Lootsin, et saan Cannes’is oma kohvri (ma ei olnud suure kohvriga õnneks) kuhugi pagasipunkti panna, kuid õnnetuseks polnud terves linnas ühtegi. Niisiis pidin ma kohvrit igale poole kaasa tarima.
Kõigepealt käisin rongijaamas ära, et osta pilet Marseille’sse ja pärast seda tahtsin randa minna. Cannes’is oli toimumas mingi veiniüritus ja seega oli tänaval hästi palju politseinikke. Raske oli aru saada, kuhu võib minna ja kuhu mitte. Pärast umbes 20 minutit eksirännakuid jõudsin ma randa. Natuke imelik oli küll kohvriga (tõsi küll, see oli käekott-kohver) rannas olla, aga no pole hullu. Indias olime Jannega terve päeva suurte kohvritega rannas.
Kui ma tagasi rongijaama jõudsin, läksin putkasse, et sealt vett osta. Leti taga olev poiss uuris mult, kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist ja seepeale küsis tema, kas eesti keeles on sõna „piim“ „piima“ Ma olin väga üllatunud, et ta seda teadis. Küsisin, kuidas ta teab, ta kehitas õlgu ja ütles „lihtsalt“ Siis tuli üks klient ja ma ei saanud temaga edasi rääkida.
Veel üks seik rongijaamast – ootasin platvormil ja siis nägin, et rong tuleb umbes viis minutit varem. Ronisin kiiresti peale, kuid õnneks taipasin küsida, kas see ikka läheb Marseille’i. Selgus, et mitte. Kibekiiresti tõttasin rongilt maha. Ma ei taha mõeldagi, kuhu ma oleksin lõpuks sattunud, kui ma poleks küsinud, kas see on õige rong.
Kui olime Marseille’sse jõudmas ütles mulle midagi prantsuse keeles üks imelik vanamees. Teatasin talle inglise keeles, et ei oska prantsuse keelt, mispeale hakkas minuga üks mees inglise keeles rääkima. Ta uuris, kas mul on Marseille’s mõni sõber, kes mind ootab. Mõtlesin juba, et see mees püüab end mulle teejuhiks sokutada või midagi. Aga siis selgus, et ta on politseinik, kes tahtis mind hoiatada, et ma üksi eriti Marseille’s ringi ei liiguks. Nojah, ma ei teadnud ei ööd ega mütsi sellest ohust, kui ma ringi jalutasin linnapeal. London Connection Hoteli retseptsioonitöötaja oli isegi öelnud mulle, et hämaras pole eriti ohtlik linna peal käia.
Enne bussile minekut pidin ma ootama kaks ja pool tundi rongi-ja bussijaamas, enne kui minu buss läks. Kui mina bussi jõudsin, oli see juba üsna täis, nii et ma ei saanudki kahte istet. Istusin ühe prantslase kõrvale, kellega ka paar sõna vahetasime. Tema oli sõbraga Lloret de Mari puhkama minemas.
Igatahes, buss jõudis tagasi Gironasse umbes tund aega hiljem kui pidi. Pole ka ime, kui bussijuht ei pidanud pauside ajal kellast kinni ja pausid venisid pikemaks kui planeeritud.
No comments:
Post a Comment