Hispaania- 2. postitus

Räägiks siis paari sõnaga koolist ka. Erasmuslastele on tehtud septembri alguses kahenädalane katalaani kultuuri kursus, mille eest saame ühe ainepunkti. Võimalik oli võtta ka katalaani keele kursus, kuid ma ei ole sellest kuigi huvitatud. Esimese kahe nädala jooksul pidi katalaani keele tunnid toimuma neli tundi päevas ja lisaks sellele pidi see jätkuma kogu semestri jooksul kaks korda nädalas. Olen niigi kolme romaani keelt õppinud, ei ole vaja asja veel segasemaks ajada.
Meil toimuvad praegu kõik loengud kahes rühmas- inglise ja hispaania keeles. Enamik inimesi on inglisekeelses rühmas ning hispaania keele rühmas ei käi suurem osa tudengeid üldse kohal. Enamasti on meid kohal kuskil kümne ringis. Tegelikult aga kontrollitakse kohalolemist ja kui sa oled puudunud üle 20% kordadest, ei saa ainepunkti kätte. Tundub, et itaallastel (kes enamasti meie rühmas on), on sellest üsna ükskõik.
Tegelikult on hispaaniakeelses rühmas ka muid rahvusi. Näiteks on meil üks tšehh (kes iseenesest räägib hispaania keelt hästi, aga jubeda aktsendiga) ja mitmed poola tüdrukud. Poolakad õpivad muide ka hispaania keele filoloogiat – see oli kerge üllatus tegelikult, sest me ei teadnudki algul, et keegi veel erasmuslastest samal erialal on. Enamik tudengitest õpivad turismi.. vähemalt hispaania keele rühmas.
Universitat de Girona on olnud nii nunnu ja armas, et on lisaks Girona ekskursioonile meile organiseerinud ka Barcelona päevase tripi. Kui ma kolm aastat tagasi Barcelonas käisin, hakkas see linn mulle nii-nii väga meeldima. Oli väga tore siia uuesti sattuda.

Käisime vaatamas kõigepealt Gaudi elutööd Sagrada Familiat, siis suundusime Parc Güelli ja vaatasime Palau Montjuici juurest vaateid Barcelonale. Seejärel anti meile natuke vaba aega. Mina muidugi lootsin, et saan kohe ostuparadiisi Primarki, aga no loota ju võib. See oli peatänavast La Ramblast liiga kaugel, et õigeaegselt tagasi jõuda. Pärast pausi läksime mingisse Kataloonia ajaloo muuseumisse ja olgem ausad – see oli üsna igav. Ainult kodusõja perioodi osa oli päris huvitav. Mari oli veel kiitnud seda, et nii tore muuseum ikka. Maitse asi, mina pole muuseumite sõber.
Barcelonaga seoses juhtus selline asi ka, et kaks erasmuslast jäid bussist maha - nimelt ootasid nad vale hoone ees bussi. Aga ega nad ei lasknud end sellest heidutada, sest sõitsid rõõmsalt rongiga järgi. Kusjuures ma olin jõudnud just mõelda, kus Corinna on (ta oli alles üks päev rääkinud, kui väga ootab Barcelona ekskursiooni), kui ta koos ühe prantslasega saabus. Kuna prantsuse kutt ei teadnud, kust bussile minna, küsis ta erinevatelt inimestelt. Ka meilt uuris, kus Montilivi ühika peatus on, aga me ei osanud vastata. Lõpuks küsis siis Corinnalt, kes juhatas ta valesse kohta. Nii nad maha jäidki. Pobrecitos! (Vaesekesed)

Kuna meile Kataloonia turismi loengus tutvustati Costa Bravat kui imelist puhkusekohta, otsustasime käia ära mereäärses kuurordis Lloret de Maris. See oli niivõrd mõnus – üsna soe (tõsi küll, Kariibi merega ei saa võrrelda) vesi ja mõnusad rannad. Muideks ühe ööklubi ukse ees oli ka kuldse värviga Buddha kuju.. huvitav. Oleks mul olnud kelleltki küsida, oleksin uurinud, miks seal Buddha kuju on.
Nojah, nii see elu siin läheb. Eks ma kirjutan vahepeal midagi veel Hispaaniast juurde. Järgmisena tahab pajatada oma Lõuna-Prantsusmaa ja Monaco lühireisist.