Hispaania/Eesti- 19. postitus (20. detsember)

Ma olen üle kolme ja poole kuu uuesti Eestis! Tõeline rõõm on üle pika aja oma kodus olla. Olin algselt lennupiletid broneerinud nii, et lähen tagasi juba nädal aega hiljem 26. detsembril, aga kodus olles sain aru, et tahan kauem olla ja ostsin uued piletid 60 euro eest. Nüüd lähen tagasi 5. jaanuaril (kohe pärast seda järgmisel päeval on Baskimaale minek) ja mul on piisavalt aega kõigi oma sõpradega kokku saada.
Tulin samal lennul tagasi Teelega, kes on Zaragozas vahetusüliõpilane. Sel lennul pidid olema ka minu Eesti sõbrad Mirjam ja Annes.. aga nad jäid lennukist maha! Kuna Annesel oli ostetud lisaks Girona-Tallinn piletile ka Girona-Stockholm, ajas ta piletid sassi ja tegi online check-in-i ära ainult Stockholmi piletil. Ja selleks ajaks, kui ta viimaks lennujaama jõudis, oli check-in-i tegemise aeg läbi. Nii ta võiski vaadata aknast lennukit ja sellele lehvitada. Mirjam jäi ka temaga koos maha. Praegu on nad mõlemad rõõmsalt koos Rajuriga minu Girona kodus. Nad ostsid lennupiletid neljapäevaks 80 euro eest, loodetavasti seekord nad maha ei jää.
Irooniline oli asja juures tegelikult veel see, et ma olin eelmisel päeval Annesele nalja pärast öelnud, et vaadake, et te lennukist maha ei jää. Ma ütlesin seda seepärast, et üks mu sõber Gironas jäi mõni päev tagasi Barcelonas lennukist maha. Lend oli kell 6 hommikul, tema ärkas kell 7 hommikul. Öösel enne seda oli ta pidu pannud.

Ma ikka mõtlen, et ehk oleks me kuidagimoodi märganud valet piletit või oleksime enne jõudnud lennujaama (seda kindlasti), kui nad oleksid pühapäeval uuesti Gironasse tulnud. Pakkusin neile, et võiksin nendega pühapäeval Llancasse ja Figueresesse minna. Figueres on siis see koht, mis on tuntud selle kohana, kus Salvador Dali elas ning Llancat soovitati mulle turistiinfos. Seal mägede otsas ronides avanevad kaunid vaated merele.
Llancas ma käinud ei ole, aga laupäeval nägin seda kohta kaugelt. Nimelt käisime ühe kohaliku, kahe teise erasmuslase ning ühe tüübi vennaga Cadaquesis (mis pidavat nüüd olema päris see koht, kus Salvador Dali sündis) Kuigi päike paistis, oli seal lihtsalt nii-nii külm! Vaade oli imekaunis. Samuti käisime Cap de Creusis, mis pidi olema Kataloonia kõige idapoolsem koht.


Muide, mägedes sõites nägime grafitiga tehtud kahte silti, millest üks ütles „Kataloonia ei ole Hispaania“ Katalaanide iseseisvustahe on ikka tõeliselt tugev.

Portugal- 8. detsember

Ma olin enamikes Lõuna-Euroopa riikides käinud, kuid Portugalis oli veel käimata. Sellel oli kindel põhjus – teadsin, et kui lähen Hispaaniasse vahetusüliõpilaseks, siis lähen Portugali ka. Enne polnud mõtet hakata sinna reisima.
Minu lend läks Barcelonast Lissaboni ja seekord ei lennanud ma mitte Ryanairi, vaid Easyjetiga. Ka sellel odavlennufirmal on pagasisuuruse mõõtmiseks oma rest. Olin üsna muretu selles osas, sest nende vorm on laiuselt suurem kui Ryanairi oma. Lennujaamas selgus, aga see-eest, et kohver tuleb sinna restile külili panna ja minu kohver ei taha sinna väga ära mahtuda! Oi, milline ehmatus see oli. Õnneks proovisin ma seda mitu korda sinna sisse lükata ja lõpuks ta läks. Tõeline kergendus, sest ma poleks väga tahtnud maksta umbes 30 eurot trahvi.. Lõppude lõpuks seda isegi ei kontrollitud väravas.
Meie lend hilines udu tõttu umbes 20 minutit. Muretsesin enda portugallasest sõbra pärast, kes mulle lennujaama oli vastu tulnud.. lootsin, et ta ei otsusta mingil põhjusel ära minna.
Räägiks natuke portugallasest Pedrost- Sain temaga tuttavaks sel suvel Tartus Ewa kaudu. Mäletan, et mul oli AIESECi tiimikaaslastega kokkusaamine, kuid enne seda oli vaba aeg. Ja siis Ewa helistaski mulle ja küsis, kas tahan portugali keelt harjutada. Mina muidugi tahtsin. Tõsi küll, ma ei saanud põhimõtteliselt üldse rääkida portugali keeles, sest see poleks lihtsalt Ewa suhtes viisakas olnud. Kui rääkida veidi sellest õhtust, siis oli lõpuks nii, et oli Pedro ja tema ümber viis tüdrukut, kellele Pedro rääkis oma elulugu ja kokkupuuteid eestlastega. See oli päris naljakas. Pedro ütles mulle siis, et kui satun Portugali, annaksin talle kindlasti teada. Ja nii saingi temaga juba Lissaboni lennujaamas kokku.
Meil oli küll algul kokkulepe, et püüame rääkida võimalikult palju portugali keeles, kuid sellest ei tulnud midagi eriti välja. Reisi lõpupoole juba läks paremini, aga alguses oli ikka lugu päris hapu.. intensiivsest portugali keele õppimisest on möödas ju pool aastat.
Kõigepealt pakkus Pedro välja, et võiksime minna sööma tema sõbra restorani, mis on hea ja mitte väga kallis. Tema restoraniomanikust sõber Rui istus ka lõpuks meiega lauas ja sõi õhtust. Ta oli väga tore, aga tema jutust selgus küll, et ilmselt on ta linna kõige suurem naistemees. Muideks Rui ja Pedro vedasid veinipudeli peale kihla. Kihlvedu seisnes selles, et Pedro arvas, et mulle meeldib pakutud vein, Rui arvas, et mitte. Mulle ei meeldinud see vein eriti, kuid viisakusest Pedro vastu (sest ma sain tema juures ööbida) ütlesin, et isegi päris hea on.
Pedro elas suures ridaelamuboksis, kus ta varem enda elukaaslasega elas. Nüüd on nad lahku läinud ja Pedro peab sealt ära kolima. Tal õnnestus aga jõuda kokkuleppele, et äkki ta võiks hiljem lahkuda – sel juhul sain tema juures ööbida. Mulle sobis- ei pidanud majutuse eest lisa maksma.

Portugal- 9. detsember

Hommikul ostsime kohalikust pagaripoest (siis ma veel ei teadnud, et pagaripoed on Portugalis väga teemas) mõned saiad kaasa ja läksime Lissaboni (Pedro elas Lissabonist umbes 30 kilomeetri kaugusel) Üks saiake, mida ostsime oli Pastel de nata (otsetõlkes „kreemikook“) See on mingi Portugali traditsionaalne kook ja hästi populaarne. Mulle see igatahes maitses, ostsin hiljem isegi Hispaaniasse kaasa.
Hommik oli udune, mis tegi Portugali kuidagi maagiliseks. Pedro jutustas mulle uduste hommikute kohta ühe loo. Nimelt oli 14.sajandil Portugali kuningas läinud Marokosse vallutusreisile, kuid ei tulnud enam tagasi. Keegi ei tea, mis juhtus. Seepeale ennustasid mustlased, et kuningas tuleb tagasi ühel udusel hommikul. Ja portugallased ootavad udustel hommikutel oma kuningat siiamaani tagasi. Nii armas lugu :)

Kõigepealt võtsime suuna Sintrasse, mis on linn Lissaboni lähedal. Sintra pidi olema eriline selle poolest, et seal on tavaliselt võrreldes Lissaboniga külmem kliima. Vot, ma ei tea, kuidas see asi siis ikkagi on, aga kui mina seal olin, ei olnud kohe üldse külm. Tegelikult selgus hoopis hiljem, et Lissabonis on jahedam kui Sintras – aga pidi ju vastupidi olema!
Teine pool päevast oli siis Lissaboni jaoks. Tuleb tunnistada, et ega ma just väga palju seda ei näinud.. Käisime näiteks Jeronimo kloostri juures, mis oli minu jaoks väga huvitav, sest seal on Portugali maadeavastaja Vasco da Gama haud. Muud midagi väga erilist Lissaboni juures ei oskakski välja tuua.
Sealsamas lähedal oli ka üks Portugali kreemikookide kohvik, mis pidavat Pedro sõnul kuulus olema. Kuna aga järjekord kohvikusse ulatus isegi uksest välja, ei viitsinud ma seal oodata. Ja pärast ma kahetsesin seda, sest vaatasin, et Facebookis oli ka minu Tartu ülikooli portugali keele õppejõud öelnud mulle, et ma kindlasti seal ära käiksin. Nojah, hilja juba.
Õhtul ostsime ühest kohvikust sööki kaasa ja sõime Pedro pool (kus oli muideks väga-väga külm) Ma pakkusin küll, et võin ise süüa teha, aga ta polnud väga huvitatud..

Portugal- 10. detsember

Minu kindel plaan oli ära vaadata see suur kuju, mis kõrgub San Francisco Golden Bridge’i meenutava silla juures. See oli 82 meetri kõrgune Cristo Rei kuju, mis meenutab natuke Rio de Janeiros olevat. Cristo Rei ehitati selle auks, et Portugal ei osalenud Teises maailmasõjas. Ma lihtsalt vaatasin seda kuju suu ammuli, see oli niivõrd muljetavaldav. Cristo Rei asub Alameda linnas, mis asub Lissabonist teisel pool jõge (neid kahte linna poolitab Tejo jõgi) ja see vaatab Lissabonile peale.. nagu valvaks.


Teine ülimalt muljetavaldav asi Lissaboni juures oli Ponte 25 de abril. Ma pole küll San Franciscos käinud, kuid minu arust on see sild praktiliselt samasugune. Varem kandis see Portugali kunagise diktaatori nime ja silda kutsuti Salazari sillaks. Nüüd on see 25. aprilli sild, sest just 25. aprillil kukutati diktaator võimult.
Täna võtsime suuna Portosse. Kuna Pedro teatas, et talle ei meeldi kiirteede eest maksta, siis läksime tavalisi teid mööda. Ja tema GPS näitas algul sõidu pikkuseks umbes 6 tundi. Suht masendav oli mõelda, et ma pean 6 tundi autos istuma. Lõppude lõpuks kujuneski kogu sõidu pikkuseks nii palju, sealhulgas ka see aeg, kui me käisime söömas. Praktiliselt kogu selle aja, kui pidin Pedro autos istuma, kuulasime mingit väga imelikku muusikat. Nende tundide jooksul leidus võib-olla umbes 5-6 lugu, mis mulle oleksid meeldinud. Üks muusikastiil, mis Pedrole väga meeldis, oli fado – traditsiooniline portugali nutulaul. Seda kuulata on lihtsalt ülimasendav. Kui ma saaksin portugalikeelsetest sõnadest aru, siis oleks ehk rohkem see muusikastiil meeldinud (kuigi ma olen aasta portugali keelt õppinud, on mul raskusi sellest aru saamisega, sest seda hääldatakse nii imelikult.. sõnu lugedes saan ma võrdlemisi hästi aru)
Pedro mäletas aastate tagusest ajast, et sel trassil oli üks hea toidukoht, mida ta poole teest meeleheitlikult otsis. Ja lõpuks leidis ka. Nojah, minule see koht ei meeldinud, ma saan aru, et see võib olla stiilne, aga minu arvates oli see pigem kõle. Aga vähemalt oli restoran väga odav- kahe inimese peale kokku umbes 8 eurot.
Vähe sellest, et GPS väitis meile, et meie sõit peaks kestma 6 tundi, juhatas ta meid lõpuks valesti ka, nii et me jõudsime kiirteele. Pedro oli just jõudnud öelda, et tema usaldab oma GPSi, kui me selle pärast valesse kohta hakkasime sõitma. Tundub, et ta suutis ära sõnuda.
Pedro sõbranna Maria pidi olema kooliga (ta teeb kaugõppes psühholoogia magistrit) hõivatud kuni kella kuueni õhtul. Nii et meie tegime poodides aega parajaks. Kuskil poole 7 ajal jõudsimegi tema juurde pärast järjekordset ekslemist GPSi tõttu.
Maria on 49aastane naine (aga uskuge mind, ma ei pakuks iialgi, et ta on 49), kes elab üksi kahetoalises korteris. Ta on korra abielus olnud, aga tal ei ole lapsi. Ta mainis ühe korra jutu sees, et talle aitas ühest abielust ja talle meeldib vaba olla. Maria kodu oli ausalt öeldes üsna sassis ja ta vabandas ka sellepärast. Tal ei olevat lihtsalt üldse aeg koristada – nimelt ta töötab pangas, mingil määral psühholoogina, õpib hindi keelt ning teeb psühholoogia magistrit.
Tema kodus oli tugevalt tunda viirukilõhna ning ümberringi vaadates oli aru saada, et ta armastab India kultuuri. Ta on Indias juba kolm korda käinud ja talle meeldib seal. Ma olen vist ainus imelik, kes ei ihka Indiasse tagasi.. Muidu on Maria üldse üsna palju reisinud, näiteks on ta käinud Kuubal ja Brasiilias.
Läksime õhtul sööma francesinhasid, mis on tüüpiline Porto söök. Põhimõtteliselt on see midagi võileiva sarnast, mis sisaldab saia, sinki, pihvi, juustu ja mõnel juhul on peal ka muna. Ümberringi on kaste, mille sees on friikartulid. Ma ei tea, minule see söök väga ei meeldinud. Minu jaoks oli see veidi liiga vürtsikas ja suur ka.
Pärast õhtusööki kõndisime mööda linna ringi. Porto meenutas mulle õhtul Tartut – kõik noored on joogid käes väljas ja tšillivad niisama. Selleks, et joogitopsid ära ei kaoks või maha vedelema ei jääks, pannakse öösiti veel lisapinke. Linnavalitsus mõtleb ikka kõigele.
Kuna mina ja Pedro olime üsna väsinud, siis me väga pubidesse ei läinud. Maria see-eest pakkus meile enda juures kuulsat Porto veini, mis oli minu arvates ülimalt vastik... Aga viisakusest ajasin selle alla, sest ta oli enne seda rääkinud meile, kui hea see vein on.

Portugal- 11. detsember

Kuna ajasime poole ööni juttu, sain lõpuks 6 tundi magada. Tänaseks oli plaanis mööda Portot käimine ning hiljem pidime minema mingisse väikelinna Porto lähedal.
Maria küll ei ela päris Portos, vaid Portost teisel pool silda asuvas linnas Gaias, aga ta tegi meile tõeliselt hea ekskursiooni. Võrreldes Pedroga ringikäimisega oli see väga hea, sest Pedro ei osanud ja viitsinud rääkida ega olla. Kui ma kuhugi tahtsin minna, tegi vingus nägu.. see polnud väga meeldiv. Maria aga, nagu ma juba ütlesin, näitas väga huvitavaid kohti. Ta oli need kohad juba mõned nädalad tagasi ühe tiibetlasest sõbraga läbi käinud.
Porto kõige suurem vaatamisväärsus on ilmselt Dom Luisi sild, mis oli loodud Gustave Eiffeli firma poolt. Kui seda vaadata, siis näeb ka sarnasusi Eiffeli torniga Pariisis. Autod saavad sõita nii silla ülemisel kui alumisel osal. Sõitsime tõstukiga üles ja kõndisime ülemisel osal, mis oli ülimalt lahe. Kui tramm sõitis üle silla, siis oli tunda isegi silla vappumist.
Portos on veel üks üsna tuntud sild (nime ma enam ei mäleta), mille kohta Maria rääkis, et kui see valmis, arvasid kõik, et see kukub kokku. Ja seetõttu tulidki ajakirjanikud üle maailma selle silla avamist vaatama, et kokkukukkumist jäädvustada. Aga sild ei kukkunudki kokku ja seisab seniajani püsti, umbes 50 aastat juba.
Porto linnas asub üks raamatupood, mis pidavat olema oma kauniduse poolest maailmas kolmandal kohal. Kuigi see on enamasti pühapäeviti kinni, oli see seekord nagu tellitult lahti. Raamatupood oli tõesti armas, selles oli midagi maagilist.
Porto asub ookeani ääres ja seega käisime ka ookeani vaatamas. Olen Atlandi ookeani varemgi näinud, kuid ujunud pole ma selles kahjuks veel kordagi. Lisaks sellele olime täpselt selles kohas, kus Douro jõgi suubub ookeani. Maria ütles, et nägi mõned nädalad tagasi seal ka ühte laulatust.
Pärastlõunal pidime minema Bragasse ja ühte keerulise nimega linna. Pedro oli nii laisk ja üldse ei viitsinud, aga siiski läksime Bragasse ning selle lähedal asuvasse kohta nimega Bom Jesus. See koht pidi olema eriline selle poolest, et seal on üks kallak, millele autoga minnes ja gaasi lahti lastes ei veere auto mitte allapoole (mis on loogiline), vaid ülespoole. Pedro ütles, et ta oli seda kaks korda proovinud. Aga kurja, meil ei vedanud ja meie puhul see „võlujõud“ (ilmselt Maa magnetväljad) ei toiminud. Kui ma Mariale seda rääkisin, ei suutnud ta uskuda, et see ei toiminud ja ta arvas, et Pedro viis meid valele kallakule. Kui Maria sellest asjast ka teadis, siis ei saanud Pedro järelikult pada ajada.
Õhtul sõime Maria juures. Ta oli toonud välja mingi lauagrilli, mille sees oli kuum õli ja pudelikork (et õli õhku ei lendaks) ning millesse meie panime varda otsas oma toore liha ja grillisime seda. See pidi olema mingi prantsusepärane söögitegemisviis. Hästi lahe oli, aga mina seda oma kodus küll teha ei saaks- Anni oleks kohe jaol, kui toores liha laua peal on.
Sujuvalt hakkasime kuulama erinevaid portugali-ja eestikeelseid laule ning lõpuks laulsid Maria ja Pedro kaasa laulu „Käime katuseid mööda“ Oi jumal, kui naljakas see oli, nad laulsid nagu purjus eestlased.
Pedro tahab tulevikus eesti keelt õppida ja võib-olla ka Eestisse kolida (tal on üks sõbranna Eestis) ning seega püüdis ta minu portugali keele sõnastikust hääldada igasuguseid sõnu. See ei tulnud tal ikka kohe üldse välja. Ja just vahetult enne seda oli ta keksinud, et portugallased saavad kõikide keelte hääldamisega hakkama, kuna nad väänavad portugali keelt rääkides oma keelt piisavalt palju.. Tundub, et eesti keel on ikka portugallaste jaoks ka pähkel.
Kui rääkisin neile Laulvast revolutsioonist ja panin YouTube´is Tõnis Mäe „Koit“, siis hakkas Maria seda kaasa ümisema ja ütles, et teab kuskilt seda laulu. Naersime Pedroga, et küllap oli ta eelmises elus eestlane. See oli tõesti üllatav, et portugallane sellist laulu teab.

Portugal- 12. detsember

Pidime hommikul pool 5 tõusma, et kella 5 ajal juba välja minna. Minu lend pidi minema 06.35 ning sel päeval, kui ma Portugali läksin, avastasin, et Porto lennujaama hakkavad bussid minema alles alates kella 6st, nii et ainsad võimalused lennujaama saada olid takso või siis eelmisel õhtul sinna minemine ja siis seal ööbimine. Seega leppisime kokku, et Pedro viib mind lennujaama (lõppude lõpuks maksin ma talle ju bensiini eest 30 eurot)
Seistes järjekorras, et minna läbi turvakontrolli märkasin ma tuttavaid nägusid. Need olid ju erasmuslased Gironast! Mulle meenuski, et olin kuulnud, et nad on siin – päris vahva, et ma neid lennujaamas kohtasin. Etteruttavalt võin öelda, et nägin seda Sloveenia kutti lisaks ülejärgmisel päeval Barcelona-Girona rongis. Ta naeris veel, et ärgu ma oodaku, Eestis me kokku ei satu :D
Niisiis see oligi minu Portugali reisi lõpp. Ehk lähen ühel päeval sinna veel, sest Lõuna-Portugali ma ei jõudnud ja Porto Põhja-Portugalis meeldis mulle väga. Maria igatahes korrutas koguaeg, et kui peaksin tahtma tulla tagasi, siis olen alati teretulnud. Nii armas temast :)

Hispaania- 18. postitus (15. detsember)

Jõudsin esmaspäeva hommikul Gironasse, sain natuke koristada, asjad lahti pakkida ja muid vajalikke asju teha, kui oli juba aeg minna vastu mu Eesti sõpradele, kes tulid Gironasse ja Barcelonasse tšillima. Need olid siis Annes ja Mirjam. Annesega sain ma muide tuttavaks Indias olles (võib-olla keegi mäletab mu varasematest blogi sissekannetest), nii et päris vahva, et me siiamaani ikkagi aeg-ajalt suhtleme. Temaga kaasas olnud tüdrukuga sain ma aga alles siin tuttavaks.
Neil oli plaanis veeta esmaspäeva õhtu ja pool teisipäeva päevast Gironas ja edasi minna Barcelonasse. Annes kutsus ka mind Barcelonasse kaasa, nii et ma läksingi üheks ööks. Eks neil oli ka lihtsam, sest ei pidanud ei Gironas ega Barcelonas kaardiga jamama, et hostelisse minna. Ma ise ju teadsin, kus need hostelid asuvad.
Ööbisime Kabuli hostelis, mis maksis kõigest 9 eurot öö kohta. Sealhulgas oli sisse arvatud nii hommikusöök kui ka õhtusöök (tõsi küll, seda oli üks suur-suur potitäis ning seda jagati nii kaua, kuni see otsa sai – see juhtus umbes 7 minutit pärast õhtusöögi algust :D) Ma pole kunagi varem sattunud hostelisse, kus lisaks veel õhtusööki tasuta pakutakse. Muidugi oli ka asukoht tõeliselt hea. Kabuli hostel asub imeilusal Plaza Reiali väljakul (mis on meeldinud mulle juba sellest ajast, kui ma esimest korda Barcelonas käisin) ning see on umbes kahe minuti kõndimise kaugusel linna peatänavast.
Barcelonasse ööseks jäämine oli hea otsus, sest õhtu oli tõesti väga lahe. Käisime kolmes baaris ja ka tuntud Barcelona ööklubis Opium Mar. Mul oli seal käimise üle eriti hea meel, sest juba kolm aastat tagasi, kui ma keeltekoolis olin, kuulsin sellest kohast räägitavat. Ööklubi tegi lahedaks see, et see asus rannas, kuid tegelikult polnud seal suurt midagi erilist. Olime lõppude lõpuks seal umbes pool tundi.


Järgmisel päeval jalutasime natuke selles piirkonnas ringi, kus ma kolm aastat tagasi kaks nädalat elasin. Näitasin Annesele ja Mirjamile imeilusat Montjuici mäge ja sealt avanevaid vaateid. Õhtul pidin tagasi koju minema, kuigi hea meelega oleks jäänud Barcelonasse veel pikemaks ajaks.

Homme teen veel kuus tundi Õhtulehele tööd. Minu Õhtulehe ülemus Tarmo võttis minuga eelmisel nädalal ühendust ja küsis, kas olen nõus neid vahepeal aitama, kui neil peaks tekkima töötajate puudus. Olin muidugi nõus. Olen kaks korda teinud juba kuus tundi tööd ja homme on kolmas kord :)

Lõuna-Hispaania- 30. november

Sel nädalavahetusel (jah, seekord algas minu nädalavahetus juba kolmapäeval) oli mul plaanis käia Lõuna-Hispaanias. Pidime algul sinna minema ühe teise erasmuslasega, Poolast pärit Dominikaga, kuid ta hüppas alt ära, sest tal pidid sel ajal külalised tulema. Aga ma ei pahandanud, et pidin taaskord üksi minema. Mul pole üksi reisimise vastu midagi :)
Selleks, et Lõuna-Hispaaniasse, täpsemalt Sevillasse, lennata, pidin ma jälle minema Barcelonasse. Kui ma ei eksi, siis veel mõni aeg tagasi sai ka Girona lennujaamast Sevillasse lennata, aga Kataloonia valitsus tegi mingeid teatavaid kärpeid. Praegu saab Gironast Hispaaniasse lennata ainult Mallorcale.
Barcelonasse sõidu juures võiks ära märkida selle, et minu kõrval istus mingi imelik mees. Väga suure tõenäosusega kodutu, kellel polnud peas kõik korras. Tal olid sokkide asemel kilekotid jalgade ümber ja ta sügas ennast koguaeg. Õnneks pool tundi hiljem tuli piletikontrollija ning selgus, et tal loomulikult Barcelonasse sõiduks piletit ei ole. Kui see mees hakkas enda kilekotist igasugust pahna ja suitsukonisid välja tirima, ütles piletikontroll, et ma vahetaksin istekohta ja aitas mu sealt minema. Järgmises peatuses tõsteti see kodutu rongist välja.
Niisiis ilma mingite eriliste vahepeatusteta jõudsin ma Sevillasse. Õnneks oli lennujaamas terve Andaluusia turistiinfo, nii et ma sain kõigi nelja linna kaardi juba sealt. 2.40 eest sõitsin ma kesklina ning sealt pidin ma edasi võtma trammi. Kuna olin juba kaardi pealt leidnud üles selle koha, kuhu ma minema pean, leidsin oma hosteli võrdlemisi kergesti üles.
Päeva (võib-olla ka kogu reisi) parim vaatepilt oli Plaza Nueval (üks suuremat sorti väljak Sevillas), kus oli suur jõulupuu. Selle kõrval oli aga reas mitu apelsinipuud. Sellist kooslust oli minul kui lumiste jõuludega harjunul päris kummaline vaadata.
Aga nüüd, kui rääkida minu hostelist, siis oli see väga hea. See oli tõeline backpackerite ehk seljakotireisijate peatuspaik ja minu kogemuste põhjal ongi need kõige paremad. Üks öö hostelis maksis kõigest 10 eurot (uskumatult odav!) ning selle sees oli veel ka hommikusöök ja tervitusjook (sain valida, kas sangria, kokakoola või õlle vahel) Lisaks oli veel võimalik kasutada kööki ja arvuteid. See koht meenutas mulle Equity Pointi Gironas (kus ma ööbisin esimesel ööl Gironas), Edinburghi ja Reykjaviki hostelisid.
Õhtusööki tehes sain tuttavaks ühe Ameerikast (Bostonist) ja ühe Iisraelist pärit kutiga. Nad mõlemad olid Hispaanias vabatahtlikud ja hetkel Sevillas puhkusel. Vaatamata sellele, et nad olid sama programmi kaudu vabatahtlikud, said nad alles seal tuttavaks. Jaron, iisraellane, rääkis muide ka hispaania keelt, sest oli varem käinud Ladina-Ameerikas reisimas. Ka Guatemalas, nii et saime muljeid vahetada. Ta oli teine inimene, keda ma päriselus kohtan, kes oleks Guatemalas käinud.
Jaron rääkis, et ta teeb elus nii nagu süda käsib ja tema süda käskis nüüd lihtsalt kõik kodus jätta ja tulla Hispaaniasse vabatahtlikuks. Nii ta müüski enda auto maha ja lahkus töölt. Imetlusväärne.
Õhtul käisime veel hosteli baaris mingit instrumentaalbändi kuulamas.

Lõuna-Hispaania- 1. detsember

Eile olin näinud hostelis reklaami, et iga päev toimub tasuta linnaekskursioon. Jah, idee poolest on see tasuta, aga tegelikult oodatakse selle eest jootraha. Olin ühel sellisel ekskursioonil juba Edinburghis käinud, nii et teadsin, kuidas see toimib.
Hostelis oli kirjutatud, et selle ekskursiooni jaoks toimub kogunemine 11. 15, kuid tänu sellele, et ma juhuslikult pool 11 trepist alla kõndisin, märkasin, et ekskursiooni aega on muudetud. Ja see ongi täpselt 10.30. See mees, kes parajasti ekskursiooni aega muutis teadete tahvlil, lubas mu ära oodata, kuni ma võtan ülevalt oma asjad. Mul vedas.
Dario, kes mu ekskursioonile viis, on ise ka giid, kuid sel päeval ta ekskursiooni ei teinud. Tegelikult on ta itaallane, kes on aastaid Sevillas elanud. See jäigi mul küsimata, miks ta Põhja-Itaaliast Lõuna-Hispaaniasse kolis.
Lisaks minule olid veel ekskursioonil kaks ameeriklast, kolm austraallast, üks argentiinlane, üks bulgaarlane, üks rootslane ja üks sakslane. Giid oli aga pärit New Yorgist, kuid oli nüüdseks poolteist aastat Sevillas elanud.
Muide, see Bulgaarist pärit tüdruk on praegu Valencias Erasmuse õpilane. Uurisin talt, ega ta seal eestlasi ei tunne, kuid kahjuks mitte. Eks Valencias on erasmuslasi hulga rohkem kui Gironas. Valencia on ju Hispaanias suuruselt kolmas linn.
Argentiinlane aga tegi oma magistrikraadi Barcelonas ja seega on käinud ka Gironas. Nüüd on ta oma kraadi kätte saanud ja enne Argentiinasse tagasi lendamist reisib veel natuke ringi. Ta oli Sevillas mingite oluliste tennisevõistluste pärast, kus osalevad maailma parimad tennisemängijad. Finaalis olid Hispaania ja Argentiina ning võitjaks osutus Hispaania. Piletid nendele mängudele läksid talle maksma umbes 240 eurot.
Lisaks sellele läheb ta varsti Madridi vaatama FC Barcelona ja Real Madridi mängu. Nende kahe tipptasemel meeskonna matšile maksis pilet 300 eurot. Tundub, et sellel argentiinlasel rahast puudust ei ole.

Kui nüüd rääkida natuke ekskursioonist, siis oli see väga huvitav. Käisime muuhulgas vaatamas kohta, kus Columbus oma Ameerika avastamise merereisi alustas ja vaatasime ka kunagist tubakavabrikust, kus olevat töötanud novellikangelanna Carmen (Prosper Merimee kirjutatud raamatust „Carmen“) Selle tubakavabriku kohta nii palju, et seal töötasid naised alasti, sest seal oli nii palav, et muidu oleksid nad koguaeg higistanud. Praegu on see tubakavabrik muudetud ülikooliks.
Sevillas on ka 85aastase Alba hertsoginna Cayetana Fitzi kuju. Giid rääkis meile, et tegemist on niivõrd rikka naisega, et on võimalik ainult tema omanditel liikudes Põhja-Hispaaniast Lõuna-Hispaaniasse jõuda. Ja see on päris pikk maa- juba Barcelonast Granadasse on 1000 kilomeetrit, nii et põhjast lõunasse võiks olla kuskil 1200-1300 kilomeetrit.
Inimestele aga see hertsoginna vist väga ei meeldi, sest alles hiljaaegu jäeti tema kuju juurde teade, et ta võiks juba ükskord surra. Eks inimesi vihastab see, et ühel inimesel on nii palju raha. Aga kõik see raha on tegelikult päritud, seda ma kahjuks täpselt ei tea, kust ja kellelt. Me kirjutasime alles suvel Õhtulehes sellest, et hertsoginna plaanib abielluda endast mitukümmend aastat noorema riigiteenistujaga. Oktoobris nad abiellusidki ja ükski hertsoginna kolmest lapsest pulma ei ilmunud.
Sevillast voolab läbi Guadalquiviri jõgi, millest ühele poole jääb üks linnaosa Triana ja teisele poole ülejäänud Sevilla. Inimesed Trianas aga nimetavad linnaosa oma päris linnaks. Giid rääkis, et kohtas hiljuti ühte 82aastast naist, kes väitis, et tema pole mitte kunagi silda ületanud ja Sevillas käinud.. uskumatu. Triana kohta veel nii palju, et just seal sündis hispaanlastele omane tants flamenco.

Käisime veel imeilusal väljakul Plaza Españal. Ma tõesti ütlen imeilus, sest ma pole kunagi näinud nii ilusat väljakut. Lilled, purskkaevud, sillad, pisikene tehisjõekene, kus saab paadiga sõita – see kõik teeb väljaku eriliseks. Ja oi, kui palav seal oli. Täitsa uskumatu, et 1. detsembril võib nii palav olla. Giid naeris, et hea, et me seal veel augustis ei olnud. Siis on kuumus väljakannatamatu.
Pärast seda, kui ekskursioon läbi sai, läksime veel kõik koos sööma. Restoranil on päris hea diil tehtud, kui giidid inimesi alasti sellesse kohta kutsuvad. Muide, peab ära mainima, et klasse kokku lüües ütles meie giid Bryan praktiliselt puhtas eesti keeles „terviseks“ Lahe, et ta seda sõna teadis.
Täna pärastlõunal oli mul plaanis minna juba järgmisesse linna- Córdobasse. Hea, et ma sellest sõidust Dariole rääkisin ja sain teada, et bussijaam, kust see buss pidi minema, on minu hostelist 10 minuti kaugusel. Ma arvasin, et see buss väljub samast kohast, kuhu oli tulnud lennujaam a buss. Seega mul vedas väga, et seda teada sain, muidu oleksin ma võib-olla bussist maha jäänud, rääkimata sellest, et ma oleksin kulutanud trammipiletite peale raha.
Igatahes jõudsin Córdobasse kella 6 ajal, kella 7ks jõudsin hosteli. Hosteli koduleheküljele oli kirjutatud, et kui ma jõuan pärast 6, pean ma sellest teada andma, sest kedagi ei pruugi enam kohal olla. Kuigi ma kirjutasin neile enne reisi algust e-kirja, et ma tulen hiljem, läksin ma sinna kohale ikkagi raske südamega. Mul oli meeles minu ebameeldiv Firenze hosteli kogemus, kus mitte kedagi ei olnud kohal ja ma pidin ise kuidagi sisse saama.
Aga õnneks oli kõik Córdoba hostelis hästi ja retseptsioonitöötaja oli ilusasti kohal. Ta jäi sinna lausa kella 12ni öösel.
Bryan oli mulle täna soovitanud, et kui tahan Granadas Alhambrat (hiljem räägin täpsemalt, mis see on) vaatama minna, siis peaksin ma pileti enne ära broneerima… teine võimalus oleks tunde järjekorras oodata ja siis ei pruugi ka piletit saada. Hostelis hakkasingi seda broneerima ja selgus, et tõepoolest enamik pileteid on ära ostetud. Et minna paleed vaatama, pidin valima sobiva kellaajal ja hommikupoolikuks oli saadaval ainult üks pilet kella 9ks ja umbes 160 piletit 8.30ks. Kõik muu oli kuni kella 2ni otsas. Eks siin mängis rolli ka see, et tegemist oli laupäevaga.
Mina siis võtsin ära viimase kella 9se pileti ja maksin selle eest veidi üle 10 euro. Ja see oli veel õpilaste soodushind.

Lõuna-Hispaania- 2. detsember

Magama läksin ma kuue voodiga toas üksi, kuid öösel tulid veel kaks tüdrukut. Hommikul sain nendega tuttavaks ja nad pakkusid, et võiksin koos nendega tulla linna peale. Ma olin loomulikult nõus.
Need kaks tüdrukut olid Mazy Inglismaalt ja Jennifer Šotimaalt. Hetkel elavad nad aga Huelvas, kus on ka erasmuslased. Aga neil on mingi eriline praktika, et nad mitte ei õpi ülikoolis, vaid õpetavad seal lastele inglise keelt. Selgus, et tegelikult õpivad ka nemad ülikoolis hispaania keele filoloogiks, kuid nii palju, kui ma kuulsin neid rääkimas, siis nende keeleoskus just väga hea ei ole. Ja pealegi, kui ma pakkusin, et räägiks, siis hoopis hispaania keeles, mitte inglise keeles, siis nad eelistasid seda mitte teha. Mulle tundus, et neile ei meeldigi tegelikult ülikoolis hispaania keelt õppida (Mazy väljendas ka seda suhtumist teatud määral), sest kui see meeldiks, siis nad tahaksid seda igal võimalusel rääkida. Nagu mina tahan.

Paari tunniga vaatasime ära Córdoba suurimad vaatamisväärsused. Kõige tähtsam oli neist mošee-katedraal, mis oli ehitatud mošeena, kuid pärast kristlaste tagasivallutamist muudeti see katedraaliks. Võib-olla ootasin ma Córdobast natuke rohkem kui ta tegelikult oli. Eks sellel oli oma osa minu esimesel hispaania keele õppejõul Juanil, kes on Córdobast pärit. Tema kiitis alati oma linna ja rääkis, et see on kõige ilusam. Córdoba oligi armas ja ilus, kuid mulle meeldis näiteks Sevilla rohkem.
Ka Jennifer ja Mazy leidsid, et pole suurt midagi enam vaadata, sest kui mina kella 3 ajal hakkasin bussijaama minema, plaanisid nemad, et võiks õhtul kinno minna.
Buss Granadasse oli täis ja kui ma asjadest õigesti aru sain, siis oli lausa samale marsruudile pandud kaks bussi, sest nii palju inimesi tahtis bussile. Tänu sellele, et üks kahest bussist läks otse Granadasse (mille nimi tuleneb muide granaatõunast) ja ei teinud vahepeatumisi, jõudis see pool tundi varem kohale kui plaanis kirjas oli.
Granada hosteli retseptsioonitöötaja rääkis küll täiusliku hispaania keelt, kuid tema heledate juuste järgi võinuks arvata, et hispaanlane ta küll pole. Ei olnud jah. Ta osutus rootslaseks, kes oli tükk aega Hispaanias elanud. Seda ma kahjuks ei tea, mispärast. Minu nime järgi arvas ta aga, et mina olen soomlane.
Kuna selles hostelis oli ka köök, läksin ma lähedalasuvasse toidupoodi endale süüa ostma. Pood oli pisike ja omanikust müüja hakkas mulle kõiksugu jõulumaiustusi pakkuma. Neid oli ligi kümmet erinevat sorti, aga ma võtsin proovida ainult pooli, igaühte üks. Müüja (vanem mees) andis mulle lausa poes kahte maiustust proovida. Need maiustused olid sellised üsna kuivad küpsised, mis pudenesid hästi kergesti. Enamasti sisaldasid need mandleid või aniisi.
Aga siis, kui ma hakkasin just minema hostelis süüa tegema, küsis üks mees, kas ma ei taha tulla nendega (lisaks temale oli veel kolm inimest) tapase tuurile. See pidi maksma 2 eurot ja saime erinevates kohtades erinevaid tapaseid proovida. Põhimõtteliselt on „tapa“ minimõõtmetes söök ja nii palju, kui mina aru sain, võib tapa olla ükskõik milline söök. Nägin tapana ka friikartuleid pihvidega ja kartulisalatit.

Meiega koos olid siis Barcelonast pärit Alfonso ja Carlos ning Austraaliast pärit Jean. Ekskursiooni eestvedaja oli kohalik Guillermo. Jube mõnus oli see, et me kõik oskasime hispaania keelt ja saime hispaania keeles suhelda. Inglise keeles olekski natuke nadi olnud, sest Barcelonast pärit poisid oskasid seda väga vähe. Muide, ka Jean elab praegu Hispaanias. Ta õpetab Córdoba lähedal lastele inglise keelt ja ta rääkis tõesti väga hästi hispaania keelt. Carlos aga tegi mulle komplimendi, et ma räägin hispaania keelt hästi, sest ma saan isegi aru, kui tema räägib. Ja enda sõnul pidi ta üsna kiiresti rääkima.
Mainisin ennist, et tuuri hind pidi olema 2 eurot ja seda kinnitas algul ka Guillermo. Tegelikult kujunes mul selle hinnaks veidi üle 10 euro. Nimelt oli asi selles, et iga söögi kõrvale tuli jook võtta. Ma sõin nelja erinevat (pisikest) sööki ja iga söögi kõrvale siis 2eurone jook. Kui ma ühe korra ütlesin, et ei taha teist jooki, ütles Guillermo, et iga söögi kõrvale peab joogi võtma. Oota, aga kuhu jäi see kahe euro jutt? Minu meelest oli see üsna ebaviisakas, sest äkki poleks mul rohkem raha olnud? Aga noh, vähemalt oli tore õhtu. Magama sain lõpuks umbes poole 2 ajal.

Lõuna-Hispaania- 3. detsember

Selleks, et jõuda kella 9ks Alhambra juurde, oli mul vaja ärgata pool 8 hommikul. Pidin hommikul veel asjad kokku panema ja hommikusööki sööma. Tuleb tunnistada, et ikka päris raske oli üles ärgata, oleks võinud eile varem magama minna.
Alhambrasse läksin ma bussiga, sest ei tahtnud hommikul ekslema hakata ja pealegi oli mul kella pealt minek sinna. Jõudsin mõni minut enne kella 9 palee juurde.
Niisiis, selgitaksin natukene, mis see Alhambra õieti on. See on paleede ja kindluste kompleks, mille lõid kunagi maurid ehk Hispaaniasse sissetunginud araablased. Lõuna-Hispaania oli kunagi sajandeid araablaste võimu all ja seega on seal islamikultuur ja nende arhitektuur üsna tugev. Ja just 14. sajandil ehitatud Alhambra on Granada kõige suurem vaatamisväärsus. Samuti nimetatakse seda üheks Hispaania suurimaks vaatamisväärsuseks.


Mulle meenutas Alhambra ausalt öeldes natukene India Taj Mahali. Üldse mitte arhitektuuri poolest, vaid seepärast, et seda käib iga päev vaatamas niivõrd palju inimesi ning seda peetakse riigi suurimaks vaatamisväärsuseks. Hästi palju oli paleedes seest sellist peent käsitööd, mida täheldasin ka Taj Mahalis.
Mulle üldiselt see koht meeldis, kuid see pole kindlasti mu lemmikvaatamisväärsus. Minuga Granada hostelis samas toas olnud hispaanlane väitis see-eest, et Alhambra on kõige ilusam asi, mida ta elus näinud on.
Pärast kahte ja poolt tundi Alhambras (see on ju hästi suur kompleks) käisin ma niisama Granada peal ringi ja lõin aega surnuks. Kell 4 läks minu buss Málagasse. Buss oli jälle peaaegu täis ja bussile tahtis mingi teise piletiga saada ka üks naine, väites, et tal on vaja Málaga lennujaama minna ja muidu jääb ta lennust maha. Nojah, etteruttavalt võin öelda, et tegelikult nägin teda järgmisel päeval lennujaamas, nii et ta ajas bussijuhile pada.
Et hosteli jõuda, pidin ma sõitma kahe bussiga. Mõlemal korral ütles bussijuht mulle mitmes peatus on ja ma pidin ise maha minema ning mõlemal korral oleksin ma õigest kohast ka mööda sõitnud! Asi polnud selles, et ma lugeda ei osanud, vaid selles, et bussijuht lihtsalt ei peata, kui mahaminejaid või pealetulijaid ei ole (Gironas on ka nii) Minu arust võiks ikka peatada siis kõigis kohtades, kui juba käskida mul peatusi lugeda…

Seekord ei olnudki siis minu hostel kesklinnas, kuid see-eest oli minu toal vaade merele. Jube kahju, et ma polnud kuu aega varem tulnud siia, oleks vähemalt päevitada saanud. Seesama hostel on muide mingil aastal hääletatud ka maailma kümne parima hosteli hulka. Nii et mul oli au :D

Lõuna-Hispaania- 4. detsember

Kuna hostel oli kesklinnast kaugel ja mul ei olnud väga pikalt aega, otsustasin käia oma suure kotiga mööda linna. Enne seda jalutasin veel mööda rannaäärt. Kastsin korraks ka jalad vette, ei olnudki nii külm kui oleks võinud oodata.
Kuna mul oli siis suur kott kaasas, ei saanud ma ronida mäkke, kus asusid linna olulised vaatamisväärsused Alcazaba (millest olevat saanud inspiratsiooni Granadas asuv Alhambra) ning Gibralfaro loss. Málaga on tuntud veel ka selle poolest, et seal kasvas üles kuulus maalikunstnik Pablo Picasso. Linnas on isegi Picasso muuseum.
Bussijaama lennujaama bussile suundudes olin ma just mõelnud, et tundub, et hakkab kiireks minema, kui nägin ette sõitmas lennujaama suunduvat bussi! Sellel oli mingi vahepeatus, nii et mul täitsa vedas ja sain kohe bussi peale.
Muide Málaga lennujaama nimetus on Málaga- Costa del Soli lennujaam. Samamoodi nagu Girona lennujaama nimi on Girona Costa Brava lennujaam. Tundub, et turimispiirkondade järgi on saanud nime ka lennujaamad.