Miami (3. detsember – 6. detsember)

Puerto Plata lennujaamast linna sõites maksime takso eest 35 dollarit, aga sinna tagasi minnes saime hosteli kaudu takso 25 dollari eest. Meeletult kahju oli Dominikaani Vabariigist lahkuda, see oli imeline koht, mis mulle väga-väga meeldis. Tegelikult meeldis Kuuba isegi rohkem, kuid sealt lahkumine oli kergendus. Kuubalt Dominikaani Vabariiki lendamine oli justkui naasmine tsivilisatsiooni.

Aga üks sihtpaik oli veel ees – Miami! Jõudes sinna, pinniti meid tollis. Küllap tekitasime kahtlust: kaks tüdrukut, kes reisivad üksi. Minult küsiti, kellega ma reisin, kust ma reisimiseks raha saan, kellena mu vanemad töötavad. Kahtlustavalt silmitseti ka minu passi, sest mul on sinna kahe aasta jooksul üsna palju viisasid ja templeid kogutud. 

Järgmine samm pärast kohvrite kätte saamist oli siis leida viis Miami Beachile saamiseks. Mul olid küll juhtnöörid olemas, kuid pool elu tuli maha kõndida selleks, et üldse bussini jõuda. Bussiga sõitsime umbes pool tundi linna ning abivalmis naisbussijuht lasi meid bussist maha ühe tänava kaugusel meie hostelist. Hostelil oli tõesti väga hea asukoht.

Kohe pärast asjade hostelisse viimist otsustasime minna Ocean Drive’ile, mis on vähemalt minu jaoks üks Miami sümboleid. Algul kõndisime küll valesse suunda, aga pole hullu. Kohale jõudsime. Linn meeldis mulle väga – see on midagi linna ja palmisaare vahepealset. Gerda küsis retoorilise küsimuse: miks kõik maailma inimesed ei taha siin elada? Nojah. Mina tegelikult vist ei tahaks päris Miamis elada, aga meeldis mulle küll siin väga.

Miamis oli meil veeta kaks täispäeva. Esimese veetsime päevitades ja õhtul läksime peole. Rannas käidi küll pakkumas mingeid eripakette pidudele, aga meie otsustasime ühe klubi kasuks, mis asub ümber nurga. Selle koha nimi oli Baoli ja tegemist oli päris vinge kohaga. Tol õhtul oli pidu „My boyfriend is out of town“ (Minu poiss-sõber on linnast ära) Sissepääs oli tasuta, kuid joogid olid see-eest kallid. Mõtlesime, et võtame ohutu variandi – viina mahlaga. Seda serveeriti eriti peenes väikses klaasis ning selle hinnaks oli peaaegu 20 dollarit. Olime Baolis umbes südaööni ja selleks ajaks oli see restoran-klubi nii rahvast täis, et raske oli liikuda.

 

Miamis sai ka šoppamas käidud. Guess, Victoria’s Secret ja Forever 21 olid põhilised. Esimesed kaks firmamärki on ilmselt tuttavad. Eriti suure üllatuse valmistas minu jaoks Victoria’s Secret, sest see polnud üldse nii kallis nagu ma eeldasin. Sai igasuguseid asju ostetud sealt. Forever 21 oli aga nagu USA H&M. Kolm korrust ja ülivinged asjad. Väljusin sealt suure kotiga.