Suundume Santo Domingosse (20. november)

Täna hommikul pidime sõitma Dominikaani Vabariigi pealinna Santo Domingosse. Kuna buss sinna sõidab neli tundi (kuigi vahemaa on umbes 169 kilomeetrit), otsustasime minna kellaüheksase bussiga.

Bussijaam oli meie hostelile õnneks nii lähedal, et läksime sinna jalgsi kümne minutiga. Buss, millega me sõitma hakkasime, oli üsna viisakas. Ei logisenud kuskilt. Aga äge oli see, et mõnda aega käis muusika ka bussi tagaosas olevatest kõlaritest. Kuulsin kahte tuttavat laulu – nii hea tunne oli kuskil Ladina-Ameerikas kuulda tuttavaid laule. Üks neist oli praegu TV3-s jooksva seebika "Marina ja kapten" alguslaul (Christina Aguilera&Alejandro Fernandez- "Hoy tengo ganas de ti"), mis paistis olevat Ladina-Ameerikas ülimalt populaarne laul. Kuubal kuulsin ka naisi kõva häälega sellele kaasa lõõritamas. See laul meenutabki mulle nüüd  Dominikaani Vabariiki.

 

Gerdale bussisõit ei istunud, aga mulle meeldis. Mulle nii meeldib olla kusagil suvalises riigis (nagu ma ise ütlen, olla maailma peal ripakil) ja bussiga sõites aknast välja vaadata. Jälgida, kuidas inimesed elavad ja mida nad teevad. See on nii huvitav, ma tunnen ennast nendel hetkedel tõeliselt õnnelikuna.

Buss tegi teel Santo Domingosse peatuse Santiagos. Seal tulid peale meie uued Dominikaani sõbrad Jorge ja Diego. Ega me nendega algul ei rääkinudki, aga kuna Jorge oli oma telefoniga netis, tahtis Gerda, et ma küsiksin, kas ta kasutab wifit. Ma ütlesin, et ei viitsi küsida, sest muidu peaks tüüpidega terve bussisõidu rääkima, see on alati nii. Aga siis küsis Gerda üle minu ise, Jorge vastas, et kasutab 3G-d ja Gerda tõmbus oma kohale tagasi. Nii jäin mina sinna vahele ja kui juturääkimiseks läinuks, pidanuksin mina rääkima. Nojaa, siis nad hakkasidki lobisema ja õnneks selgus, et täitsa toredad poisid.

Algul vastasin neile hispaania keeles, mispeale olid tüübid üsnagi hämmingus. Diego kommenteeris pärast, et ta ehmatas (positiivselt) täitsa ära, kui ma hispaania keeles rääkima hakkasin. Tegelikult oli neist muidu raske aru saada, sest nad rääkisid üsna laisalt – näiteks sõid sõnalõppe ära. Ise ütlesid ka, et küllap on välismaalasel raskem aru saada. Kuna mõlemad olid tänu korvpallistipendiumile elanud USAs, oskasid nad ka inglise keelt. Seega läksime inglise keele peale üle, et ka Gerda saaks aru.

Vestlus Diego ja Jorgega avas meile Dominikaani Vabariiki. Kõigepealt neist endist natuke. Mõlemad elavad Santo Domingos ja käivad seal ülikoolis, Jorge õpib turismi ja Diego inseneriks. Santiagos olid nad seetõttu, et neil oli korvpallimatš seal, mõlemad mängivad ülikoolitiimis korvpalli. Jorge on ka professionaalne modell.

Nad rääkisid, et selleks, et Dominikaanis ülikoolis püsida, tuleb palju õppida. Nemad igatahes õpivad palju ja neil on raske. Samas on eraülikoolid palju paremad kui riiklikud. Haritud inimestel on aga tööd raske saada, sest kohalikel firmadel lihtsalt pole raha maksta liiga kõrgelt haritud inimestele.

Jutuks tulid ka hinnad Dominikaani Vabariigis. Kui meie jaoks olid hinnad võrdlemisi odavad, siis nemad sellega ei nõustunud. Ega võiski vist seda arvata. Diego küsis meilt, et mis raha meil Eestis kasutusel on ja kui me vastasime, et euro, siis teatas Diego, et sellega võiksime ju lausa terve riigi ära osta! Meie jaoks olid igatahes hinnad nii normaalsed, et kannatas Santo Domingo peaväljaku restoranis süüa.