Rajur ütles, et ma võin üksi minna sellele reisile. Teadsin kohe, et Marokosse ma üksi ei lähe (asi polnud selles, et ma oleksin seda kohta kartnud), aga mõtlesin, et ehk käiksin paari päevaga Lõuna-Hispaanias ära.
Ma olin nii kahevahel – kas minna või mitte. Reede õhtul 9 ajal tuli mulle meelde, et mul oleks vaja ka lennupilet välja printida (juhul, kui ma lähen) No kust ma saan selle välja printida nii hilja õhtul.. Juhtusin terrassil pesumasinaga maadeldes kokku ühe naabriga, kellelt küsisin, kus saaks välja printida ühe paberilehe. Ta soovitas mulle paari tänava kaugusel asuvat Locutoriot, kuhu ma ka tõttasin. Väljaprinditud leht maksis 20 eurosenti ning lõppude lõpuks ma ei vajanudki seda.
Nii ma siis istusingi tükk aega arvuti ees ja mõtlesin, kas minna või mitte. Tagasilend Sevillast oleks läinud maksma 48 eurot ja ma teadsin, et kui varem ette osta pilet, siis võib märksa odavamalt saada. Veel kell pool 1 polnud ma otsusele jõudnud. Siis hakkas aga minuga Facebookis rääkima üks erasmuslane, Tšehhist pärit Tom, ja pakkus, et võiks homme minna „peidetud randa“ Kuigi see kõlab naljakalt, ei taha ma seda inglise keeles öelda – nimelt võib ta mu blogi lugeda (ta mainis, et ühe korra juba uuris seda) ja solvuda. Nii et igaks juhuks mitte. Igatahes, ta rääkis oma homsest plaanist ja see tundus täitsa huvitav. Otsustasingi seekord siis Lõuna-Hispaaniasse mineku ära jätta.
Me pidime minema Palafrugelli ja sealt edasi kõndima randa. Tom nimetas ise seda eelnevalt „hullumeelseks jalutuskäiguks“ (jälle ei taha inglise keeles öelda) ja seda see tõesti oli. Rajur oli juba ühe korra Palafrugellis käinud ning selle miinuseks oli tema sõnul just see, et buss ei läinud otse randa ja tuli võtta veel üks buss. Aga Tom ajas ikka oma joru ja lõpuks me Palafrügelli eraklikku randa läksimegi.
Saime kell 10 hommikul bussijaama ees kokku tema ja kahe teise tüdrukuga. Need olid Domenica Poolast ja Lucia Slovakkiast. Saime bussipiletid viimasel hetkel, aga õnneks hilines buss ka natuke.
Kohapeal avastas Tom, et rand ikkagi on kaugel. Rajur rääkis talle varem, et rand on linnakesest kaugel, kuid Tom väitis, et tema GPS näitab miskit muud. Kõndisime palavuses umbes viis kilomeetrit kokku, kuni me nägimegi randa. Jah, me ainult nägime, sest see oli meist umbes 100 meetrit madalamal. Hakkasime otsima teed, kuidas sinna saada (me polnud tegelikult kindlad, kas sinna üldse pääseb) ja lõpuks jõudsime ka kivisesse Cala Pedrosa randa. See oli hästi pisike rand, kus polnud kuigi palju inimesi. Vesi oli hästi ilus ja meenutas natuke Malta vett (Malta ümber pidi Vahemeri kõige puhtam olema)
Plaanisime tagasi Gironasse sõita 20.50 väljuva bussiga. Ootasime tükk aega bussijaamas ja juba mõtlesime isegi, et äkki peab hääletama hakkama. Aga siis, 20 minutit hiljem buss tuli. Bussijuht ise teatas, et ta hilines, sest bussijaamad on juba igal pool kinni ja ta peab kõigile inimestele ise pileteid müüma.
Bussis oli nii külm. Tegelikult on kõigis bussides alati külm, sest konditsioneer töötab väga tugevalt ja meie ise ei saa seda kuidagi välja lülitada.
Kuna buss tuli linna tagasi meie kodu lähedalt, saime hüpata varem maha ja ei pidanud bussijaamast koju kõndima.
Täna (pühapäeval) on siin üle tüki aja pilvine ilm ja vihma sajab. Ma loodan, et ilm ei jäägi selliseks – tahaksin veel natuke päevitada ja oma päevitusrantidest lahti saada.
No comments:
Post a Comment