Kuuba (21. november)

Lõpuks koitis see minu jaoks oluline päev, kui ma jõudsin Kuubale. Lõpuks! Üks minu unistuste riike. Olin juba 2009. aastal siia tulemas, aga siis jäi lend ära. (Kõik oli toona ära korraldatud ja ma pidin Mehhikost nelja päeva pärast Kuubale lendama, aga selgus, et mingite riikidevaheliste probleemide tõttu on piir kinni) Siiski ei jätnud ma jonni ja tulin tagasi.

Havanna hostel asus ühe korrusmaja esimesel korrusel ning esimesel ööl olime oma nelja voodiga toas üksi. Hostelipidaja tõdes, et minu perekonnanimi on talle kuidagi tuttav. Siis tuli tal meelde, miks see tuttav on. Enne seda, kui Hostelbookersis peatati Kuuba majutuse pakkumine, olin mina viimane, kes tema juurde broneeringu jõudis teha. Uurisin ka, miks Hostelbookers enam Kuuba majutust ei paku. Selgus, et osa ärist ostsid ära ameeriklased, kes Kuubaga mingit koostööd ei nõustu tegema. Samuti olin alati kuulnud juttu, et USAst ei ole võimalik otse Kuubale lennata, aga Miamis nägin Havannasse väljuvaid lende.. Huvitav.

Hostelis kohtusime Alejandroga, kes seal töötab. Ta on sama vana kui meie ja täielik elektrijänes. Hostelis teeb kõike, mida vaja ja mis kõige tähtsam – tšillib külalistega. Algselt tuli ta meile näitama, kust vett saab osta, aga siis läks jutt tema pere peale ja Alejandro ütles, et tema onu peab täna mingit usupüha (ususünnipäeva?). Kui tahame, võime vaatama tulla. No kui tihti küsib kuubalane sult, kas tahad tema juurde külla minna? Jaaaa, muidugi me tahame! Alejandro juures pidasin mina maha elu ühe kõige huvitavama vestluse. Räägin siis kõigepealt sellest, mida Alejandro kodus nägime ja teen siis kokkuvõtte põnevamatest asjadest, mida ta rääkis.

Alejandro kodu välisuksest sisse minnes kõndisime kõigepealt mööda ühte hästi pikka ja kitsast koridori ning siis keerasime tuppa sisse. Tuba oli üsna väike ja seal oli umbes kümme inimest. Meid tuli tervitama Alejandro onu, kelle nägu oli täiesti higine. Andis meile plärtsti põsele musi. Siis me nägime, kuidas onu mingi preestriga jumalate poole palvetama hakkas. Preester rääkis midagi mingis aafrika keeles. Täiesti sürreaalne situatsioon oli. Mina olin arvanud ekslikult, et Kuubal on katoliku usk nagu mujal Ladina-Ameerikas, aga paistab, et mitte.

Õige pea ulatati meie kätte koogitaldrikud, kus oli nelja erinevat torti ja kaks riisipudingut. Kadedad nad igatahes ei olnud. Pärast anti veel rummi ka (kujutate ette, jõime kuubalastega koos Kuuba rummi). Nemad jõid paljalt, aga me Gerdaga ei kannatanud eriti paljalt juua ja seega anti meile Coca Colat. Küsisin Alejandrolt, kui palju inimesi erinevate tubade peale kokku on. Alejandro kehitas õlgu ja ütles, et võib-olla umbes 40. Korralik pidu.

Nüüd siis sellest, mida Alejandro rääkis. Kuubalased on vaesed ja valitsuspositsioonidel olevad inimesed rikkad. Ega ma väga selle väite peale ei imestanudki. Alejandro ütles, et riik uhkustab sellega, et aastas käib neil kolm miljonit turisti – kuid kus on see raha? Juba lennujaamas kasseeritakse iga turisti pealt 25 CUCi riigist väljumisel, seega 75 miljonit CUCi (kurss dollariga umbes sama) aastas. Meie vaatasime selle jutu peale talle suurt silmadega otsa – sellega me küll arvestanud polnud, et peame veel lennujaamas mingi raha välja käima..

Kuubal on kaks valuutat – peso nacional ja peso convertible. Palka saavad kuubalased peso nacionalis, aga kuna enamikke asju saab tänapäeval osta teises valuutas, minnakse panka ja vahetatakse raha convertibleks. Küsisin, et miks nii on. Alejandro ütles, et ta ei tea. Aga uuest aastast kaob peso nacional ilmselt täiesti ära.

Valitsusest Alejandro eriti rääkida ei julgenud, eks see ole ohtlik mäng. „Sa näed, et ma ei taha sellest rääkida, see ongi vastus su küsimusele,“ ütles Alejandro, kui küsisin, kuidas inimesed valitsusesse suhtuvad. Teine kuldaväärt emotsioon oli, kui Alejando rääkis sellest, et üks tema ameeriklasest sõber ostab talle jõulukingiks edasi-tagasi lennupileti ükstapuha, millisesse kohta maailmas. „Ma saan Kuubalt minema, jess!“ hõiskas Alejandro, lükates käed võidurõõmsalt õhku. See andis edasi kuubalase siira arvamuse Kuuba kohta. Inimesed tahavad lahkuda, kuid neil ei ole raha. Riik otseselt kätt ette ei pane, kui keegi lahkuda tahab, aga inimestel lihtsalt ei ole raha lennupileti ostmiseks. Pealegi on kuubalasel enamikesse riikidesse minnes viisat vaja. Viisa pole vajalik näiteks Venezuelasse ja Venemaale minnes.

Mina olin millegipärast arvanud, et Kuuba on hästi range riik ja näiteks geisid vihatakse. Aga mis välja tuli.. Kuuba praegune president on ka gei. Ma igaks juhuks tema nime siia ei kirjuta. Terve Kuuba teab seda, aga sellest ei räägita. Samuti on presidendi tütar lesbiaktivist. Seetõttu on geide elu Kuubal lihtsam.

Kuuba naised pidid olema materialistlikud. Nad otsivad meest, kes aitaks neid vaesusest välja – aga palju selliseid mehi seal üldse on? Seetõttu ongi Alejandro sõnul raske naist leida. Ega Kuuba mehed pole ka inglikesed. Hostelipidaja rääkis, et meestega peame oleme ettevaatlikud. „Kuuba mehed ei ründa relvaga, vaid keelega,“ ütles ta. Põhimõtteliselt on mehed sellised musisuud, et püüavad võrgutada, sest näevad turisti kõndiva rahakotina. Ma ei tea, kas me Gerdaga ei olnud piisaval head või olime hoopis liiga head, aga meid küll keegi otseselt ära rääkima ei tulnud (kui välja arvata tüüpilised hõiked tänavatel).

Muide, enda äraelatamiseks pidas Alejandro kunagi strippariametit! Nii muuseas rääkis meile. Aga ta pani selle ameti maha, sest ei tahtnud, et temast saaks meesprostituut. Õde on aga Alejandrol modell, kes on mitmeid kordi seoses oma tööga välismaal käinud.

Hollandlane Rodolfo, kellega me hostelis tutvusime, pani ka Kuuba kohta maha ühe väga iseloomustava kommentaari. „Helistaksin Alejandrole, et küsida, millal ta tuleb, kui telefon töötaks.“ Ehk siis asjad ei taha väga töötada seal. Alejandro näiteks oli väga üllatunud, et mu telefonil oli Kuubal levi.

Õhtul läksime Alejandro ja Roldolfoga ühte Havanna baari. Arvasin, et meiega tuleb ka inglise tüdruk Louise, kuid ei. Rodolfo rääkis, et see Louise on vist natuke hull – tüdruk ei mõistvat õieti ka ise, miks ta Kuubal on. Ühel korral oli hakanud tänaval nutma ning politsei tõi ta hostelisse. Tule taevas appi.

 

Jõime baaris Mojitot, mille sünnimaaks ongi Kuuba. Baaris maksis üks Mojito 2 CUCi ehk 1,47 eurot. Kujutate te ette, baaris jook nii odavalt! Eestis oleks see sõltuvalt kohast 3-4 korda kallim. Baar oli äge ja inimesi täis, nii turiste kui kohalikke. Üllataval kombel mängiti baaris palju USA ja muud välismaist muusikat. Alejandro ütles selle kohta, et vähemalt kunsti poliitika meilt võtta ei saa.

Mingis situatsioonis sain seal baaris tuttavaks ka mingi ameeriklasega, kes rääkis, et parajasti mängiva laulu „20 dollars in my pocket“ üks tegijatest Ryan Lewis oli ülikooli ajal tema toakaaslane ja teist, Macklemore’i, tundis ta ka. Huvitav lugu.

Kui tagasi hostelisse minnes Rodolfo takso asemel politseiautot peatada püüdis, siis saime teada ka, kuidas politseiga Kuubal olukord on. Pidi väga korrumpeerunud olema ja ära saab osta ilma probleemideta.