Lõuna-Hispaania- 30. november

Sel nädalavahetusel (jah, seekord algas minu nädalavahetus juba kolmapäeval) oli mul plaanis käia Lõuna-Hispaanias. Pidime algul sinna minema ühe teise erasmuslasega, Poolast pärit Dominikaga, kuid ta hüppas alt ära, sest tal pidid sel ajal külalised tulema. Aga ma ei pahandanud, et pidin taaskord üksi minema. Mul pole üksi reisimise vastu midagi :)
Selleks, et Lõuna-Hispaaniasse, täpsemalt Sevillasse, lennata, pidin ma jälle minema Barcelonasse. Kui ma ei eksi, siis veel mõni aeg tagasi sai ka Girona lennujaamast Sevillasse lennata, aga Kataloonia valitsus tegi mingeid teatavaid kärpeid. Praegu saab Gironast Hispaaniasse lennata ainult Mallorcale.
Barcelonasse sõidu juures võiks ära märkida selle, et minu kõrval istus mingi imelik mees. Väga suure tõenäosusega kodutu, kellel polnud peas kõik korras. Tal olid sokkide asemel kilekotid jalgade ümber ja ta sügas ennast koguaeg. Õnneks pool tundi hiljem tuli piletikontrollija ning selgus, et tal loomulikult Barcelonasse sõiduks piletit ei ole. Kui see mees hakkas enda kilekotist igasugust pahna ja suitsukonisid välja tirima, ütles piletikontroll, et ma vahetaksin istekohta ja aitas mu sealt minema. Järgmises peatuses tõsteti see kodutu rongist välja.
Niisiis ilma mingite eriliste vahepeatusteta jõudsin ma Sevillasse. Õnneks oli lennujaamas terve Andaluusia turistiinfo, nii et ma sain kõigi nelja linna kaardi juba sealt. 2.40 eest sõitsin ma kesklina ning sealt pidin ma edasi võtma trammi. Kuna olin juba kaardi pealt leidnud üles selle koha, kuhu ma minema pean, leidsin oma hosteli võrdlemisi kergesti üles.
Päeva (võib-olla ka kogu reisi) parim vaatepilt oli Plaza Nueval (üks suuremat sorti väljak Sevillas), kus oli suur jõulupuu. Selle kõrval oli aga reas mitu apelsinipuud. Sellist kooslust oli minul kui lumiste jõuludega harjunul päris kummaline vaadata.
Aga nüüd, kui rääkida minu hostelist, siis oli see väga hea. See oli tõeline backpackerite ehk seljakotireisijate peatuspaik ja minu kogemuste põhjal ongi need kõige paremad. Üks öö hostelis maksis kõigest 10 eurot (uskumatult odav!) ning selle sees oli veel ka hommikusöök ja tervitusjook (sain valida, kas sangria, kokakoola või õlle vahel) Lisaks oli veel võimalik kasutada kööki ja arvuteid. See koht meenutas mulle Equity Pointi Gironas (kus ma ööbisin esimesel ööl Gironas), Edinburghi ja Reykjaviki hostelisid.
Õhtusööki tehes sain tuttavaks ühe Ameerikast (Bostonist) ja ühe Iisraelist pärit kutiga. Nad mõlemad olid Hispaanias vabatahtlikud ja hetkel Sevillas puhkusel. Vaatamata sellele, et nad olid sama programmi kaudu vabatahtlikud, said nad alles seal tuttavaks. Jaron, iisraellane, rääkis muide ka hispaania keelt, sest oli varem käinud Ladina-Ameerikas reisimas. Ka Guatemalas, nii et saime muljeid vahetada. Ta oli teine inimene, keda ma päriselus kohtan, kes oleks Guatemalas käinud.
Jaron rääkis, et ta teeb elus nii nagu süda käsib ja tema süda käskis nüüd lihtsalt kõik kodus jätta ja tulla Hispaaniasse vabatahtlikuks. Nii ta müüski enda auto maha ja lahkus töölt. Imetlusväärne.
Õhtul käisime veel hosteli baaris mingit instrumentaalbändi kuulamas.