Kuna olen kolinud Hispaaniasse, kavatsen reisida lähedalasuvatesse riikidesse nii palju kui võimalik. Püüan leida viitsimist ja jätkata seda traditsiooni, et olen oma reisidest blogi teinud. Minu esimene trip oli Lõuna-Prantsusmaale. Võtsin suuna Marseille’i, Nizzasse, Cannes’i ja Monacosse.
Lõuna-Prantsusmaale läksin ma Eurolinesi bussiga. Tegelikult oli see viga, sest bussiga on jube tüütu sõita ja me jõudsime Marseille’isse kaks tundi hiljem kui planeeritud. Kaks! Tõsi küll, see ei olnud suuremjaolt bussijuhi viga – nimelt ootasime Prantsusmaa piiri ääres üle tunni aja. Bussijuht oli hilinemises süüdi nii palju, et me ei hakanud pauside ajal kokkulepitud aegadel ära sõitma. Minule kui eestlasele on see üsnagi vastuvõetamatu.
Igatahes, kui me kaks tundi hiljem jõudsime Marseille’isse, hakkas kergelt juba hämarduma. Kuna ma ei teadnud täpselt, kuidas broneeritud hostelisse saab, küsisin ühelt rongi-ja bussijaama töötajalt. Nagu arvata oli, ta muud keelt peale prantsuse keele ei osanud. Ometi oskas ta mind juhatada õigesse suunda. Uskumatul kombel vedas mul nii palju, et hostel oli 10 minuti kõndimisteekonna kaugusel rongijaamast.
Kõndisin siis sinna suunda ja kui minu mõistus otsa sai, küsisin ühest kohvikust. Lõpuks olid kõik kohvikus olnud inimesed minu paberilipaka ümber ja mõtlesid, kus see koht küll olla võiks. Siis läks ühel vanemal mehel pirn põlema ning ta teatas mulle, et juhatab mu sinna. Ja ta juhataski mind lausa hosteli uksest sisse. Nii armas!
London Connection Hostel ei ole päris kindlasti olnud kõige parem hostel, kus ma kunagi olnud olen. Kõik oli üsna väikesel pinnal ja minuga samas toas olnud inimesed polnud ka kuigi suured suhtlejad. Kõik keerasid õige pea magama, nii ka mina. Mul ei olnud juba ülipika bussisõidu ajal kuigi hea tuju ja nüüd siin hostelis oli ka igav. Ma mõtlesin, et tahaksin koju. Aga mitte Eesti koju, vaid Hispaaniasse.
No comments:
Post a Comment