Tõusin pärast 8 üles ja mõtlesin, et saan jätta seniks oma pagasi hostelisse, kui linna peal käin. Olin eile saanud aru, et Reception pannakse kinni kell 2 öösel ja avatakse pool 9 hommikul. Aga ma olin vist valesti aru saanud, sest üks teine tüdruk ütles, et tema arust tehakse see lahti kell 11. No tore. Ukse peal oli üks number, kuhu võis saata SMSi (mitte helistada) oma küsimusega. Minul aga ei olnud telefoni, see oli Gironas. Siin tuli mulle appi üks prantsuse tüdruk, kes saatis minu eest sõnumi. Vastust aga ei tulnud. See-eest astus mõne aja pärast sama Receptioni kutt uksest välja – ta oli vist maganud ka sealsamas ruumis, kus töötab. Igatahes, sain oma asjad kuni kella 2ni sinna jätta.
Minu järgmine siht oli minna rongijaama, et osta tänaseks Nizzasse rongipilet ja hankida seal asuvast turismiinfost Marseille’i kaart. Kassatädiga rääkides (kes väitis, et ta ei oska inglise keelt, kuigi suhtlustasemel sai must ikkagi aru) selgus, et täna ei ole alla 25aastastele soodustusi. No tore siis. Seejärel ütles ta, et kui ma tahan soodustust saada, siis peaksin võtma kell pool 3 väljuva rongi. Loomulikult ma võtsin selle, ega mul polnudki Marseille’is midagi väga pikalt teha.
Pärast paari Marseille’i suurima vaatamisväärsuse kaemist tõin hostelist enda asjad ära ja läksin rongijaama. Lasin hosteli juures mitu korda kella, aga mitte keegi ei tulnud vastama. Ei tea, kas see Receptioni tüüp magas või mis. Igatahes pidin siis otsima enda kotist välja paberikese, kuhu see mees oli kirjutanud uksekoodi. Pabin oli sees, sest ma polnud kindel, kas see mul alles on. Oli. Ja jõudsin õigeaegselt rongijaama.
Sõit Nizzasse kestis kaks ja pool tundi. Rongijaamas tahtsin küsida infopunktist rongide kohta, mis lähevad Monacosse ja Cannes’i, kuid paraku ei osanud see mees inglise keelt. Ta ütles, et oskab lisaks prantsuse keelele ainult itaalia keelt. Jumal küll, ma ei mäletagi enam oma itaalia keele tunde. Purssisin nii, kuidas oskasin ja küsimused said küsimused. Igatahes nüüd pean itaalia keeles õpitut üle kordama. Prantsusmaal olles tundsin, et võib-olla oleksin kunagi pidanud prantsuse keelt ka õppima. Enamikke romaani keeli olen ju õppinud, aga mitte seda.
Kuna olin varasemalt üles kirjutanud juhised, kuidas rongijaamast hostelisse saada, sujus kõik hästi. Kuigi oli pühapäeva õhtupoolik, olid üllataval kombel peaaegu kõik poed lahti. Nojah, eks turismipiirkonna asi ka.
Nizza Hostel Smithi Receptionis oli minu tuleku ajal üks vanem naine (hiljem sain teada, et ta on üks omanikest) Seetõttu arvasin, et siin saab olema igav. Ma eksisin väga, sest tegelikult oli siin ülitore.
Pärast asjade hostelisse viimist käisin natuke poodides ringi ja hostelis arvuti ees istudes sain tuttavaks inglase Patrickuga. Tõsi küll, ta oli veidi purjus, kuid väga tore inimene. Ise seletas muidugi, et tavaliselt ta nii palju ei joo, aga praegu on ju puhkus. Muide, tegelikult on hosteli reeglitesse üldse kirjutatud, et alkoholi tarbides saab trahvi. Aga mitte keegi ei järgi seda reeglit ja omanikud teavad ka seda.
Vahepeal kadus Patrick randa (mis oli hostelile hästi lähedal) Kui ma jätkasin internetis surfamist, sain jutu peale austraallase Connoriga. Tema muide töötab Receptionis ka, sest kogub raha, et edasi reisida. Tal on plaanis aastajagu Euroopas reisida. Teine tüüp, kes Receptionis töötas, oli Nicholas Rootsist. Temaga sain ma isegi hispaania keeles rääkida, sest ta on mingis Lõuna-Hispaania ülikoolis keelekursustel käinud.
Lõpuks ajasime Connori ja teise austraallase Lucasega köögis juttu. Varsti ühines meiega taas Patrick ning tutvusin ka Peterburist pärit venelase Sergeiga. Muide, Sergei rääkis täiuslikku inglise keelt. Pole ka ime – ta on USAs elanud. Õhtul läksime temaga randa ja tšillisime niisama.
Jõudsin tagasi pool 2 öösel ning parajasti kuivatas üks itaallane vannitoas juukseid. Kell pool 2 öösel kuivatab mees juukseid!? No, olgu siis:D
No comments:
Post a Comment