Lõpuks koitis see minu jaoks oluline
päev, kui ma jõudsin Kuubale. Lõpuks! Üks minu unistuste riike. Olin juba 2009.
aastal siia tulemas, aga siis jäi lend ära. (Kõik oli toona ära korraldatud ja
ma pidin Mehhikost nelja päeva pärast Kuubale lendama, aga selgus, et mingite
riikidevaheliste probleemide tõttu on piir kinni) Siiski ei jätnud ma jonni ja
tulin tagasi.
Havanna hostel asus ühe korrusmaja
esimesel korrusel ning esimesel ööl olime oma nelja voodiga toas üksi.
Hostelipidaja tõdes, et minu perekonnanimi on talle kuidagi tuttav. Siis tuli
tal meelde, miks see tuttav on. Enne seda, kui Hostelbookersis peatati Kuuba
majutuse pakkumine, olin mina viimane, kes tema juurde broneeringu jõudis teha.
Uurisin ka, miks Hostelbookers enam Kuuba majutust ei paku. Selgus, et osa
ärist ostsid ära ameeriklased, kes Kuubaga mingit koostööd ei nõustu tegema.
Samuti olin alati kuulnud juttu, et USAst ei ole võimalik otse Kuubale lennata,
aga Miamis nägin Havannasse väljuvaid lende.. Huvitav.
Hostelis kohtusime Alejandroga, kes seal
töötab. Ta on sama vana kui meie ja täielik elektrijänes. Hostelis teeb kõike,
mida vaja ja mis kõige tähtsam – tšillib külalistega. Algselt tuli ta meile
näitama, kust vett saab osta, aga siis läks jutt tema pere peale ja Alejandro
ütles, et tema onu peab täna mingit usupüha (ususünnipäeva?). Kui tahame, võime
vaatama tulla. No kui tihti küsib kuubalane sult, kas tahad tema juurde külla
minna? Jaaaa, muidugi me tahame! Alejandro juures pidasin mina maha elu ühe
kõige huvitavama vestluse. Räägin siis kõigepealt sellest, mida Alejandro kodus
nägime ja teen siis kokkuvõtte põnevamatest asjadest, mida ta rääkis.
Alejandro kodu välisuksest sisse minnes
kõndisime kõigepealt mööda ühte hästi pikka ja kitsast koridori ning siis
keerasime tuppa sisse. Tuba oli üsna väike ja seal oli umbes kümme inimest.
Meid tuli tervitama Alejandro onu, kelle nägu oli täiesti higine. Andis meile
plärtsti põsele musi. Siis me nägime, kuidas onu mingi preestriga jumalate
poole palvetama hakkas. Preester rääkis midagi mingis aafrika keeles. Täiesti
sürreaalne situatsioon oli. Mina olin arvanud ekslikult, et Kuubal on katoliku
usk nagu mujal Ladina-Ameerikas, aga paistab, et mitte.
Õige pea ulatati meie kätte
koogitaldrikud, kus oli nelja erinevat torti ja kaks riisipudingut. Kadedad nad
igatahes ei olnud. Pärast anti veel rummi ka (kujutate ette, jõime kuubalastega
koos Kuuba rummi). Nemad jõid paljalt, aga me Gerdaga ei kannatanud eriti
paljalt juua ja seega anti meile Coca Colat. Küsisin Alejandrolt, kui palju inimesi
erinevate tubade peale kokku on. Alejandro kehitas õlgu ja ütles, et võib-olla
umbes 40. Korralik pidu.
Nüüd siis sellest, mida Alejandro
rääkis. Kuubalased on vaesed ja valitsuspositsioonidel olevad inimesed rikkad.
Ega ma väga selle väite peale ei imestanudki. Alejandro ütles, et riik uhkustab
sellega, et aastas käib neil kolm miljonit turisti – kuid kus on see raha? Juba
lennujaamas kasseeritakse iga turisti pealt 25 CUCi riigist väljumisel, seega
75 miljonit CUCi (kurss dollariga umbes sama) aastas. Meie vaatasime selle jutu
peale talle suurt silmadega otsa – sellega me küll arvestanud polnud, et peame
veel lennujaamas mingi raha välja käima..
Kuubal on kaks valuutat – peso nacional
ja peso convertible. Palka saavad kuubalased peso nacionalis, aga kuna enamikke
asju saab tänapäeval osta teises valuutas, minnakse panka ja vahetatakse raha
convertibleks. Küsisin, et miks nii on. Alejandro ütles, et ta ei tea. Aga
uuest aastast kaob peso nacional ilmselt täiesti ära.
Valitsusest Alejandro eriti rääkida ei
julgenud, eks see ole ohtlik mäng. „Sa näed, et ma ei taha sellest rääkida, see
ongi vastus su küsimusele,“ ütles Alejandro, kui küsisin, kuidas inimesed
valitsusesse suhtuvad. Teine kuldaväärt emotsioon oli, kui Alejando rääkis
sellest, et üks tema ameeriklasest sõber ostab talle jõulukingiks edasi-tagasi
lennupileti ükstapuha, millisesse kohta maailmas. „Ma saan Kuubalt minema,
jess!“ hõiskas Alejandro, lükates käed võidurõõmsalt õhku. See andis edasi
kuubalase siira arvamuse Kuuba kohta. Inimesed tahavad lahkuda, kuid neil ei
ole raha. Riik otseselt kätt ette ei pane, kui keegi lahkuda tahab, aga
inimestel lihtsalt ei ole raha lennupileti ostmiseks. Pealegi on kuubalasel
enamikesse riikidesse minnes viisat vaja. Viisa pole vajalik näiteks
Venezuelasse ja Venemaale minnes.
Mina olin millegipärast arvanud, et
Kuuba on hästi range riik ja näiteks geisid vihatakse. Aga mis välja tuli..
Kuuba praegune president on ka gei. Ma igaks juhuks tema nime siia ei kirjuta.
Terve Kuuba teab seda, aga sellest ei räägita. Samuti on presidendi tütar
lesbiaktivist. Seetõttu on geide elu Kuubal lihtsam.
Kuuba naised pidid olema
materialistlikud. Nad otsivad meest, kes aitaks neid vaesusest välja – aga
palju selliseid mehi seal üldse on? Seetõttu ongi Alejandro sõnul raske naist
leida. Ega Kuuba mehed pole ka inglikesed. Hostelipidaja rääkis, et meestega
peame oleme ettevaatlikud. „Kuuba mehed ei ründa relvaga, vaid keelega,“ ütles
ta. Põhimõtteliselt on mehed sellised musisuud, et püüavad võrgutada, sest
näevad turisti kõndiva rahakotina. Ma ei tea, kas me Gerdaga ei olnud piisaval
head või olime hoopis liiga head, aga meid küll keegi otseselt ära rääkima ei
tulnud (kui välja arvata tüüpilised hõiked tänavatel).
Muide, enda äraelatamiseks pidas
Alejandro kunagi strippariametit! Nii muuseas rääkis meile. Aga ta pani selle
ameti maha, sest ei tahtnud, et temast saaks meesprostituut. Õde on aga
Alejandrol modell, kes on mitmeid kordi seoses oma tööga välismaal käinud.
Hollandlane Rodolfo, kellega me hostelis
tutvusime, pani ka Kuuba kohta maha ühe väga iseloomustava kommentaari.
„Helistaksin Alejandrole, et küsida, millal ta tuleb, kui telefon töötaks.“ Ehk
siis asjad ei taha väga töötada seal. Alejandro näiteks oli väga üllatunud, et
mu telefonil oli Kuubal levi.
Õhtul läksime Alejandro ja Roldolfoga
ühte Havanna baari. Arvasin, et meiega tuleb ka inglise tüdruk Louise, kuid ei.
Rodolfo rääkis, et see Louise on vist natuke hull – tüdruk ei mõistvat õieti ka
ise, miks ta Kuubal on. Ühel korral oli hakanud tänaval nutma ning politsei tõi
ta hostelisse. Tule taevas appi.
Jõime baaris Mojitot, mille sünnimaaks ongi
Kuuba. Baaris maksis üks Mojito 2 CUCi ehk 1,47 eurot. Kujutate te ette, baaris
jook nii odavalt! Eestis oleks see sõltuvalt kohast 3-4 korda kallim. Baar oli
äge ja inimesi täis, nii turiste kui kohalikke. Üllataval kombel mängiti baaris
palju USA ja muud välismaist muusikat. Alejandro ütles selle kohta, et vähemalt
kunsti poliitika meilt võtta ei saa.
Mingis situatsioonis sain seal baaris
tuttavaks ka mingi ameeriklasega, kes rääkis, et parajasti mängiva laulu „20
dollars in my pocket“ üks tegijatest Ryan Lewis oli ülikooli ajal tema
toakaaslane ja teist, Macklemore’i, tundis ta ka. Huvitav lugu.
Kui tagasi hostelisse minnes Rodolfo
takso asemel politseiautot peatada püüdis, siis saime teada ka, kuidas
politseiga Kuubal olukord on. Pidi väga korrumpeerunud olema ja ära saab osta
ilma probleemideta.