Kuuba II

Täna oli siis minek Matanzasesse, mis on üks igav linnake. Miks me selle sihtkoha oma ööbimiskohaks valisime, oli, et see on Varadero lähedal. Varadero on Kuuba põhiline turismikoht, kus ööbimine on üsna kallis. Matanzasesse sõitsime kokku kaks tundi, sealt edasi taksoga ööbimispaika. Hostel oli siiamaani kõige mõnusam, kus me olnud olime ja tuba ainult meile kahele.

Tahtsime juba kohe esimesel päeval randa minna (tegelikult oli võimalik päevitada ka hosteli katusel, mida me ka kahel päeval tegime). Algselt plaanisime minna Varaderosse, aga hostelipidaja ütles, et lähemal on ka rannad ning sinna saab ühistranspordiga. Käisime siis enne minekut mingis kiirtoidukas söömas, millest muide sai meie järgnevateks päevadeks peamine toitumisallikas, sest Matanzases lihtsalt ei olnud eriti söögikohti! Poodides polnud ka eriti normaalset sööki (vorsti, juustu oli vähe ning puuvilju ei näinud üldse poes). Joogi ostmine oli ikka lihtsam kui söögi ostmine. Kuuba mentaliteet vist – rumm on pool elu. Muide, Kuubal müüdi isegi rummi 200-milliliitristes pakikestes – sellistes nagu Eestis pisikesed mahlajoogid.

Igatahes sõime ära ja läksime bussiga number 17 randa. Hostelipidaja nõbu ütles mulle, et buss käib üsna tihedalt. Meie ootasime bussi poolteist tundi, nii et paistab, et „üsna tihedalt“ on suhteline mõiste. Buss oli puupüsti rahvast täis. Olin varemgi nii täis bussides sõitnud, näiteks Sri Lankal, aga Gerdal oli see esmakordne kogemus. Ega ta väga ei fännanud seda. Ka mina poleks iga päev viitsinud nii sõita. Igatahes randa jõudsime umbes poole tunniga. Küsisime kelleltki, kas ta teab, mis peatuses maha minna, mispeale oli järsku terve hulk inimesi, kes meid aidata proovisid. Mul on varemgi nii juhtunud, et kõik tahavad aitama hakata. See on täitsa armas.

Rand oli ikka päris väike ja peale meie olid seal üksikud inimesed. Seega me sinna väga kauaks ei jäänud. Tagasi tulles oli buss jälle täiesti täis ja me sinna ei mahtunud. Saime teise bussi peale, mis pidi ka Matanzasesse minema. Aga ta ei läinud samasse kohta ning seega olime võõra linna peal, teadmata, kuhu minna. Ja ma olin unustanud aadressi kaasa võtta. Täiuslik.

Aga bussijaamast teadsin ma, kuidas hostelisse jalgsi minna. Seega pidime tee leidma bussijaama. Leidsimegi. Ja siis hakkasime sealt mööda seda teed minema, mis oli minu arvates õige. Olime juba päris tükk aega kõndinud ja siis nägin teed paremale. Mõtlesin, et kui see ei ole õige, siis on küll pekkis. Pealegi oli juba hämardumas. Aga õnneks selgus, et see on õige koht. Gerda oli üldse juba tükk aega vait olnud. Pärast ta ütles, et oli juba mõelnud, et nüüd on kõik läbi ja kergemalt oli hinganud siis, kui nägi tee peal ühte külalistemaja. Selle situatsiooni ajal oli umbes viis minutit, kui ma olin veidi hirmul (mis siis saab, kui see pole õige tee?). Ülejäänud reisi ajal ei tundnud ma kordagi hirmu.

Üldiselt Gerdal oligi (vähemalt algul) väikest viisi kultuurišokk. Siiamaani oli ta käinud ju enamasti paketireisidel, mitte seigelnud nii nagu mina. Ja Kuuba riigina vist oli ka ehmatus. Kuigi tegelikult minu arvates polnud Kuuba väga üllatav, ma eeldasingi, et midagi sellist siin näen. Elu ainsa kultuurišoki sain Indias.

Järgmisel Matanzase päeval tahtsime juba minna Varaderosse. Äratust hommikul panema ei pidanudki, sest meid äratati igal varahommikul üles. Mingid vennad sõitsid jalgratastel mööda ja pakkusid värskelt küpsetatud leiba. Igal hommikul ärkasin selle peale, et karjuti „panadero“ (pagar).

Nüüd siis Varaderosse mineku juurde tagasi.. tahtsime sinna minna jagatud taksoga (taxi colectivo), mille hinnaks oli ühele inimesele 2 CUCi. Jagatud takso tähendab siis seda, et tuleb oodata umbes kuute inimest, kes tahavad samasse sihtkohta minna. Esimesel korral Varaderosse minnes ootasime takso väljumist umbes tund aega, teisel korral saime vähem kui viie minutiga mindud.

Tagasi tulime aga mõlemal päeval bussiga. Esimesel päeval maksime ilmselgelt üle. Kõigepealt teatas bussijuht meile, et sõit on 5 CUCi, kui me ütlesime, et meil ei ole nii palju, siis sai hinnaks 3 CUCi. Aga tünga saime ikkagi täie lauluga, teisel päeval tagasi tulles küsisime hinda ühelt reisijalt ja selgus, et see oli mõnikümmend senti. Nii et saime ikka umbes kümnekordselt petta.

Varaderos juhtus ühel rannapäeval ka huvitav situatsioon. Istusime Gerdaga oma lemmikus kiirtoidukohvikus (samad kiirtoidukad olid igal pool üle Kuuba), kui tuli üks naine ja teatas mulle, et käib vetsus ära ja meie vaadaku korraks tema lapse (või lapselapse) järgi. Aa siis. Jätab niimoodi võõraste hoolde lapse. Nojah. Tagasi tulles rääkis tädi paar sõna niisama juttu ja siis ütles oma lapsele: „Ütle sõbrannale, et sa tahad tema karastusjooki endale.“ Ja siis ta veenis, et laps kindlasti tahab seda karastusjooki, mis laual on. Geniaalne viis minu jook endale saada. No ma siis andsingi.

Üks asi, mis mulle eriti Matanzases silma hakkas, olid sotsialismisõnumid. Isikukultus oli igal pool. Näiteks „Vivan Fidel y Raul!“ (Elagu Fidel ja Raul) ja „Nuestra fuerza es la fuerza del pueblo“ (Meie võim on riigi/maa võim). Kõige ehmatavam oli minu jaoks, kui tegime Havannas teleka lahti ja meile vaatas vastu selline lause: „Ser culto es el unico modo de ser libre“ (Olla haritud on ainus viis olla vaba) Milleks on vajalik selline sõnum!? Alejandro ütles, et sellised sõnumid korraldavad igale poole valitsuse liikmed, kelle elu ongi nagu lill. Enamus kuubalasi küll nii ei mõtle. Poliitikat püütakse sisse tuua ka sporti - näiteks nägin ühel spordiväljakul kirja "Socialismo o muerte" ehk "Sotsialism või surm". Kuna Kuubal on kuulda üsna palju välismaist muusikat, siis muusikasse poliitika sisse põimimine vist väga hästi ei õnnestu.

 

 

Nendele lausetele, mis kuuluvad suurele juhile Fidelile, on autor juurde kirjutatud. Sealjuures ei ole kirja pandud mitte ees-ja perekonnanimi, vaid ainult eesnimi. Ilmselt selleks, et tuua teda rahvale lähemale – et nagu oma inimene või nii. Ühes kohas nägin ka silti, et selles hoones asub Noorte Kommunistide Komitee..

Internetti saamisega on Kuubal keeruline. Teoreetiliselt on see võimalik, aga selle kasutamine on kallis ja nett aeglane. Toimib internet hommikul kella üheksast õhtul kella viieni. Meie hostelipidaja nõbu rääkis, et neil on internetikaardid, mis maksavad ühe tunni eest 6 CUCi. Alejandro aga rääkis meile, et need, kes tahavad koju internetti ja arvutit, peavad valitsusele korralikult selgitama, milleks neil seda vaja on. Mis on meie jaoks normaalne, on nende jaoks rariteet..