Pompano Beach (5. detsember)

Kuna ma olen vaadanud ühte seebikat, mille tegevus toimub Miami lähedal Pompano Beachil, tahtsin seal ära käia. Gerda ei viitsinud minna ja seega läksin üksinda. Sellest sai üks suur tsirkus. Kõigepealt tuli mul sõita bussiga lennujaama ja siis lennujaama bussijaamast edasi liikuda. Olin eile Baolisse minnes vaadanud, kus see lennujaama buss täpselt peatub ja järgmisel hommikul läksin ka sinna. Ühtäkki sõitis lennujaamabuss minust ilma peatumata mööda. Selgus, et ma ikka olin vales peatuses, küllap eile oli buss seal peatuses erakorraliselt seisma jäänud. Niisiis tuli minna järgmisse peatusesse ja seal pool tundi oodata. Vahepeal küsiti kaks korda mult Miami osas abi – ma vist paistsin seal, telefon käes, istudes nagu kohalik. Sealjuures ma isegi enam-vähem oskasin neile vastata.

Aga tagasi Pompano Beachi mineku juurde. Lennujaama minnes selgus, et pean ostma järjekordse pileti, et sõita kahe rongiga mingisse rongijaama, kust läheb rong Pompano Beachile. Keeruline, mis keeruline. Sealjuures üks rongijuht oli nii agaralt abivalmis, et seletas mulle umbes kümme korda, et ma pean võtma rohelist värvi rongi. Kindlasti rohelise rongi, mitte oranži. Mitte selle, mis praegu tuleb. Sellega sõidad sa valesse kohta. Kindlasti võta roheline. Eksju. See jutt läks juba nii koomiliseks, et ma lõpuks naersin. Kui rumal ma välja paistsin!?

Niisiis lõpuks jõudsin rongijaama, kust reaalselt ka läks rong Pompano Beachile. See sõitis umbes tund aega. Pompano Beachil rongijaamast välja astudes ei olnud ümberringi suurt midagi. Nagu oleksin Eestis kuskil Tapal või Tamsalus rongilt maha astunud. Otsustasin ringi kõndida ja vaadata, kas leian midagi. Leidsin mõned poed. Läksin siis toidupoodi ja uurisin müüjalt, kas ta oskab öelda, kus kesklinn on. Ei osanud, ta ei saanud arugi hispaania ja inglise keelest. Hiljem sain teada, et seal on palju brasiillasi ja ilmselt oleks pidanud katsetama portugali keeles. Muide, mul õnnestus leida poest guaranamahla! See on üks Brasiilia puuvili, millemaitselist jooki olen saanud ainult Portugalis. Enamikes riikides ei müüda seda. Eestis guaranajookidest ainult Juissi energiajook. See on segu vaarikast ja guaranast. 

See selleks. Tahtsin ikkagi linna näha ja läksin Subwaysse küsima. Seal ei saanud ka algul töötaja must ära. No tema ei rääkinud ei inglise, hispaania ega portugali keelt. Lõpuks siis suutis keegi minuga hispaania keeles rääkida, aga eriti tarka ei osanud ta midagi öelda – siin ei olevat linna. Vabandust väga, ma vaatasin seebikat, mis toimus Pompano Beachil. See ei toimunud sellel ristmikul, kus mina parajasti olin. Viimaks oskas midagi asjalikku öelda ainult ühe vidinapoe meesmüüja. Tema soovitas sõita mõned rongipeatused tagasi ja siis näen miskit. Aga see polevat enam Pompano Beach, nii et õige koht jäigi mul vist nägemata.

Rongijaama tagasi minnes polnud ma kindel, kummale poole pidin sõitma, sest üsna palju inimesi oli mõlemal platvormil. Küsisin siis ühelt mehelt, kummale poole vaja minna. Vastas, et seesama, kus tema on. Samal ajal korrutati valjuhääldist, et mingi rong läheb teiselt poolt. Aga keegi ei liikunud meie platvormilt, mõtlesin, et küllap mingi muu rong. Aga siis äkki kõik inimesed justkui ärkasid ja tõttasid teisele poole. Aru ma ei saa, kuidas nad enne ei pannud tähele, et teisele poole vaja minna.

Nonii, jõudsin siis Sunrise Boulevardile. Sealt pidin siis edasi sõitma bussiga kesklinna. Sõitsime umbes seitse minutit ja siis läksin välja. Kuna tahtsin jõuda tagasi rongiga, mis läheb umbes poole tunni pärast, oli mul aega linnas jalutada umbes 10 minutit. Saate aru, terve päev tõmblemist ja ma näen midagi vaatamisväärset kõigest kümme minutit! Tagasi sõitsin ma sama bussijuhiga, kellega linnagi. Ja bussijuht oli nii armas, et ütles isegi, et ma ei pea bussipiletiraha uuesti maksma.

Kõik paistis ilusti minevat ja uskusin, et jõuan kenasti rongile. Aga siis. Buss läks katki. Ma ei teagi, mis juhtus, aga see undas umbes kümme minutit ja siis saime edasi liikuda. Jõudsin rongijaama umbes viis minutit enne rongi väljumist.

Pompano Beachil käimise kokkuvõte: 11 erinevat transporti ning 10 minutit linna, mida vaadata. Ja see polnud isegi see, mida ma tegelikult tahtsin vaadata. Positiivne oli aga see, et ma sain guaranamahla!