New York- Puerto Plata (18. – 19. november)

Tahtsime juba esimesel New Yorgi täispäeval minna ka Empire State Buildingu tippu, kuid see jäi ära, sest udu kattis linna. Seetõttu pidime Empire State Buildingu külastuse lükkama järgmisse päeva, mis oli niigi üsna tihe. Pealegi läks seal nii pikalt, et üldse hoone tippu minna. Ja ega meil šoppamise pärast väga palju liigset aega olnudki.

Samuti käisime sel päeval vaatamas Vabadusesammast ja 9/11 mälestusmuuseumi. See viimane oli hästi ilus ja kurb. Nendel kohtadel, kus olid kunagi tornid, on nüüd augud ja seal sees purskkaev. Purskkaevude ümber on kirjas nende ligi 3000 inimese nimed, kes tragöödias elu kaotasid.

Jalutasime ka Wall Streetil, millega seoses tuli mulle meelde lugu Õhtulehe Tallinna toimetusest. Ükskord oli kohviaparaat katki ning sattusin aparaadi juurde, kui parandaja seal oli. Hakkas siis jutukas mees minuga rääkima. Seletab, et ega ta väga Õhtulehte ei loe, pigem eelistab Wall Street Journalit. Selliste huvidega mees siis.

Muide, ilm oli meie viimasel New Yorgi päeval üllatavalt soe – 17 kraadi. Nii ma siis higistasingi meeletult oma saabaste ja talvejopega. Asi päädis sellega, et ma ostsin endale sügisjope, millega oli hea ja mõnus käia.

Kuna meil läks igal pool nii kaua ja me ei tohtinud oma kohvreid kauemaks kui kella kuueni hostelisse jätta (maksime veel kohvrite hoidmise eest mõlemad 7 dollarit), siis ei jäänud meil aega Brooklyni sillale minekuks. See oli kurb. Ma isegi mõtlesin pärast üksi minna, kuid otsustasin mitte jätta Gerdat üksinda. Aga ma lõpuks ikka nägin Brooklyni silda! Sellest aga blogi lõpus.

Hosteliga oli veel seotud üks lugu. Mõningates kohtades küsitakse raha selle eest, et antakse maja võti laenuks. Õigemini saab selle raha tagasi, kui lahkudes võtme tagastad. Selles hostelis oli nii. Siia saabudes tahtsin ma maksta 50dollarilisega ning tagasi oleks ma saanud 40 dollarit. Aga retseptsioonitöötaja andis mulle tagasi sama palju kui ma temale andsin, ainult et väikestes kupüürides. Kuna ma võtme New Yorgis oleku lõpuks üldsegi ära kaotasin, siis lõppude lõpuks ma midagi ei võitnudki rahaliselt.

Meie lend Miamisse ja sealt edasi Puerto Platasse pidi minema järgmisel varahommikul, seetõttu otsustasime, et pole mõtet jääda hostelisse veel üheks ööks. Ööbisime lennujaamas. Ja jälle oli see Gerda jaoks esmakordne kogemus ning nagu ta mulle teatas, kindlasti ka viimane. Ebameeldiv üllatus oli see, et New Yorgi lennujaamas ei ööbinudki väga palju inimesi ja polnud eriti kohti, kus tukkuda. Ma olen päris mitmes lennujaamas varasemalt ööbinud ja võimalused on üldiselt ikka paremad olnud kui siin.

Aga elasime selle öö kuidagi üle. New York-Miami lend möödus samuti suurel määral magades. Miami lennujaamas kohtusime aga terve hulga eestlastega, kes olid ilmselt samasuguse Estraveli pakkumisega reisimas. Dominikaani Vabariiki Puerto Platasse jõudes leppisime isegi mõningate eestlastega kokku, et võiks kohtuda, kui me uuesti Puerto Platasse jõuame. Aga lõppkokkuvõttes me ei kohtunudki, sest nemad olid selleks ajaks Puerto Platast lahkunud, kui meie sinna jõudsime.

Puerto Platas juhtus veel midagi, mida minuga kunagi reisides juhtunud polnud. Ma ei saa aru, miks sellele reisil juhtus kogu aeg imelikke asju!? Igatahes, lennujaamast välja jõudes nägime, et taksot Puerto Platasse pakutakse 35 dollari eest ning muud võimalust linna liikumiseks pole. Mulle meenus, et hostel pakkus transporti 20 dollari eest ning seega otsustasin helistada hosteli. Ja mida mulle siis teatati.. oleme tõstnud teie broneeringu teise hostelisse! Väideti, et mulle kirjutati selles osas, aga mina küll mingit kirja saanud polnud.

Mis seal ikka, sõitsime siis teise hostelisse. Meile väideti, et inimesed seal teavad meie tulekust, aga ega ikka ei teadnud. Omanikule meenus lõpuks, et mingi naine oli küll käinud seal, kuid asjaolud, miks meid ümber paigutati olid segased. Selgus aga, et sellel hostelil on märksa parem asukoht kui eelmisel. Kallim oli ka natuke, aga see oli umbes 3 eurot rohkem öö kohta. Samuti oli positiivne, et hostelis olid wifi, hommikusöök hinnas ja mitu koera-kassi.

Kassidest said minu lemmikud! Kaks musta värvi kiisupoega, kes nägid välja täpselt samasugused. Gerda pani neile nimeks Copy ja Paste.

Kuna reisi lõpus tagasi Puerto Platasse pidime minema, siis nõustus hostelipidaja meie talveasju seal hoidma, nii et me ei pidanud jopet ja saapaid igale poole kaasa tarima.

Kohalikust poest ka natuke. Pood oli nagu tavaline supermarket ja jättis väga hea mulje. Täitsa selline nagu Eestis, aga hinnad olid odavamad. Eriti lõid pahviks alkoholihinnad. Gerda baaridaamina teab hindu päris hästi ja näiteks Bacardi rumm maksab Eestis umbes 10 eurot rohkem kui seal. Ja samuti olid kohaliku rummi hinnad umbes 4 eurot.