Maria küll ei ela päris Portos, vaid Portost teisel pool silda asuvas linnas Gaias, aga ta tegi meile tõeliselt hea ekskursiooni. Võrreldes Pedroga ringikäimisega oli see väga hea, sest Pedro ei osanud ja viitsinud rääkida ega olla. Kui ma kuhugi tahtsin minna, tegi vingus nägu.. see polnud väga meeldiv. Maria aga, nagu ma juba ütlesin, näitas väga huvitavaid kohti. Ta oli need kohad juba mõned nädalad tagasi ühe tiibetlasest sõbraga läbi käinud.
Porto kõige suurem vaatamisväärsus on ilmselt Dom Luisi sild, mis oli loodud Gustave Eiffeli firma poolt. Kui seda vaadata, siis näeb ka sarnasusi Eiffeli torniga Pariisis. Autod saavad sõita nii silla ülemisel kui alumisel osal. Sõitsime tõstukiga üles ja kõndisime ülemisel osal, mis oli ülimalt lahe. Kui tramm sõitis üle silla, siis oli tunda isegi silla vappumist.Portos on veel üks üsna tuntud sild (nime ma enam ei mäleta), mille kohta Maria rääkis, et kui see valmis, arvasid kõik, et see kukub kokku. Ja seetõttu tulidki ajakirjanikud üle maailma selle silla avamist vaatama, et kokkukukkumist jäädvustada. Aga sild ei kukkunudki kokku ja seisab seniajani püsti, umbes 50 aastat juba.
Porto linnas asub üks raamatupood, mis pidavat olema oma kauniduse poolest maailmas kolmandal kohal. Kuigi see on enamasti pühapäeviti kinni, oli see seekord nagu tellitult lahti. Raamatupood oli tõesti armas, selles oli midagi maagilist.
Porto asub ookeani ääres ja seega käisime ka ookeani vaatamas. Olen Atlandi ookeani varemgi näinud, kuid ujunud pole ma selles kahjuks veel kordagi. Lisaks sellele olime täpselt selles kohas, kus Douro jõgi suubub ookeani. Maria ütles, et nägi mõned nädalad tagasi seal ka ühte laulatust.
Pärastlõunal pidime minema Bragasse ja ühte keerulise nimega linna. Pedro oli nii laisk ja üldse ei viitsinud, aga siiski läksime Bragasse ning selle lähedal asuvasse kohta nimega Bom Jesus. See koht pidi olema eriline selle poolest, et seal on üks kallak, millele autoga minnes ja gaasi lahti lastes ei veere auto mitte allapoole (mis on loogiline), vaid ülespoole. Pedro ütles, et ta oli seda kaks korda proovinud. Aga kurja, meil ei vedanud ja meie puhul see „võlujõud“ (ilmselt Maa magnetväljad) ei toiminud. Kui ma Mariale seda rääkisin, ei suutnud ta uskuda, et see ei toiminud ja ta arvas, et Pedro viis meid valele kallakule. Kui Maria sellest asjast ka teadis, siis ei saanud Pedro järelikult pada ajada.
Õhtul sõime Maria juures. Ta oli toonud välja mingi lauagrilli, mille sees oli kuum õli ja pudelikork (et õli õhku ei lendaks) ning millesse meie panime varda otsas oma toore liha ja grillisime seda. See pidi olema mingi prantsusepärane söögitegemisviis. Hästi lahe oli, aga mina seda oma kodus küll teha ei saaks- Anni oleks kohe jaol, kui toores liha laua peal on.Sujuvalt hakkasime kuulama erinevaid portugali-ja eestikeelseid laule ning lõpuks laulsid Maria ja Pedro kaasa laulu „Käime katuseid mööda“ Oi jumal, kui naljakas see oli, nad laulsid nagu purjus eestlased.
Pedro tahab tulevikus eesti keelt õppida ja võib-olla ka Eestisse kolida (tal on üks sõbranna Eestis) ning seega püüdis ta minu portugali keele sõnastikust hääldada igasuguseid sõnu. See ei tulnud tal ikka kohe üldse välja. Ja just vahetult enne seda oli ta keksinud, et portugallased saavad kõikide keelte hääldamisega hakkama, kuna nad väänavad portugali keelt rääkides oma keelt piisavalt palju.. Tundub, et eesti keel on ikka portugallaste jaoks ka pähkel.
Kui rääkisin neile Laulvast revolutsioonist ja panin YouTube´is Tõnis Mäe „Koit“, siis hakkas Maria seda kaasa ümisema ja ütles, et teab kuskilt seda laulu. Naersime Pedroga, et küllap oli ta eelmises elus eestlane. See oli tõesti üllatav, et portugallane sellist laulu teab.
No comments:
Post a Comment