Teine ülimalt muljetavaldav asi Lissaboni juures oli Ponte 25 de abril. Ma pole küll San Franciscos käinud, kuid minu arust on see sild praktiliselt samasugune. Varem kandis see Portugali kunagise diktaatori nime ja silda kutsuti Salazari sillaks. Nüüd on see 25. aprilli sild, sest just 25. aprillil kukutati diktaator võimult.
Täna võtsime suuna Portosse. Kuna Pedro teatas, et talle ei meeldi kiirteede eest maksta, siis läksime tavalisi teid mööda. Ja tema GPS näitas algul sõidu pikkuseks umbes 6 tundi. Suht masendav oli mõelda, et ma pean 6 tundi autos istuma. Lõppude lõpuks kujuneski kogu sõidu pikkuseks nii palju, sealhulgas ka see aeg, kui me käisime söömas. Praktiliselt kogu selle aja, kui pidin Pedro autos istuma, kuulasime mingit väga imelikku muusikat. Nende tundide jooksul leidus võib-olla umbes 5-6 lugu, mis mulle oleksid meeldinud. Üks muusikastiil, mis Pedrole väga meeldis, oli fado – traditsiooniline portugali nutulaul. Seda kuulata on lihtsalt ülimasendav. Kui ma saaksin portugalikeelsetest sõnadest aru, siis oleks ehk rohkem see muusikastiil meeldinud (kuigi ma olen aasta portugali keelt õppinud, on mul raskusi sellest aru saamisega, sest seda hääldatakse nii imelikult.. sõnu lugedes saan ma võrdlemisi hästi aru)
Pedro mäletas aastate tagusest ajast, et sel trassil oli üks hea toidukoht, mida ta poole teest meeleheitlikult otsis. Ja lõpuks leidis ka. Nojah, minule see koht ei meeldinud, ma saan aru, et see võib olla stiilne, aga minu arvates oli see pigem kõle. Aga vähemalt oli restoran väga odav- kahe inimese peale kokku umbes 8 eurot.
Vähe sellest, et GPS väitis meile, et meie sõit peaks kestma 6 tundi, juhatas ta meid lõpuks valesti ka, nii et me jõudsime kiirteele. Pedro oli just jõudnud öelda, et tema usaldab oma GPSi, kui me selle pärast valesse kohta hakkasime sõitma. Tundub, et ta suutis ära sõnuda.
Pedro sõbranna Maria pidi olema kooliga (ta teeb kaugõppes psühholoogia magistrit) hõivatud kuni kella kuueni õhtul. Nii et meie tegime poodides aega parajaks. Kuskil poole 7 ajal jõudsimegi tema juurde pärast järjekordset ekslemist GPSi tõttu.
Maria on 49aastane naine (aga uskuge mind, ma ei pakuks iialgi, et ta on 49), kes elab üksi kahetoalises korteris. Ta on korra abielus olnud, aga tal ei ole lapsi. Ta mainis ühe korra jutu sees, et talle aitas ühest abielust ja talle meeldib vaba olla. Maria kodu oli ausalt öeldes üsna sassis ja ta vabandas ka sellepärast. Tal ei olevat lihtsalt üldse aeg koristada – nimelt ta töötab pangas, mingil määral psühholoogina, õpib hindi keelt ning teeb psühholoogia magistrit.
Tema kodus oli tugevalt tunda viirukilõhna ning ümberringi vaadates oli aru saada, et ta armastab India kultuuri. Ta on Indias juba kolm korda käinud ja talle meeldib seal. Ma olen vist ainus imelik, kes ei ihka Indiasse tagasi.. Muidu on Maria üldse üsna palju reisinud, näiteks on ta käinud Kuubal ja Brasiilias.
Läksime õhtul sööma francesinhasid, mis on tüüpiline Porto söök. Põhimõtteliselt on see midagi võileiva sarnast, mis sisaldab saia, sinki, pihvi, juustu ja mõnel juhul on peal ka muna. Ümberringi on kaste, mille sees on friikartulid. Ma ei tea, minule see söök väga ei meeldinud. Minu jaoks oli see veidi liiga vürtsikas ja suur ka.
Pärast õhtusööki kõndisime mööda linna ringi. Porto meenutas mulle õhtul Tartut – kõik noored on joogid käes väljas ja tšillivad niisama. Selleks, et joogitopsid ära ei kaoks või maha vedelema ei jääks, pannakse öösiti veel lisapinke. Linnavalitsus mõtleb ikka kõigele.
Kuna mina ja Pedro olime üsna väsinud, siis me väga pubidesse ei läinud. Maria see-eest pakkus meile enda juures kuulsat Porto veini, mis oli minu arvates ülimalt vastik... Aga viisakusest ajasin selle alla, sest ta oli enne seda rääkinud meile, kui hea see vein on.
No comments:
Post a Comment