Rajuri arvuti vargusest natuke veel.. Järgmisel päeval pärast vargust märkasime, et selle bussipeatuse juures, kus vargus toimus, olid panga kaamerad. Käisime pangas, et neid näha. Pangast öeldi, et selleks on vaja politseilt tõendit. Politsei saatis meid kohtusse, kuhu Rajur ka 6.septembril avalduse tegi. Menetlus pidi võtma aega umbes 5 päeva, aga nüüd on ligi kaks nädalat sellest möödas. Kohtusse asja uurima minnes selgus, et nad olid juhtumi arhiivi pannud. Seetõttu ei saanud nad meile anda ka vajalikku tõendit. Meiega suhelnud tädi väitis, et põhjuseks on see, et nad ei tea kurjategija nime. Halloo, sellepärast tahamegi turvakaameraid näha, sest me ei tea kurjategija nime. Videosalvestusi nähes äkki oleks mõne niidiotsa saanud. Aga noh, olgem ausad, neil inimestel seal oli üsna suva. Uskumatu, kui lihtne on tegelikult vargust sooritada. Sa lihtsalt võtad asja ära ja politseil pole sellest sooja ega külma. Masendav.
Samas pole see arvutivargus kõikse hullem. Meie korteriomanikud rääkisid, et neil varastati kunagi puhkusel olles auto ära ja kätte nad seda ei saanudki.
Olin tutvunud meie selle semestri tunniplaaniga (kool algab alles järgmisel esmaspäeval) ja avastanud, et itaalia kirjandust seal ei leidugi. Selgus, et see aine on koos itaalia keelega ja seda loetakse ilmselt järgmisel semestril. See tähendab, aine on itaalia keel ja kirjandus, aga üks osa on ühel semestril ja teine teisel. Üsnagi jama lugu. Peame veel itaalia keele õppejõuga suhtlema ja loodame, et ta saab mingil moel meile selles osas vastu tulla, et saaksime mõlemad osad korraga teha. Erasmuslaste osas vaadatakse ju tihtipeale asjadele läbi sõrmede. Pöidlad pihus.
Täna toimus ka matrikuleerimine, mille kohta toonitati meile esimesel päeval, et see on hästi oluline. Oli ta jee. Üritus toimus umbes pool tundi ja lihtsalt räägiti, mis järjekorras asju tuleb teha. Meie pidime suhtlema enda koordinaatori Xavier Plaga. Jumal-jumal, küll see oli alles eksemplar. Mul olid juba varasemalt e-maili teel temaga sellised kogemused, et vajalikke dokumente lausa tuli talt välja kiskuda.
Alustame siis sellest, et kui mina rääkisin temaga hispaania keeles, siis vastas tema naerusuiselt katalaani keeles. Kas ma räägiksin temaga hispaania keeles, kui oskaksin katalaani keelt? Okei, ta ei rääkinud väga palju ja keeruliselt, nii et ma sain aru tema jutust, aga mul on tunne, et mingi hetk tuleb küll öelda, et suhtleks ühes ja samas keeles. See oli nagu Lucia ja Tom omavahel – üks räägib slovaki keeles ja teine tšehhi keeles, aga nad saavad üksteisest aru.
Kui midagi küsisime, siis teatas, et kõik on hästi ja ärgu me muretsegu. Ta kinnitas mulle, et elu on ju kerge. Kui ma ei paistnud temaga sajaprotsendiliselt nõus olevat, nõudis ta, et kuidas siis minu arvates elu pole kerge. Elu on ju kerge! Ei tea, võiks ju arvata, et hispaanlased on sellised, aga ta on esimene selline inimene, keda ma Hispaanias oldud aja jooksul kohtan. Ja sellisel ametikohal võiks ju olla natuke rohkem tõsidust. Samal ajal olid teised kaks ülikoolitöötajat, kellega täna suhtlesime vägagi asjalikud.
Ja veel- teate, mis on kõige suurem naljanumber Xavier Plaga seoses. Kui ta meile lõpuks Learning agreementid Eestisse tagasi saatis, polnudki ta neid allkirjastanud! (vähemalt dekaan ütles, et allkirja pole) Minu arust saatis ta need tagasi nii, nagu nad olid tulnud. Ma ise ei osanud ka arvata, et ta neid ei allkirjastanud, sest paberil oli kaks allkirja ja ma ei mäletanud, kas neid olid Hispaaniasse saatmise ajal üks või kaks. Ma ei tea, kuidas see dokument Tartus läbi läks.
Ootan siis järgmisi seiklusi seoses armsa Xavieriga.
No comments:
Post a Comment