Havanna (26. – 27. november)

Kui Havanna hostelist bussijaama sõitsime, siis pidime takso eest maksma 5 CUCi. Selle hinna sai meile Alejandro. Tagasi tulles rääkisin ma ise hinnaks 4 CUCi. Havannas toimib samuti jagatud taksode süsteem nagu Matanzases (see, mis sõitis Varaderosse). Kasutasime seda hostelist kesklinna sõitmiseks. Ma ei saanudki täpselt aru, mis selle hinnaks oli, aga meie maksime kahepeale 1 CUCi ja taksojuht paistis rahul olevat. Nii et ilmselt oleks päriselt hind olnud veel väiksem!

Sel õhtul võtsime ka oma hostelis õhtusöögi, mille eest maksime 6 CUCi. Vot see oli korralik Kuuba õhtusöök. Üks esimesi kordi alates reisile tulekust, kus sai korralikult süüa.

Kui rääkisime hostelipidajaga sellest, mida me süüa tahame, tuli välja üks huvitav tõsiasi. Lihtinimesed ei tohi lehma tappa. Siga tohivad, aga lehma võivad tappa ainult selleks vastavad inimesed. Kui tavainimene tapab lehma, võidakse määrata vanglakaristuseks 30 aastat. Kui tappa inimene, siis võidakse määrata umbes 7-8 aastat vangistust. Turisti tapmise eest saaks samuti 30 aastat. Nii et, nagu tõdes hostelipidaja, oleme meie justkui lehmad.

Seekord me Havanna hostelitoas Gerdaga kahekesi ei olnud. Siis, kui meie olime juba magama läinud, tuli üks Venezuela naine oma pojaga. Ajasid meid kergelt üles ja hommikul enne üheksat panid ka tule põlema – lihtsalt selleks, et tädi saaks oma nägu kreemitada. Mõtlesime, et järgmisel hommikul ära minnes teeme tagasi. 

Havanna vaatamiseks oli üks päev ning meile paistis, et seda on küll ja veel. Meile jäigi arusaamatuks, miks Rodolfo siin tervelt nädal aega olnud on. Öösiti paneb ta pidu, päeval magab ja tšillib natuke mööda linna. Räägib inimestega juttu, istub kohvikutes, ostab raamatuid (Muide, ma lugesin natuke ühte raamatut, mida ta ostis – see oli Fidel Castro kohta). Selleks, et pidu panna, ei ole ju vaja kuhugi kaugele sõita. 

Aga tagasi linna juurde.. meie igatahes käisime peamiste vaatamisväärsuste juures ja lõpuks loobusime kaardi lugemisest ja lihtsalt kõndisime. Nimelt on Kuuba üsna ohutu riik – kord on majas. Meid vaadatakse ja meile hõigatakse järele, kuid teha midagi eriti ei juleta. Alejandro näiteks ütles, et ei mäleta, millal tema viimasest vägistamisjuhtumist üldse kuulis. Karistused on karmid.

Mina olingi Havannat sellisena kujutlenud nagu ta oli, aga Gerda ütles, et tema pilt oli natuke teistsugune. Näiteks arvas ta, et vähemalt mingigi normaalne kesktänav seal on. No mingisugune see tänav oli, aga mitte just kõige tüüpilisem pealinna peatänav. Turiste ka väga palju seal ei olnud. Gerda igatses vist igas kohas turiste..

Mööda Havannat jalutades käisime sellistes kohtades, kus tehti maailma esimene Mojito ja maailma esimene Daiquiri. Gerda oli ilusti välja otsinud need baarid. Muidugi nendes kohtades me jooke võtta ei saanud, sest mäletatavasti oli meil probleem pangast raha välja võtmisega. Tulime napilt oma sularahaga välja.

 

 

Viimase õhtu plaanisime veeta rahulikult. Aga see on ju nii tüüpiline, et kui plaanid üht, siis tuleb välja teine. Lõpuks jõudsime Rodolfo, Alejandro ja tema kahe ameeriklasest sõbra Billi ja Tonyga (üks oli see, kes kingib Alele jõuludeks lennupiletid, ta ise muide käib hästi tihti Poola vahet, sest tema naine elab seal) pesapalli vaatama. See oli esimene kord elus, kui mina käisin suurel staadionil pesapalli vaatamas – staadion oli meie hosteli vastas, nii et oleks olnud patt mitte seda vaatama minna. Igatahes poisid seletasid meile agaralt, mis mänguväljakul toimub. Pesapall on ju Kuuba rahvussport ning Alejandro ise tegeleb ka selle mängimisega.

Mängu vaadates oli mul võimalik veel Alejandrot pinnida, et saada teada Kuuba eluolu kohta. Meie esimesel Kuuba päeval oli Alejandro öelnud, et kuubalastel on odavad ja tavalised mobiiltelefonid (temal on keskmisest natuke parem telefon, sest külastajad, kellega ta tšillib, jätavad talle tihti asju; nt telefon oli ka nii saadud). Olime Kuubal ligi nädala olnud ja näinud, et päris paljudel kuubalastel on üsna kobedad telefonid. Kuidas siis nii? Alejandro selgitas, et seal on mitu varianti: inimesed võivad olla valitsuste töötajatega kuidagi seotud, võivad tegeleda millegi lubamatuga või neil on sugulased välismaal, kes neid rahaliselt abistavad.

Pärast pesapallimängu käisime veel korra seal baaris, kus esimesel õhtul. Jõime jälle Mojitot ning suurt menüüd vaadates märkasin, et sinna oli huvitav kommentaar kirjutatud. "Siin ei käinud Hemingway kunagi". Alejandro selgitas, et paljud baarid uhkustavad sellega, et Hemingway käis seal, meie lemmikbaar aga mängis selle peale, et nende joogikohas pole Hemingway kunagi käinud.

Õige pea läksime hostelisse magama, sest hommikul 6 ajal pidime hakkama juba taksoga lennujaama suunda sõitma.