Portugal- 8. detsember

Ma olin enamikes Lõuna-Euroopa riikides käinud, kuid Portugalis oli veel käimata. Sellel oli kindel põhjus – teadsin, et kui lähen Hispaaniasse vahetusüliõpilaseks, siis lähen Portugali ka. Enne polnud mõtet hakata sinna reisima.
Minu lend läks Barcelonast Lissaboni ja seekord ei lennanud ma mitte Ryanairi, vaid Easyjetiga. Ka sellel odavlennufirmal on pagasisuuruse mõõtmiseks oma rest. Olin üsna muretu selles osas, sest nende vorm on laiuselt suurem kui Ryanairi oma. Lennujaamas selgus, aga see-eest, et kohver tuleb sinna restile külili panna ja minu kohver ei taha sinna väga ära mahtuda! Oi, milline ehmatus see oli. Õnneks proovisin ma seda mitu korda sinna sisse lükata ja lõpuks ta läks. Tõeline kergendus, sest ma poleks väga tahtnud maksta umbes 30 eurot trahvi.. Lõppude lõpuks seda isegi ei kontrollitud väravas.
Meie lend hilines udu tõttu umbes 20 minutit. Muretsesin enda portugallasest sõbra pärast, kes mulle lennujaama oli vastu tulnud.. lootsin, et ta ei otsusta mingil põhjusel ära minna.
Räägiks natuke portugallasest Pedrost- Sain temaga tuttavaks sel suvel Tartus Ewa kaudu. Mäletan, et mul oli AIESECi tiimikaaslastega kokkusaamine, kuid enne seda oli vaba aeg. Ja siis Ewa helistaski mulle ja küsis, kas tahan portugali keelt harjutada. Mina muidugi tahtsin. Tõsi küll, ma ei saanud põhimõtteliselt üldse rääkida portugali keeles, sest see poleks lihtsalt Ewa suhtes viisakas olnud. Kui rääkida veidi sellest õhtust, siis oli lõpuks nii, et oli Pedro ja tema ümber viis tüdrukut, kellele Pedro rääkis oma elulugu ja kokkupuuteid eestlastega. See oli päris naljakas. Pedro ütles mulle siis, et kui satun Portugali, annaksin talle kindlasti teada. Ja nii saingi temaga juba Lissaboni lennujaamas kokku.
Meil oli küll algul kokkulepe, et püüame rääkida võimalikult palju portugali keeles, kuid sellest ei tulnud midagi eriti välja. Reisi lõpupoole juba läks paremini, aga alguses oli ikka lugu päris hapu.. intensiivsest portugali keele õppimisest on möödas ju pool aastat.
Kõigepealt pakkus Pedro välja, et võiksime minna sööma tema sõbra restorani, mis on hea ja mitte väga kallis. Tema restoraniomanikust sõber Rui istus ka lõpuks meiega lauas ja sõi õhtust. Ta oli väga tore, aga tema jutust selgus küll, et ilmselt on ta linna kõige suurem naistemees. Muideks Rui ja Pedro vedasid veinipudeli peale kihla. Kihlvedu seisnes selles, et Pedro arvas, et mulle meeldib pakutud vein, Rui arvas, et mitte. Mulle ei meeldinud see vein eriti, kuid viisakusest Pedro vastu (sest ma sain tema juures ööbida) ütlesin, et isegi päris hea on.
Pedro elas suures ridaelamuboksis, kus ta varem enda elukaaslasega elas. Nüüd on nad lahku läinud ja Pedro peab sealt ära kolima. Tal õnnestus aga jõuda kokkuleppele, et äkki ta võiks hiljem lahkuda – sel juhul sain tema juures ööbida. Mulle sobis- ei pidanud majutuse eest lisa maksma.