Eile oli Lucas mulle maininud, et kui ma tahan randa minna, siis võiks koos minna. Ma olin loomulikult nõus, sest rannas on ikka lõbusam kellegagi koos olla. Kui Patrick kuulis, et läheme koos randa, tegi ta solvunud näo ja küsis, miks teda ei kutsuta. Loomulikult võis temagi tulla – seltsis segasem ikkagi.
Mul oli kindel plaan täna Monacosse minna ja mul vedas, et ei pidanud üksi minema. Lucas polnud seal varem käinud ja tuli hea meelega kaasa. Hiljem selgus muidugi, et ta ei teadnud, et Monaco on eraldi riik (okei, andestame, ta on austraallane siiski) Monte Carlost oli ta vähemalt kuulnud. Sõitsime Nizzast Monacosse vaid 1 euro eest. Tõsi küll, buss sõitis sinna üsna kaua - umbes tund aega ja tegelikult on Monaco ja Nizza vahemaa natuke üle 10 kilomeetri.
Algul plaanisin Monacosse minna rongiga, mis oli küll poole kiirem, kuid kolm korda kallim. Seetõttu ajasin asjad sassi ja arvasin, et bussiga sõites on lõpp-peatus Monte Carlo. Ja nii me siis Lucasega sõitsime ja sõitsime, kuni ühel hetkel mõtlesime mõlemad, et oleme õigest kohast mööda sõitnud. Ronisime kiiresti bussist maha ja hakkasime tagasi kõndima. Umbes kahe kilomeetri pärast jõudsime taas Monacosse.
Monaco lummas mind. Kui tavaliselt ma ei lähe teist korda mõnda kohta, kus ma juba olnud olen, siis mõtlesin, et Monacosse võiks küll veel korra tulla.
Kui ma jälle hostelis olles oma dormitory toas lebotasin, hakkas minuga rääkima seesama eelmise õhtu itaallane. Tema nimi on Camillo ja ta pakkus, et võiksin temaga õhtusööki sööma tulla. Kuna mul otseselt muid plaane ei olnud, olin nõus. Camillo õpib kirurgiks (ta on Nizzas praktikal või midagi taolist) ja on töötanud mustkunstnikuna. Ta tegi ühte võlutrikki ka. Ma tean, et teie, kes te seda loete, võite praegu naerda, aga see tõesti oli võlutrikk. Alati, kui ma Jürgen Veberi saateid vaatasin, pidasin seda nii kaugeks ja mõtlesin, et küllap mingi seletus peab olema. Camillo tegi mulle trikki, millele ma ei suuda leida seletust. Püüan selgitada: Ta tegi salvräti kaheks tükiks ja andis ühe mulle. Pidin seda hoidma hästi kõvasti peopesas. Siis võttis ta mu käe (tal oli endal käes teine salvrätikutükk) ja tõmbas sellega üle minu käe, kus oli salvrätik. Järgmisel hetkel ei olnud tema käes enam salvrätikutükki, aga minu peopesas olid neid kaks. Ja ma olin kogu aja hoidnud peopesa kõvasti kokkusurutult. Lucas ja Connor naersid hiljem ja oletasid, et olin joonud midagi. Võin öelda, et ma polnud mitte midagi alkohoolset joonud, nii et kõik oli reaalne!
Camillo on suur salsa fänn, nii et ta vedas mind ühte salsabaari. Hästi mõnus koht oli. Hakkasin isegi mõtlema, et tahaksin ka salsat tantsima õppida.
Tahtsin enne keskööd tagasi hostelisse jõuda. Kui olime tagasi, siis nägin, et Connor, Lucas ja üks taanlanna istuvad köögis ja ajavad juttu. Kuna sain nende kõigiga hästi läbi, istusin veel tunnikese nendega. Ikkagi viimane õhtu selles toredas hostelis.
No comments:
Post a Comment