Kuuba III

Algse plaani järgi pidin Gerda üheks päevaks Matanzasesse üksi jätma ja minema Trinidadi. Gerda ei tahtnud sinna tulla, sest sõit oli nii pikk. Ja mina jõudsin ka ühel hommikul arusaamisele, et ei viitsi ka minna. Seega lasime hostelipidaja nõol minu broneeringu tühistada.

Aga minu eestvedamisel ei jätnud me seda päeva niisama rannaslesimisele. Käisime ära kahes kohas: koobastes ja kose ääres. Mis mind eriti koobaste juurde ajas, oli see, et mingi USA kirjanik on öelnud, et kui ei ole nende koobaste juures käinud, ei ole Kuubat näinud. Tegelikult polnud nendes koobastes mitte midagi erilist. Sõit sinna oli kõigest 5 CUCi senti (umbes alla 5 eurosendi), aga sissepääs ise oli 5 CUCi. Kui tahtsid pildistada, oleks pidanud veel 5 CUCi maksma. Me ei maksnud, aga Gerda võttis oma telefoni salaja kaasa ja tegi ikka paar pilti. Mitte et oleks väga midagi pildistada olnud.

Teise kohana käisime San Juani kose juures. Sinna pidime taksoga minema, milleks oli muide Moskvitš, ja mille eest maksime 10 CUCi. Hostelipidaja nõbu tuli meiega kaasa. Algul jäi veidi selgusetuks, miks ta üldse meiega kaasa ronib, kuid kohale jõudes sai asi selgeks. Juba siis oli imelik, kui kohale jõudes viskas tüüp oma jalatsid autosse ja hakkas paljajalu minema. Koseni jõudmiseks pidime veepiiril turnima.. oleks tasakaalu kaotanud, oleks täie lauluga vette kukkunud. Ja mul oli käekott kaasas, milles olid telefon, raha ja digikas. Koseni jõudes tuli välja, et seal oleks saanud ujuda. Nojah, meil ujukaid kaasas ei olnud. Vesi oli imeliselt mõnus ja soe, aga tüüp ütles meile, et kuubalaste jaoks on vesi külm. Sama väitis hiljem ka taksojuht, kes pahvatas naerma, kui ütlesin, et meie jaoks oli vesi normaalne.

Aga teate, kellega ma enda ja Gerda reisiseiklust võrdlesin? Teet Margna ja Kristjan Jõekaldaga. See võrdlus sündis sel hetkel, kui ma teatasin Gerdale, et nautigu, mida Kuubal talle pakkuda on. Mul tuli järsku pähe, et Teet Margna ütles Kristjanile Indias sama asja. Kristjan on nagu Gerda – vajab reisides mugavust. Minule ja Teedule meeldib aga seigelda.

Matanzases puutusime esimest korda kokku ühe probleemiga, mille ilmnemist me ei osanud oodata. Nimelt ei saanud kaardiga sularaha välja võtta. Mõtlesime algul, et äkki lihtsalt Matanzases ei tööta. Aga selgus, et Havannas ka ei tööta Gerda VISA kaart, millega ta oli raha välja võtnud nii Dominikaanis kui USAs. Minul oli Mastercard, mille kohta öeldi, et sellega ei saa automaadist üldse raha välja võtta. Vist pangas oleks olnud võimaik, aga ainult siis, kui pass oleks kaasas olnud.

Minul oli veel alles 50 eurot ja Gerdal 60 dollarit. Tegelikult soovitatakse Kuubale reisides mitte võtta kaasa dollareid, sest neid vahetades võetakse kopsakat vahendustasu. Seega oli esimeseks variandiks eurode vahetamine. Püüdsime siis pangas neid vahetada, kuid meilt nõuti passi. ID-kaarti ei aktsepteeritud. Nii ma siis ajasin tõsiselt paska, et me reisimegi ID-kaardiga. Kaks töötajat lasid meid jutuga nii-öelda järgmisele tasemele, aga kolmas tädi ei olnud nõus asja läbi laskma. Ma seletasin seal, et meil tõesti on vaja kiiresti vahetada, et riigist välja saada (25 CUCi on ju vaja lennujaamas maksta). Muidugi oli töötajatel üsna savi, kui ma küsisin sarkastiliselt, et kas me peame siis tõesti Kuubale elama jääda, sest nemad ei luba meil raha vahetada. Etteruttavalt võib öelda, et hostelipidaja vahetas meile raha ära.