Puerto Platas pidime siis neli ööd
veetma ning see oli puhkamise ja päevitamise aeg. Hostelipidaja soovitas meile päevitamiseks
mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvat randa, kuid me ei läinud sinna mitte
ühelgi päeval. Lihtsalt ei viitsinud iga päev sõita ja pealegi olime täitsa
rahul selle rannaga, mis oli umbes 20 minuti jalutuskäigu kaugusel. Tegelikult
oli randasid üsna palju, aga mõned neist olid räpased.
Ranna lähedal oli ka üks suur kaubanduskeskus.
Mõtlesime, et läheme vaatame, mida põnevat seal pakutakse. Ja see oli täiesti
nagu meie Prisma. Kohati oli isegi enam-vähem samasugune paigutus nagu
Annelinna Prismas. Aga sellel on ikkagi põhjus, miks ma Dominikaani Prismast üldse
rääkima hakkasin. Kunagi Marokos ostsin ühe hästi laheda nii-öelda maagilise huulepulga,
mis püsib ülihästi peal. Olen seda hiljem otsinud mitmetest riikidest, kuid
kasutult. Jõudsin just Gerdale ka seda muret kurta, kui see juhtus – ma leidsin
minut pärast sellest rääkimist taolise huulepulga! Vau!
Tegelikult ei alanud meie esimene Puerto Plata puhkusepäev
eriti hästi – päikest polnud ja vihma hakkas sadama. Püüdes leida tegevust,
hakkasin portugali keele kodust tööd tegema. Minuga tuli lobisema hostelipidaja
abikaasa. Rääkisime algul inglise keeles, aga siis tuli välja, et ta on itaallane.
Seega läksime itaalia keele peale üle ja rääkisime päris mitu tundi. Ta oli
vaimustuses, sest ma olin esimene hostelikülastaja, kes temaga itaalia keeles
sai rääkida. Seega sain ma oma puudumised itaalia ja portugali keele tunnist
nii-öelda vabandatud: Dominikaanis rääkisin itaalia keelt ja Kuubal rääkisin
ühe brasiillasega natuke portugali keeles.
Giuseppe on 40 aastat Dominikaani Vabariigis
elanud, kuid tal on kodu ka Roomas. Ta käib seal mõned korrad aastas.
Dominikaani kolis ta oma abikaasa, meie hostelipidaja, pärast, kes oli muide
nooruses modell. Isegi Valentino olla tahtnud teda oma moešõusse.
Oma itaalia keele tunnis pean lugema sellist
raamatut nagu „La fine è il mio inizio“ (Lõpp on minu algus). Selles jutustab
oma elust Itaalias tuntud kirjanik ja ajakirjanik, kes on suremas. Ta räägib
oma elust nii entusiastlikult ja kaunilt, ta on elanud suurelt ja
intensiivselt, ning seetõttu ei ole tal kahju surra. Mul on Giuseppega rääkides
täpselt selline tunne nagu ma räägiksin Tiziano Terzaniga. Ainult selle vahega,
et Giuseppel pole mingit haigust (loodetavasti!). Giuseppe on küll 66aastane,
kuid hingelt noor. Ta isegi käib vahepeal üksi pidudel salsat tantsimas. Midagi
sellist, mida Eesti pensionärid just eriti tihti ei tee.. Tema sõnul vaadataks
teda isegi Itaalias imelikult, aga Dominikaani Vabariigis mitte. Ta on
arvamusel, et oma elu ei pea maha matma, mõeldes, et nüüd olen liiga vana.
Nõustun temaga täielikult, sest olen ise arvamusel, et vanus on ainult number.
Märkisin, et minu isa on samavanune ja tema küll
ei läheks kuhugi salsat tantsima. Giuseppe ütles, et ma peaksin enda isa
Dominikaani tooma ja tema siis näitaks, kuidas asjad käivad.
Giuseppe suitsetas meeletult palju. Küll aga
tuli välja, et dominikaanid ei suitseta eriti. Giuseppe selgitas, et see on
kultuuriliselt nii – mida täpselt ta sellega silmas pidas, ma ei tea.
Egas paljudel dominikaanidel ilmselt väga raha
ei ole ka sigarettide ostmiseks. Sest nagu rääkisid meile Diego, Jorge ja
Victor, nende jaoks elu odav ei ole. Giuseppe ütles, et näiteks varahommikuti
tänavaid koristava inimese palk on umbes 2000 peesot (34 eurot) kuus. See kõlab
väga uskumatult ja kummaliselt. Meil näiteks läks Gerdaga kahepeale poes umbes
800 DOPi ja me ostsime 4-5 päeva söögi kahele inimesele. Minu mäletamist mööda
rääkis Victor jällegi, et miinimumpalk jääb kusagil 9000 peeso ringi. See on ka
vähe, aga ikkagi natuke mõistlikum summa. Inimesed elavadki üldiselt vaeselt,
aga minule kui kõrvaltvaatajale seda tänavapildis väga ei paista. Tänavad näevad
välja üsna normaalsed. Giuseppe sõnul pole aga paljudes kodudes isegi
kanalisatsiooni.
Kui Jorge ja Diego rääkisid meile, et ülikoolis
on raske hakkama saada, siis Giuseppe heitis sellele natuke teist valgust. Ta
ütles, et asi on selles, et õpilastel ei ole koolis piisav ettevalmistus ja
seega on ülikool raske. Haridus pidi üsna jama Dominikaanis olema.
Kusjuures me oleksime tol õhtul peaaegu Giuseppe
tütrega peole läinud, aga saime valesti aru, et ta ikkagi ei lähe. Pärast
Giuseppe ütles, et kui nad vaatama tulid, siis olime meie juba tuppa läinud.
Tegelikult täitsa kahju, oleks tahtnud Dominikaanis ikka mingit salsaklubi
näha.
Puerto Platas leidis aset veel üks naljakas
sündmus. Selle jutustamiseks pean minema tagasi päeva, kui me kohtusime Jorge
ja Diegoga. Poisid olid nii elevil ja tahtsid meile õpetada kohalikke roppusi.
Nii nad siis kirjutasid meile kaheksa Dominikaanis väga roppu väljendit. Ise
kihistasid nagu väikesed lapsed. Ja siis see paber koos roppustega oli mapis
ning mul hostelis voodi peal. Koristaja oli aga selle mapi teise kohta tõstnud
ja ma olen üsna kindel, et ta nägi seda nimekirja. Mida ta küll meist arvas.. Neid
roppusi ma enda blogisse üles kirjutama ei hakka. Kui kellelgi on siiski
vastupandamatu soov neid roppusi teada, võib mult seda isiklikult küsida.
No comments:
Post a Comment