Eile oligi mul esimesed tunnid. Loenguid oli eile kaks: itaalia keel ja hispaania grammatika: sõnad. See viimane tundus eriti keerukas, loodan, et mul ei tule selle aine tegemisel probleeme..
Itaalia keele õpetaja aga rääkis kogu loengu aja itaalia keeles, mis on väga kasulik. Ja ma isegi sain enamusest jutust aru. Ega mul varasemalt polegi sellist kogemust, et pean kuulama itaaliakeelset juttu ja sellest aru saama (välja arvatud itaalia keele kuulamisharjutused)
Tegelikult ütles itaalia keele õpetaja kohe, et ta ei oska katalaani keelt. Ta ütles, et saab sellest aru, kuid ei mõista rääkida. Muide, varasemalt mõtlesin ma, et katalaani keel sarnaneb rohkem prantsuse keelele, aga nüüd sain teada, et hoopis itaalia keelele. Kõige paremini mõistavad seda itaallased, kes elavad Napoli piirkonnas.
Igatahes õpetaja ütles, et kui kellelgi on vaja temaga isiklikult suhelda, siis võib seda teha hispaania keeles. Ta rõhutas, et tal pole mitte midagi isiklikku katalaani keele vastu – ta lihtsalt ei oska seda. Hea on, et rõhutas, võib-olla mõni oleks solvunud. Katalaanid on ju hästi suured rahvuslased.
Koolis algavad esimesed loengud pool 9 hommikul. Esimene loeng peaks idee järgi kestma kella 10ni ja järgmine loeng kohe kell 10 algama. Põhimõtteliselt mingit pausi loengute vahel ei peaks olema. Aga tegelikult on, sest õppejõud hilinevad tundi 5-15 minutit. Ja selle võrra loengud pikemalt ei kesta. Eriti naljakas oli see, kui itaalia keele õppejõud rääkis, et meil on ikka nii vähe loengute aega ja ei saa midagi ära jätta, aga ise hilines ta loengusse10 minutit. Kui ta iga kord 10 minutit hilineb, siis läheb meil ju nii palju aega kaotsi.
Itaalia keeles meiega ühtegi kaaserasmuslast polnud, küll aga oli hispaania keele grammatikas. Seal olid mingid poola tüdrukud ja samuti saime tuttavaks ühe Londonist pärit kutiga, kes õpib ka hispaania keele filoloogiat. Ta oli alles mõned päevad tagasi Hispaaniasse saabunud, seega polnudki teda varem näinud.
Erasmuse Facebooki grupis oli üks sloveen välja pakkunud idee minna Salvador Dali Figuerese muuseumisse. Ma pole eriline muuseumite sõber, kuid see pidi olema üldse midagi teistsugust. Oligi – nii sürrealistlik ja kummaline. See muuseum ongi kõige suurem sürrealistlik hoone maailmas. Ja muide, selle katusel on kanamunade kujud:D
Meid oli koos minuga ainult 7, kuid oligi parem väikese grupiga liikuda. Sõitsime siis rongiga umbes 30 kilomeetri kaugusel asuvasse Figueresesse. See on koht, kus Salvador Dali sündis ja just tänu temale on see linn elav. Seal on palju turiste ning see on täis skulptuure. Tõsi küll, kõik pole Dali skulptuurid. Silmapaistvamad kujud olid kõrge vihikuplokk, mille „lehtedest“ tuli välja Che Guevara näo kujutis ja suur-suur lusikas. Pole siis ime ka, et üks meiega Figueresisse tulnud poolakas teatas, et „It’ s another fucking sculpture“ (See on veel üks kuradi skulptuur)
Seesama poolakas Kacper oli omapärane tüüp. Mina ja Rajur olime ühel meelel, et ta meenutas Xavier Pla-d (meie Erasmuse koordinaator), kelle elumotoks on „La vida es fàcil!“ ehk elu on kerge. Kacper tundus olevat samasugune. See tundus naljakas, kuid samas hästi lahe. Rajuri sõnul pidavat selles poolakas peituma minu hingesugulane:D Just seepärast, et tema tahab ka hästi palju reisida ja olevat ohanud, et tahaks elus nii paljudesse kohtadesse jõuda, aga elu on liiga lühike. Ma olen sama asja öelnud. Peab uurima, äkki sain ma mõnda kohta endale reisiseltsilise.
No comments:
Post a Comment