midagi isiklikku katalaani keele vastu – ta lihtsalt ei oska seda. Hea on, et rõhutas, võib-olla mõni oleks solvunud. Katalaanid on ju hästi suured rahvuslased.
Koolis algavad esimesed loengud pool 9 hommikul. Esimene loeng peaks idee järgi kestma kella 10ni ja järgmine loeng kohe kell 10 algama. Põhimõtteliselt mingit pausi loengute vahel ei peaks olema. Aga tegelikult on, sest õppejõud hilinevad tundi 5-15 minutit. Ja selle võrra loengud pikemalt ei kesta. Eriti naljakas oli see, kui itaalia keele õppejõud rääkis, et meil on ikka nii vähe loengute aega ja ei saa midagi ära jätta, aga ise hilines ta loengusse10 minutit. Kui ta iga kord 10 minutit hilineb, siis läheb meil ju nii palju aega kaotsi.
Itaalia keeles meiega ühtegi kaaserasmuslast polnud, küll aga oli hispaania keele grammatikas. Seal olid mingid poola tüdrukud ja samuti saime tuttavaks ühe Londonist pärit kutiga, kes õpib ka hispaania keele filoloogiat. Ta oli alles mõned päevad tagasi Hispaaniasse saabunud, seega polnudki teda varem näinud.

Erasmuse Facebooki grupis oli üks sloveen välja pakkunud idee minna Salvador Dali Figuerese muuseumisse. Ma pole eriline muuseumite sõber, kuid see pidi olema üldse midagi teistsugust. Oligi – nii sürrealistlik ja kummaline. See muuseum ongi kõige suurem sürrealistlik hoone maailmas. Ja muide, selle katusel on kanamunade kujud:D

Meid oli koos minuga ainult 7, kuid oligi parem väikese grupiga liikuda. Sõitsime siis rongiga umbes 30 kilomeetri kaugusel asuvasse Figueresesse. See on koht, kus Salvador Dali sündis ja just tänu temale on see linn elav. Seal on palju turiste ning see on täis skulptuure. Tõsi küll, kõik pole Dali skulptuurid. Silmapaistvamad kujud olid kõrge vihikuplokk, mille „lehtedest“ tuli välja Che Guevara näo kujutis ja suur-suur lusikas. Pole siis ime ka, et üks meiega Figueresisse tulnud poolakas teatas, et „It’ s another fucking sculpture“ (See on veel üks kuradi skulptuur)


Seesama poolakas Kacper oli omapärane tüüp. Mina ja Rajur olime ühel meelel, et ta meenutas Xavier Pla-d (meie Erasmuse koordinaator), kelle elumotoks on „La vida es fàcil!“ ehk elu on kerge. Kacper tundus olevat samasugune. See tundus naljakas, kuid samas hästi lahe. Rajuri sõnul pidavat selles poolakas peituma minu hingesugulane:D Just seepärast, et tema tahab ka hästi palju reisida ja olevat ohanud, et tahaks elus nii paljudesse kohtadesse jõuda, aga elu on liiga lühike. Ma olen sama asja öelnud. Peab uurima, äkki sain ma mõnda kohta endale reisiseltsilise.

Hispaania - 5. postitus

Vahepeal oli meil siis nädal aega, kus ei olnud ühtegi loengut. Pidin selle aja Marokos olema, kuid nüüd sain ümberkaudsetes kohtades veidi ringi vaadata. Näiteks käisin ära Banyoleses, mis pidi tuntud olema oma ilusa järve poolest. 1992. aasta Barcelona olümpiamängude ajal toimusid sõudmisvõistlused just seal. Arvestades seda, kui väike koht Banyoles on, ei olnud ka imestada, et seal suurt midagi peale järve vaadata ei olnud. Igav ja unine linnake, mille pärliks on kaunis järv. Selle järve kohta peaks olema ka mingi legend, et seal on Loch Nessi koletise taoline kollike peidus.
Lugesin veel linnakese kohta seda, et Oviedo ülikoolis läbiviidud uurimuse kohaselt on tegemist piirkonnaga, kus Kataloonias inimesed kõige paremini elavad.

Nädalavahetuse veetsin Zaragozas. Kuna mõtlesin Erasmust Zaragozasse tegema minna, oli kindel plaan ka seal ära käia. Kes ei tea, siis Zaragoza on Hispaania suuruselt viies linn, mis asub Barcelonast umbes nelja tunni bussisõidu kaugusel idapool. Olime seal umbes kaks päeva ja tuleb tunnistada, et midagi väga pikemalt seal teha poleks olnud.

Linna kõige kuulsamaks vaatamisväärsuseks oli kindlasti Nuestra Señora del Pilari kirik ja selle ees asuv väljak. Vaatamata sellele, et mulle on avaldanud rohkem muljet mošeed, oli see võimas vaatamisväärsus. See oligi vist esimene kord, kusima nägin kirikus ehtsat pihitooli, mida varem olin näinud ainult seebikates. Kui neid seal uudistasin, tuli turvamees minu juurde ja ütles, et need pihitoolid on praegu tühjad, aga ma võin minna teisele poole, kus on preestrid. Nii et ma oleksin saanud lausa pihtima minna:D
Ootasin, et Ebro jõgi on midagi ilusat, kuid pidin pettuma. See tundus üsna räpane olevat ja mitte just kõige suurem vaatamisväärsus.

Algselt oli plaan, et jääme Zaragozasse ainult üheks ööks ja lähme siis Barcelona kaudu tagasi, aga Rajur arvas, et kui me juba viis tundi maha sõitsime, võime kauemaks ka jääda. Niisiis jäimegi. Saime veel teisel päeval Teelega kokku, kes on vahetusüliõpilane Zaragosas. Ostsime bussipiletid juba kaks päeva varem valmis ja õigesti tegime, sest enam-vähem kõik bussid olid pühapäeval täis. Nii et bussipiletite ostu ei tasu siin kindlasti mitte viimasele hetkele jätta.
Pärast Zaragozas käimist võin öelda, et eelistan elada ikkagi Gironas. Mitte et mul midagi Zaragoza vastu oleks, aga mulle meeldib selline Girona sugune väike ja armas linna rohkem.

Mis siis, et mõned nädalad tagasi juba Barcelonas käisin, tahtsin uuesti minna. Barcelona on lihtsalt imeline oma elavuse ja mõnusa atmosfääriga. Ootasin õhinaga seda, et näha Montjuici värvilisi purskkaevusid. Sattusin sellest vaimustusse juba kolm aastat tagasi, kui Barcelona keeltekoolis õppisin. Toona käisin igal õhtul neid purskkaevusid vaatamas.

Jõudsime igatahes umbes pool 9 õhtul sinna, aga purskkaevud ei töötanudki. See-eest oli palju inimesi ja loota võis, et midagi hakkab toimuma. Küsisin ühelt politseinikult, kas purskkaevud pannakse täna tööle. Ta ütles, et ei. Kummaline küll, aga umbes kümme minutit hiljem hakkasid nad siiski tööle.
Paraku ei mängitud juurde muusikat, mis tegi asja kohe poole igavamaks. Minu jaoks andiski nendele sellise romantilise võlu just muusika. Meie pidime Girona viimasele rongile minema (mis väljus kolmveerand kümme) ja me ei tea, kas hiljem pandi muusika käima või mitte.
Üks asi oli veel jama. Nimelt ei lastud inimesi purskkaevu ümber ja Palau Montjuici lossi juurde. Ma ei tea, kas õhtupoole lubati inimesi lähemale, aga kolm aastat tagasi oli igatahes võimalik suure purskkaevu juurde minna.
Panen siia juurde ühe YouTube’i lingi Montjuici purskkaevudest. Vaadake kindlasti, kui te seda päris elus näinud pole!
http://www.youtube.com/watch?v=sgzGa3EbPW0

Tegelikult käis üks suurem erasmuslaste kamp ka sel nädalavahetusel Barcelonas. Oleksime me teadnud sellest minekust enne, oleks võinud Zaragoza hilisemaks jätta. Muidugi oli nende Barcelonas käimine üsna ekstreemne. Nad läksid laupäeva õhtul sinna, käisid natuke linnas ringi ja purskkaevusid vaatamas, siis istusid kuskil ja hakkasid lõpuks mingit diskoteeki otsima. Mingil kummalisel põhjusel ei leidnud nad midagi, mis oleks varahommikuni lahti (see oli laupäeva õhtu!) ja lõpuks istusid varahommikul Plaza di Catalunyal (peaväljak) Neil oli viimaks nii külm, et nad pagesid metroopeatusesse, kus ootasid esimest rongi Gironasse. Majutust neil loomulikult ei olnud.

Muide kuulsin ühelt kaaserasmuslaselt midagi, mis mulle ei meeldi. Nimelt tühistab Ryanair hulga lende alates oktoobri lõpust. Aasta algul tühistas ta ka umbes 18 lendu erinevatesse sihtpaikadesse. Põhjus on see, et Kataloonia uus valitsus ei andnud mingisuguseid toetusi. Kui seda juttu kuulsin, siis olin veendunud, et ka lend Tallinnasse tühistatakse, kuid imekombel jäi see alles. Mulle huvipakkuvatest kohtadest jäetakse ära näiteks Bologna ja Marrakesh, mis tähendab, et ma tahaksin nendes kohtades enne tühistamist ära käia. :P

Hispaania – 4. postitus

Rajuri arvuti vargusest natuke veel.. Järgmisel päeval pärast vargust märkasime, et selle bussipeatuse juures, kus vargus toimus, olid panga kaamerad. Käisime pangas, et neid näha. Pangast öeldi, et selleks on vaja politseilt tõendit. Politsei saatis meid kohtusse, kuhu Rajur ka 6.septembril avalduse tegi. Menetlus pidi võtma aega umbes 5 päeva, aga nüüd on ligi kaks nädalat sellest möödas. Kohtusse asja uurima minnes selgus, et nad olid juhtumi arhiivi pannud. Seetõttu ei saanud nad meile anda ka vajalikku tõendit. Meiega suhelnud tädi väitis, et põhjuseks on see, et nad ei tea kurjategija nime. Halloo, sellepärast tahamegi turvakaameraid näha, sest me ei tea kurjategija nime. Videosalvestusi nähes äkki oleks mõne niidiotsa saanud. Aga noh, olgem ausad, neil inimestel seal oli üsna suva. Uskumatu, kui lihtne on tegelikult vargust sooritada. Sa lihtsalt võtad asja ära ja politseil pole sellest sooja ega külma. Masendav.
Samas pole see arvutivargus kõikse hullem. Meie korteriomanikud rääkisid, et neil varastati kunagi puhkusel olles auto ära ja kätte nad seda ei saanudki.

Olin tutvunud meie selle semestri tunniplaaniga (kool algab alles järgmisel esmaspäeval) ja avastanud, et itaalia kirjandust seal ei leidugi. Selgus, et see aine on koos itaalia keelega ja seda loetakse ilmselt järgmisel semestril. See tähendab, aine on itaalia keel ja kirjandus, aga üks osa on ühel semestril ja teine teisel. Üsnagi jama lugu. Peame veel itaalia keele õppejõuga suhtlema ja loodame, et ta saab mingil moel meile selles osas vastu tulla, et saaksime mõlemad osad korraga teha. Erasmuslaste osas vaadatakse ju tihtipeale asjadele läbi sõrmede. Pöidlad pihus.

Täna toimus ka matrikuleerimine, mille kohta toonitati meile esimesel päeval, et see on hästi oluline. Oli ta jee. Üritus toimus umbes pool tundi ja lihtsalt räägiti, mis järjekorras asju tuleb teha. Meie pidime suhtlema enda koordinaatori Xavier Plaga. Jumal-jumal, küll see oli alles eksemplar. Mul olid juba varasemalt e-maili teel temaga sellised kogemused, et vajalikke dokumente lausa tuli talt välja kiskuda.
Alustame siis sellest, et kui mina rääkisin temaga hispaania keeles, siis vastas tema naerusuiselt katalaani keeles. Kas ma räägiksin temaga hispaania keeles, kui oskaksin katalaani keelt? Okei, ta ei rääkinud väga palju ja keeruliselt, nii et ma sain aru tema jutust, aga mul on tunne, et mingi hetk tuleb küll öelda, et suhtleks ühes ja samas keeles. See oli nagu Lucia ja Tom omavahel – üks räägib slovaki keeles ja teine tšehhi keeles, aga nad saavad üksteisest aru.
Kui midagi küsisime, siis teatas, et kõik on hästi ja ärgu me muretsegu. Ta kinnitas mulle, et elu on ju kerge. Kui ma ei paistnud temaga sajaprotsendiliselt nõus olevat, nõudis ta, et kuidas siis minu arvates elu pole kerge. Elu on ju kerge! Ei tea, võiks ju arvata, et hispaanlased on sellised, aga ta on esimene selline inimene, keda ma Hispaanias oldud aja jooksul kohtan. Ja sellisel ametikohal võiks ju olla natuke rohkem tõsidust. Samal ajal olid teised kaks ülikoolitöötajat, kellega täna suhtlesime vägagi asjalikud.
Ja veel- teate, mis on kõige suurem naljanumber Xavier Plaga seoses. Kui ta meile lõpuks Learning agreementid Eestisse tagasi saatis, polnudki ta neid allkirjastanud! (vähemalt dekaan ütles, et allkirja pole) Minu arust saatis ta need tagasi nii, nagu nad olid tulnud. Ma ise ei osanud ka arvata, et ta neid ei allkirjastanud, sest paberil oli kaks allkirja ja ma ei mäletanud, kas neid olid Hispaaniasse saatmise ajal üks või kaks. Ma ei tea, kuidas see dokument Tartus läbi läks.
Ootan siis järgmisi seiklusi seoses armsa Xavieriga.

Lõuna-Prantsusmaa - laupäev, 10. september

Kuna olen kolinud Hispaaniasse, kavatsen reisida lähedalasuvatesse riikidesse nii palju kui võimalik. Püüan leida viitsimist ja jätkata seda traditsiooni, et olen oma reisidest blogi teinud. Minu esimene trip oli Lõuna-Prantsusmaale. Võtsin suuna Marseille’i, Nizzasse, Cannes’i ja Monacosse.
Lõuna-Prantsusmaale läksin ma Eurolinesi bussiga. Tegelikult oli see viga, sest bussiga on jube tüütu sõita ja me jõudsime Marseille’isse kaks tundi hiljem kui planeeritud. Kaks! Tõsi küll, see ei olnud suuremjaolt bussijuhi viga – nimelt ootasime Prantsusmaa piiri ääres üle tunni aja. Bussijuht oli hilinemises süüdi nii palju, et me ei hakanud pauside ajal kokkulepitud aegadel ära sõitma. Minule kui eestlasele on see üsnagi vastuvõetamatu.
Igatahes, kui me kaks tundi hiljem jõudsime Marseille’isse, hakkas kergelt juba hämarduma. Kuna ma ei teadnud täpselt, kuidas broneeritud hostelisse saab, küsisin ühelt rongi-ja bussijaama töötajalt. Nagu arvata oli, ta muud keelt peale prantsuse keele ei osanud. Ometi oskas ta mind juhatada õigesse suunda. Uskumatul kombel vedas mul nii palju, et hostel oli 10 minuti kõndimisteekonna kaugusel rongijaamast.
Kõndisin siis sinna suunda ja kui minu mõistus otsa sai, küsisin ühest kohvikust. Lõpuks olid kõik kohvikus olnud inimesed minu paberilipaka ümber ja mõtlesid, kus see koht küll olla võiks. Siis läks ühel vanemal mehel pirn põlema ning ta teatas mulle, et juhatab mu sinna. Ja ta juhataski mind lausa hosteli uksest sisse. Nii armas!
London Connection Hostel ei ole päris kindlasti olnud kõige parem hostel, kus ma kunagi olnud olen. Kõik oli üsna väikesel pinnal ja minuga samas toas olnud inimesed polnud ka kuigi suured suhtlejad. Kõik keerasid õige pea magama, nii ka mina. Mul ei olnud juba ülipika bussisõidu ajal kuigi hea tuju ja nüüd siin hostelis oli ka igav. Ma mõtlesin, et tahaksin koju. Aga mitte Eesti koju, vaid Hispaaniasse.

Lõuna-Prantsusmaa - pühapäev, 11.september

Ma magasin jube rahutult, sest ma teadsin, et pean hommikul vara üles ärkama. Ja ilma äratuskellata, sest mul ei olnud mobiili Prantsusmaal kaasas. Ärkasingi sobival ajal ja alles vannitoas pesemas mõtlesin, et vahet pole, ma lähen hilisema rongiga Nizzasse. Plaanisin algul poole 8se rongiga minna, sest see tundus odavam kui teised. Mõtlesin, et küll leidub õhtupoolikul ka mõni odavam rong ja vaatan täna hoopis Marseille’is ringi. Mõeldud, tehtud. Läksin tagasi magama.
Tõusin pärast 8 üles ja mõtlesin, et saan jätta seniks oma pagasi hostelisse, kui linna peal käin. Olin eile saanud aru, et Reception pannakse kinni kell 2 öösel ja avatakse pool 9 hommikul. Aga ma olin vist valesti aru saanud, sest üks teine tüdruk ütles, et tema arust tehakse see lahti kell 11. No tore. Ukse peal oli üks number, kuhu võis saata SMSi (mitte helistada) oma küsimusega. Minul aga ei olnud telefoni, see oli Gironas. Siin tuli mulle appi üks prantsuse tüdruk, kes saatis minu eest sõnumi. Vastust aga ei tulnud. See-eest astus mõne aja pärast sama Receptioni kutt uksest välja – ta oli vist maganud ka sealsamas ruumis, kus töötab. Igatahes, sain oma asjad kuni kella 2ni sinna jätta.
Minu järgmine siht oli minna rongijaama, et osta tänaseks Nizzasse rongipilet ja hankida seal asuvast turismiinfost Marseille’i kaart. Kassatädiga rääkides (kes väitis, et ta ei oska inglise keelt, kuigi suhtlustasemel sai must ikkagi aru) selgus, et täna ei ole alla 25aastastele soodustusi. No tore siis. Seejärel ütles ta, et kui ma tahan soodustust saada, siis peaksin võtma kell pool 3 väljuva rongi. Loomulikult ma võtsin selle, ega mul polnudki Marseille’is midagi väga pikalt teha.

Pärast paari Marseille’i suurima vaatamisväärsuse kaemist tõin hostelist enda asjad ära ja läksin rongijaama. Lasin hosteli juures mitu korda kella, aga mitte keegi ei tulnud vastama. Ei tea, kas see Receptioni tüüp magas või mis. Igatahes pidin siis otsima enda kotist välja paberikese, kuhu see mees oli kirjutanud uksekoodi. Pabin oli sees, sest ma polnud kindel, kas see mul alles on. Oli. Ja jõudsin õigeaegselt rongijaama.
Sõit Nizzasse kestis kaks ja pool tundi. Rongijaamas tahtsin küsida infopunktist rongide kohta, mis lähevad Monacosse ja Cannes’i, kuid paraku ei osanud see mees inglise keelt. Ta ütles, et oskab lisaks prantsuse keelele ainult itaalia keelt. Jumal küll, ma ei mäletagi enam oma itaalia keele tunde. Purssisin nii, kuidas oskasin ja küsimused said küsimused. Igatahes nüüd pean itaalia keeles õpitut üle kordama. Prantsusmaal olles tundsin, et võib-olla oleksin kunagi pidanud prantsuse keelt ka õppima. Enamikke romaani keeli olen ju õppinud, aga mitte seda.
Kuna olin varasemalt üles kirjutanud juhised, kuidas rongijaamast hostelisse saada, sujus kõik hästi. Kuigi oli pühapäeva õhtupoolik, olid üllataval kombel peaaegu kõik poed lahti. Nojah, eks turismipiirkonna asi ka.
Nizza Hostel Smithi Receptionis oli minu tuleku ajal üks vanem naine (hiljem sain teada, et ta on üks omanikest) Seetõttu arvasin, et siin saab olema igav. Ma eksisin väga, sest tegelikult oli siin ülitore.
Pärast asjade hostelisse viimist käisin natuke poodides ringi ja hostelis arvuti ees istudes sain tuttavaks inglase Patrickuga. Tõsi küll, ta oli veidi purjus, kuid väga tore inimene. Ise seletas muidugi, et tavaliselt ta nii palju ei joo, aga praegu on ju puhkus. Muide, tegelikult on hosteli reeglitesse üldse kirjutatud, et alkoholi tarbides saab trahvi. Aga mitte keegi ei järgi seda reeglit ja omanikud teavad ka seda.
Vahepeal kadus Patrick randa (mis oli hostelile hästi lähedal) Kui ma jätkasin internetis surfamist, sain jutu peale austraallase Connoriga. Tema muide töötab Receptionis ka, sest kogub raha, et edasi reisida. Tal on plaanis aastajagu Euroopas reisida. Teine tüüp, kes Receptionis töötas, oli Nicholas Rootsist. Temaga sain ma isegi hispaania keeles rääkida, sest ta on mingis Lõuna-Hispaania ülikoolis keelekursustel käinud.
Lõpuks ajasime Connori ja teise austraallase Lucasega köögis juttu. Varsti ühines meiega taas Patrick ning tutvusin ka Peterburist pärit venelase Sergeiga. Muide, Sergei rääkis täiuslikku inglise keelt. Pole ka ime – ta on USAs elanud. Õhtul läksime temaga randa ja tšillisime niisama.
Jõudsin tagasi pool 2 öösel ning parajasti kuivatas üks itaallane vannitoas juukseid. Kell pool 2 öösel kuivatab mees juukseid!? No, olgu siis:D

Lõuna-Prantsusmaa - esmaspäev, 12. september

Connor oli mulle rääkinud, et nende hostelis käib koristamas üks Eesti tüdruk. Ma ei tahtnud seda algul uskuda, aga täna sain teada, et nii ongi. Eestlanna Merit tuli Nizzasse ka erasmuslasena ja jäigi siia. Varem töötas ta retseptsioonis, kuid nüüd koristab iga päev. Hästi tore oli eestlast välismaal kohata. Varasemalt olin ma hostelis ainult ühe korra eestlast kohanud – Indias Annest.

Eile oli Lucas mulle maininud, et kui ma tahan randa minna, siis võiks koos minna. Ma olin loomulikult nõus, sest rannas on ikka lõbusam kellegagi koos olla. Kui Patrick kuulis, et läheme koos randa, tegi ta solvunud näo ja küsis, miks teda ei kutsuta. Loomulikult võis temagi tulla – seltsis segasem ikkagi.
Mul oli kindel plaan täna Monacosse minna ja mul vedas, et ei pidanud üksi minema. Lucas polnud seal varem käinud ja tuli hea meelega kaasa. Hiljem selgus muidugi, et ta ei teadnud, et Monaco on eraldi riik (okei, andestame, ta on austraallane siiski) Monte Carlost oli ta vähemalt kuulnud. Sõitsime Nizzast Monacosse vaid 1 euro eest. Tõsi küll, buss sõitis sinna üsna kaua - umbes tund aega ja tegelikult on Monaco ja Nizza vahemaa natuke üle 10 kilomeetri.

Algul plaanisin Monacosse minna rongiga, mis oli küll poole kiirem, kuid kolm korda kallim. Seetõttu ajasin asjad sassi ja arvasin, et bussiga sõites on lõpp-peatus Monte Carlo. Ja nii me siis Lucasega sõitsime ja sõitsime, kuni ühel hetkel mõtlesime mõlemad, et oleme õigest kohast mööda sõitnud. Ronisime kiiresti bussist maha ja hakkasime tagasi kõndima. Umbes kahe kilomeetri pärast jõudsime taas Monacosse.

Monaco lummas mind. Kui tavaliselt ma ei lähe teist korda mõnda kohta, kus ma juba olnud olen, siis mõtlesin, et Monacosse võiks küll veel korra tulla.
Kui ma jälle hostelis olles oma dormitory toas lebotasin, hakkas minuga rääkima seesama eelmise õhtu itaallane. Tema nimi on Camillo ja ta pakkus, et võiksin temaga õhtusööki sööma tulla. Kuna mul otseselt muid plaane ei olnud, olin nõus. Camillo õpib kirurgiks (ta on Nizzas praktikal või midagi taolist) ja on töötanud mustkunstnikuna. Ta tegi ühte võlutrikki ka. Ma tean, et teie, kes te seda loete, võite praegu naerda, aga see tõesti oli võlutrikk. Alati, kui ma Jürgen Veberi saateid vaatasin, pidasin seda nii kaugeks ja mõtlesin, et küllap mingi seletus peab olema. Camillo tegi mulle trikki, millele ma ei suuda leida seletust. Püüan selgitada: Ta tegi salvräti kaheks tükiks ja andis ühe mulle. Pidin seda hoidma hästi kõvasti peopesas. Siis võttis ta mu käe (tal oli endal käes teine salvrätikutükk) ja tõmbas sellega üle minu käe, kus oli salvrätik. Järgmisel hetkel ei olnud tema käes enam salvrätikutükki, aga minu peopesas olid neid kaks. Ja ma olin kogu aja hoidnud peopesa kõvasti kokkusurutult. Lucas ja Connor naersid hiljem ja oletasid, et olin joonud midagi. Võin öelda, et ma polnud mitte midagi alkohoolset joonud, nii et kõik oli reaalne!
Camillo on suur salsa fänn, nii et ta vedas mind ühte salsabaari. Hästi mõnus koht oli. Hakkasin isegi mõtlema, et tahaksin ka salsat tantsima õppida.
Tahtsin enne keskööd tagasi hostelisse jõuda. Kui olime tagasi, siis nägin, et Connor, Lucas ja üks taanlanna istuvad köögis ja ajavad juttu. Kuna sain nende kõigiga hästi läbi, istusin veel tunnikese nendega. Ikkagi viimane õhtu selles toredas hostelis.

Lõuna-Prantsusmaa - teisipäev, 13. september

Täna oli mul plaanis koos oma pagasiga minna Cannes’i, sealt rongiga Marseille’i ja sealt omakorda bussiga Gironasse. Bussiga Cannes’i sõit oli ka üks euro nagu Monacosse. Nizza ja Cannes’i vaheline distants on umbes 23 kilomeetrit, aga buss sõitis sinna pooleteise tunni kanti. Peaaegu kogu selle aja pidin ma püsti seisma, sest buss oli ülerahvastatud.
Lootsin, et saan Cannes’is oma kohvri (ma ei olnud suure kohvriga õnneks) kuhugi pagasipunkti panna, kuid õnnetuseks polnud terves linnas ühtegi. Niisiis pidin ma kohvrit igale poole kaasa tarima.

Kõigepealt käisin rongijaamas ära, et osta pilet Marseille’sse ja pärast seda tahtsin randa minna. Cannes’is oli toimumas mingi veiniüritus ja seega oli tänaval hästi palju politseinikke. Raske oli aru saada, kuhu võib minna ja kuhu mitte. Pärast umbes 20 minutit eksirännakuid jõudsin ma randa. Natuke imelik oli küll kohvriga (tõsi küll, see oli käekott-kohver) rannas olla, aga no pole hullu. Indias olime Jannega terve päeva suurte kohvritega rannas.
Kui ma tagasi rongijaama jõudsin, läksin putkasse, et sealt vett osta. Leti taga olev poiss uuris mult, kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist ja seepeale küsis tema, kas eesti keeles on sõna „piim“ „piima“ Ma olin väga üllatunud, et ta seda teadis. Küsisin, kuidas ta teab, ta kehitas õlgu ja ütles „lihtsalt“ Siis tuli üks klient ja ma ei saanud temaga edasi rääkida.
Veel üks seik rongijaamast – ootasin platvormil ja siis nägin, et rong tuleb umbes viis minutit varem. Ronisin kiiresti peale, kuid õnneks taipasin küsida, kas see ikka läheb Marseille’i. Selgus, et mitte. Kibekiiresti tõttasin rongilt maha. Ma ei taha mõeldagi, kuhu ma oleksin lõpuks sattunud, kui ma poleks küsinud, kas see on õige rong.
Kui olime Marseille’sse jõudmas ütles mulle midagi prantsuse keeles üks imelik vanamees. Teatasin talle inglise keeles, et ei oska prantsuse keelt, mispeale hakkas minuga üks mees inglise keeles rääkima. Ta uuris, kas mul on Marseille’s mõni sõber, kes mind ootab. Mõtlesin juba, et see mees püüab end mulle teejuhiks sokutada või midagi. Aga siis selgus, et ta on politseinik, kes tahtis mind hoiatada, et ma üksi eriti Marseille’s ringi ei liiguks. Nojah, ma ei teadnud ei ööd ega mütsi sellest ohust, kui ma ringi jalutasin linnapeal. London Connection Hoteli retseptsioonitöötaja oli isegi öelnud mulle, et hämaras pole eriti ohtlik linna peal käia.
Enne bussile minekut pidin ma ootama kaks ja pool tundi rongi-ja bussijaamas, enne kui minu buss läks. Kui mina bussi jõudsin, oli see juba üsna täis, nii et ma ei saanudki kahte istet. Istusin ühe prantslase kõrvale, kellega ka paar sõna vahetasime. Tema oli sõbraga Lloret de Mari puhkama minemas.
Igatahes, buss jõudis tagasi Gironasse umbes tund aega hiljem kui pidi. Pole ka ime, kui bussijuht ei pidanud pauside ajal kellast kinni ja pausid venisid pikemaks kui planeeritud.

Hispaania – 3. postitus

Üks asi, mida ma enne ei rääkinud, oli see, et üsna kohe pärast Hispaaniasse jõudmist varastati Rajuril arvutikott ära, kus olid muuhulgas ka dokumendid. Ja asja tegi tragikoomilisemaks veel see, et tund aega enne vargust olin broneerinud meile piletid Gironast Malagasse ja sealt plaanisime edasi minna Marokosse. Tagasilend oleks olnud Marokost. Seega, praegusel hetkel peaksin olema Malagas, mitte kodus arvuti taga. Lootsime südamest, et ta saab Eestist uued dokumendid vähemalt nii, et saaksime hiljem Marokosse lennata ja sealt juba broneeritud lennuga tagasi tulla. Paraku ei läinud nii.
Rajur ütles, et ma võin üksi minna sellele reisile. Teadsin kohe, et Marokosse ma üksi ei lähe (asi polnud selles, et ma oleksin seda kohta kartnud), aga mõtlesin, et ehk käiksin paari päevaga Lõuna-Hispaanias ära.
Ma olin nii kahevahel – kas minna või mitte. Reede õhtul 9 ajal tuli mulle meelde, et mul oleks vaja ka lennupilet välja printida (juhul, kui ma lähen) No kust ma saan selle välja printida nii hilja õhtul.. Juhtusin terrassil pesumasinaga maadeldes kokku ühe naabriga, kellelt küsisin, kus saaks välja printida ühe paberilehe. Ta soovitas mulle paari tänava kaugusel asuvat Locutoriot, kuhu ma ka tõttasin. Väljaprinditud leht maksis 20 eurosenti ning lõppude lõpuks ma ei vajanudki seda.
Nii ma siis istusingi tükk aega arvuti ees ja mõtlesin, kas minna või mitte. Tagasilend Sevillast oleks läinud maksma 48 eurot ja ma teadsin, et kui varem ette osta pilet, siis võib märksa odavamalt saada. Veel kell pool 1 polnud ma otsusele jõudnud. Siis hakkas aga minuga Facebookis rääkima üks erasmuslane, Tšehhist pärit Tom, ja pakkus, et võiks homme minna „peidetud randa“ Kuigi see kõlab naljakalt, ei taha ma seda inglise keeles öelda – nimelt võib ta mu blogi lugeda (ta mainis, et ühe korra juba uuris seda) ja solvuda. Nii et igaks juhuks mitte. Igatahes, ta rääkis oma homsest plaanist ja see tundus täitsa huvitav. Otsustasingi seekord siis Lõuna-Hispaaniasse mineku ära jätta.

Me pidime minema Palafrugelli ja sealt edasi kõndima randa. Tom nimetas ise seda eelnevalt „hullumeelseks jalutuskäiguks“ (jälle ei taha inglise keeles öelda) ja seda see tõesti oli. Rajur oli juba ühe korra Palafrugellis käinud ning selle miinuseks oli tema sõnul just see, et buss ei läinud otse randa ja tuli võtta veel üks buss. Aga Tom ajas ikka oma joru ja lõpuks me Palafrügelli eraklikku randa läksimegi.
Saime kell 10 hommikul bussijaama ees kokku tema ja kahe teise tüdrukuga. Need olid Domenica Poolast ja Lucia Slovakkiast. Saime bussipiletid viimasel hetkel, aga õnneks hilines buss ka natuke.

Kohapeal avastas Tom, et rand ikkagi on kaugel. Rajur rääkis talle varem, et rand on linnakesest kaugel, kuid Tom väitis, et tema GPS näitab miskit muud. Kõndisime palavuses umbes viis kilomeetrit kokku, kuni me nägimegi randa. Jah, me ainult nägime, sest see oli meist umbes 100 meetrit madalamal. Hakkasime otsima teed, kuidas sinna saada (me polnud tegelikult kindlad, kas sinna üldse pääseb) ja lõpuks jõudsime ka kivisesse Cala Pedrosa randa. See oli hästi pisike rand, kus polnud kuigi palju inimesi. Vesi oli hästi ilus ja meenutas natuke Malta vett (Malta ümber pidi Vahemeri kõige puhtam olema)
Plaanisime tagasi Gironasse sõita 20.50 väljuva bussiga. Ootasime tükk aega bussijaamas ja juba mõtlesime isegi, et äkki peab hääletama hakkama. Aga siis, 20 minutit hiljem buss tuli. Bussijuht ise teatas, et ta hilines, sest bussijaamad on juba igal pool kinni ja ta peab kõigile inimestele ise pileteid müüma.
Bussis oli nii külm. Tegelikult on kõigis bussides alati külm, sest konditsioneer töötab väga tugevalt ja meie ise ei saa seda kuidagi välja lülitada.
Kuna buss tuli linna tagasi meie kodu lähedalt, saime hüpata varem maha ja ei pidanud bussijaamast koju kõndima.

Täna (pühapäeval) on siin üle tüki aja pilvine ilm ja vihma sajab. Ma loodan, et ilm ei jäägi selliseks – tahaksin veel natuke päevitada ja oma päevitusrantidest lahti saada.

Hispaania- 1. postitus

Nüüdseks olen kaks nädalat elanud Hispaania päikese all ja mult on mitmel korral küsitud, kas ma mingit blogi ka pean. Tahaksin, aga olgem ausad – ma ei usu, et ma väga tihti siia midagi kirjutada jõuan. Ma pole kunagi väga viitsinud igapäevasest elust kirjutada, ainult reisimisest. Usun, et jätkangi seda traditsiooni: reisidest väljapoole Gironat kirjutan pikemalt ja Hispaania eluolust natuke ka.
Igatahes, minu ja Rajuri teekond Hispaaniasse algas reedel, 2. septembril. Meie uueks elukohaks sai Girona, mis asub Barcelonast kuskil 85 kilomeetri kaugusel (andmed selle kohta erinevad veidi) ja Prantsusmaa piirist umbes tunnise bussisõidu kaugusel. Üks suur põhjus, miks ma selle koha valisin, oli tegelikult Girona lennujaama lähedus. Jah, sealt lendab Ryanair ja mind, kes ma jumaldan reisimist, ahvatleb see mõte.
Tegelikult oli mul Gironasse tulles väike kartus ka. Kõik rääkisid aina, et see on katalaanide põhikoht ja hispaania keelt siin ei kuule. Ka lennukis sattusime juhuslikult istuma ühe hispaania filoloogia lõpetanud tüdruku kõrvale. Tema ise astus ülikooli sisse sel aastal, kui hästi-hästi palju tahtjaid oli hispaania keelde. Nüüd elab ta Barcelonas ja teatas meile, et esimesena õpime siin katalaani keele ära. Pärast kahte nädalat Kataloonias võin öelda, et ma olen saanud hispaania keelt küll ja veel rääkida! Mis siis, et nad eelistavad katalaani keelt – hispaania keelt oskavad nad kõik.

Linnaga olen ma ka väga rahul. Praktiliselt kõik on käe-jala ulatuses - kui välja arvata Montilivi ühikas, kuhu meil õnneks väga palju asja pole. Nii palju sattusime sinna, kui meil oli vaja Outlines of Catalan Cultures loengutes käia. Aga nüüd saab see kursus ka läbi ja esimene Hispaania ainepunkt peaks varsti käes olema:)
Korteri otsimine oli siin Gironas paras jama. Millegipärast tahtsid kõik korteriomanikud, kellega kohtumas käisime ka teiste potentsiaalsete üürilistega kohtuda ja nende seast siis õnneliku „võitja“ välja valida. Aga no kuulge – ma tulen suure hulga asjadega Eestist, mul ei ole siin miljon aastat aega oodata. Näiteks ühed, kelle juures käisime, olid üks mees ja üks naine. Nad ise elavad ka seal korteris, aga nüüd jäid neil toad vabaks. Läksime siis vaatama seda korterit ja tundus, et nad ikka väga tahtsid, et me selle võtaksime. Kui ütlesin, et arvan, et võtame toad, teatasid nad, et ei-ei, nad ei saa neid praegu anda. Enne peavad nad veel teiste inimestega kohtuma ja lõpliku vastuse saavad öelda alles neljapäeval. Meie olime korterit vaatamas reedel. See tähendas, et see elukoht tuli maha kanda nimekirjast.
Pärast lugematut hulka läbihelistatud numbreid leidsime endale kodu. Tegelikult kohe pärast helistamist ei leidnud, aga me vähemalt leppisime järgmiseks hommikuks kohtumise kokku. Selle öö pidime hostelis veetma.
Meie uus korter on suurepärane. Sellel on vist ainult üks väike miinus. Nimelt asub korter kesklinnast jalgsi kõndides umbes 25-30 minuti kaugusel. Aga tegelikult on see selliste ilmadega lihtsalt meeldiv jalutuskäik ja see-eest on rajoon väga mõnus. Ümberringi on kohvikuid, restorane, pagar, apteek jms. Bussipeatus on otse maja ees, nii et me hakkame sedagi kasutama nii pea, kui saame tudengite bussisõidukaardi kätte.

Aga jah, olen korteriga nii-nii rahul. Saime piisavalt odavalt selle (ma rahaasjadest avalikult ei räägi, aga kui keegi tunneb väga huvi, siis võib mult veel eraldi küsida) ja ka pererahvas on üllatavalt tore. Korterit näitasid meile ema ja tütar, kes on enam-vähem meievanune. Nad tulid meile nii palju vastu, et lubasid juba laupäeval sisse kolida, kuigi ilma lepinguta pole see tegelikult lubatud. Kui tulime õhtul tagasi, et sisse kolida, olid nad ostnud meile kõiksugu vajalikke asju.. loomulikult nõud (lisaks hulk panne-potte), palju rätikuid, voodipesu, isegi sellised asjad nagu nõudepesuvahend ja prügikotid olid olemas. Uskumatu!
Tõendust sellest, et me poleks tohtinud laupäeval sisse kolida, andis see, kui käisime korterilepingut tegemas. Kui meid teenindanud naine sai teada, et me juba korteris sees elame, tegi ta vildaka näo. Ka meiega kaasas olnud korteriomaniku tütar Mari (ma tean, et ta hüüdnimi on Mari, aga ei tea päris nime. Küllap ütles ta seda mulle esimesel kohtumisel, aga ma suutsin selle kohe ära unustada) sai aru, et naisele see ei meeldinud. Seetõttu väitis ta, et kolisime täna (esmaspäeval) sisse. Aga tegelikult kolisime korterisse laupäeva õhtul. Nojah, selle võrra pidime natuke vähem maksma ka septembri üüri.
Ma pole väga kursis, kuidas Eestis asjad käivad, aga siin peab igatahes enne sissekolimist lepingu tegema, maksma kahe kuu üüri ette (mille saab tagasi lahkudes, juhul, kui kõik on korras) ja maksma veel lepingutasu üle 130 euro!! Mul jäi suu lahti, kui ma seda summat nägin. Mille eest? Lihtsalt selle eest, et advokaadid teeksid samasuguse lepingu nagu kõigile ülejäänutele.
Et kõiki neid asju korraga ära maksta, pidime suure summa raha pangaautomaadist välja võtma. Minu kaardiga seal millegipärast maksta ei saanud, kuigi igal pool mujal on saanud. Arvasime ja lootsime, et pangad hiiglaslikke teenustasusid ei võta, kuid kahjuks eksisime. Pank võttis mõlema väljavõtu eest eurodes 13.50 teenustasu. Ja see ei kajastunud kohe internetipangas.. vastikud hispaanlased. Ka mitmetel muudel kordadel (kui mitte kõigil) on teenustasu võetud, kuid need summad pole nii masendavalt suured olnud. Ma veel kurvastasin kunagi Guatemalas kolmel korral kokku umbes 150 krooni suuruse makstud teenustasu eest.
Jah, võib-olla arvate, et oligi meist rumal arvata, et teenustasusid pole. Mina olin ka ju nende olemasolus veendunud kuni eelmise aastani, kui Maltal käisin. Seal pangad mingeid summasid meie arvelt ei võtnud. Seega lootsimegi heauskselt, et Euroopa Liidus on inimesed sõbralikumad vaeste välismaalaste vastu:D
Korterisse interneti saamisega on ka probleeme olnud. Uurisime teenusepakkujatelt võimalusi, aga midagi väga rõõmustavat ei selgunud. Selleks, et ruuterit saada, pidime lepingu tegema vähemalt pooleteiseks aastaks. Meie jaoks oli võimalus ainult internetipulk, mis tundus üsna mõttetu. Kõigepealt tuli see pulk välja osta ja siis endale pakett valida. Kui me just väga kallist paketti ei oleks valinud, oleks internet üsna kiiresti aeglaseks läinud. Seega püüdsime läbi ajada alumisel korrusel asuva kohviku wifiga. Aga paraku levis see meie korrusele üsna nõrgalt ja kadus vahepeal ära. Õnneks saime ühe naabriga kokkuleppele, et saame tema internetti kasutada ja maksame selle eest 10 eurot kuus. Tema ise maksab kokku 40 eurot.
Nonii, siin valitsevast vapustavast ilmast pole ma veel jutustada jõudnudki. Iga päev on temperatuur üle 30 kraadi ja ma olen pärast kahte nädalat Hispaanias veetmist nii-nii pruun. Igatahes minu mõistes on see väga pruun. Mõnus on päikese käes lebotada (saame päikest võtta ka oma terrassil) pärast seda, kui terve suvi on tööd tehtud. Päris kindlasti ei kahetse ma seda, et terve suve töö tähe all möödus, kuid nüüd on puhata küll hea!

Hispaania- 2. postitus

Räägiks siis paari sõnaga koolist ka. Erasmuslastele on tehtud septembri alguses kahenädalane katalaani kultuuri kursus, mille eest saame ühe ainepunkti. Võimalik oli võtta ka katalaani keele kursus, kuid ma ei ole sellest kuigi huvitatud. Esimese kahe nädala jooksul pidi katalaani keele tunnid toimuma neli tundi päevas ja lisaks sellele pidi see jätkuma kogu semestri jooksul kaks korda nädalas. Olen niigi kolme romaani keelt õppinud, ei ole vaja asja veel segasemaks ajada.
Meil toimuvad praegu kõik loengud kahes rühmas- inglise ja hispaania keeles. Enamik inimesi on inglisekeelses rühmas ning hispaania keele rühmas ei käi suurem osa tudengeid üldse kohal. Enamasti on meid kohal kuskil kümne ringis. Tegelikult aga kontrollitakse kohalolemist ja kui sa oled puudunud üle 20% kordadest, ei saa ainepunkti kätte. Tundub, et itaallastel (kes enamasti meie rühmas on), on sellest üsna ükskõik.
Tegelikult on hispaaniakeelses rühmas ka muid rahvusi. Näiteks on meil üks tšehh (kes iseenesest räägib hispaania keelt hästi, aga jubeda aktsendiga) ja mitmed poola tüdrukud. Poolakad õpivad muide ka hispaania keele filoloogiat – see oli kerge üllatus tegelikult, sest me ei teadnudki algul, et keegi veel erasmuslastest samal erialal on. Enamik tudengitest õpivad turismi.. vähemalt hispaania keele rühmas.
Universitat de Girona on olnud nii nunnu ja armas, et on lisaks Girona ekskursioonile meile organiseerinud ka Barcelona päevase tripi. Kui ma kolm aastat tagasi Barcelonas käisin, hakkas see linn mulle nii-nii väga meeldima. Oli väga tore siia uuesti sattuda.

Käisime vaatamas kõigepealt Gaudi elutööd Sagrada Familiat, siis suundusime Parc Güelli ja vaatasime Palau Montjuici juurest vaateid Barcelonale. Seejärel anti meile natuke vaba aega. Mina muidugi lootsin, et saan kohe ostuparadiisi Primarki, aga no loota ju võib. See oli peatänavast La Ramblast liiga kaugel, et õigeaegselt tagasi jõuda. Pärast pausi läksime mingisse Kataloonia ajaloo muuseumisse ja olgem ausad – see oli üsna igav. Ainult kodusõja perioodi osa oli päris huvitav. Mari oli veel kiitnud seda, et nii tore muuseum ikka. Maitse asi, mina pole muuseumite sõber.
Barcelonaga seoses juhtus selline asi ka, et kaks erasmuslast jäid bussist maha - nimelt ootasid nad vale hoone ees bussi. Aga ega nad ei lasknud end sellest heidutada, sest sõitsid rõõmsalt rongiga järgi. Kusjuures ma olin jõudnud just mõelda, kus Corinna on (ta oli alles üks päev rääkinud, kui väga ootab Barcelona ekskursiooni), kui ta koos ühe prantslasega saabus. Kuna prantsuse kutt ei teadnud, kust bussile minna, küsis ta erinevatelt inimestelt. Ka meilt uuris, kus Montilivi ühika peatus on, aga me ei osanud vastata. Lõpuks küsis siis Corinnalt, kes juhatas ta valesse kohta. Nii nad maha jäidki. Pobrecitos! (Vaesekesed)

Kuna meile Kataloonia turismi loengus tutvustati Costa Bravat kui imelist puhkusekohta, otsustasime käia ära mereäärses kuurordis Lloret de Maris. See oli niivõrd mõnus – üsna soe (tõsi küll, Kariibi merega ei saa võrrelda) vesi ja mõnusad rannad. Muideks ühe ööklubi ukse ees oli ka kuldse värviga Buddha kuju.. huvitav. Oleks mul olnud kelleltki küsida, oleksin uurinud, miks seal Buddha kuju on.
Nojah, nii see elu siin läheb. Eks ma kirjutan vahepeal midagi veel Hispaaniast juurde. Järgmisena tahab pajatada oma Lõuna-Prantsusmaa ja Monaco lühireisist.