Mäletan, et ligi viis aastat tagasi Guatemalast
Mehhikosse minnes konfiskeeriti lennujaamas minu puuviljad. Ütlesin Gerdale muiates,
et äkki on USAl sama poliitika, et ei tohi puuvilju sisse tuua. Gerda naeris.
Nojah, naera veel – minu banaan ja õun võetigi lennujaamas enne riiki
sisenemist ära.
Ebameeldivaks üllatuseks osutus see, et
mu telefon ei töötanud USAs, mingi sageduse viga. Ma mäletan, et sama jama oli
eelmise telefoniga ka Guatemalas. Seega olingi siis New Yorgis ilma telefonita.
Etteruttavalt võin öelda, et Miamis telefon töötas. Õppisin oma mobiili hingeelu
tundma ja selgus, et saan võrgurežiimi muuta.
Tavaliselt sõidan ma (vähemalt arenenud
riikides) lennujaamast linna ühistranspordiga. Sel korral võtsime transpordi,
mis on kallim (vist umbes 20 dollarit) ja viib meid otse ukse juurde. Gerda
tahtis. Tegelikult oli see valik isegi päris hea, sest lennureisist oli suur
väsimus.
Vaatamata väsimusele tuli õhtul linna
peale minna. New York on Gerda unistuste linn ja ta oli vägagi agar minema.
Mina poleks isegi läinud – kuna ma lennukis magama ei jäänud, olin ikka päris väsinud.
Sihtpaigaks oli Times Square, mis oli ikka mitmekümne blokki (tänava) kaugusel.
Lõpuks ma lihtsalt loivasin järel. Mingit rõõmu ma sellest küll ei tundnud.
Ööbisime hostelis, kus mina tavaliselt
reisides olen. Gerda jaoks oli see aga esimene kord, tema ööbib tavaliselt hotellis.
Nii oligi tema reaktsiooni päris huvitav jälgida – alles mõni nädal tagasi
ööbis Gerda Londonis viietärnihotellis, nüüd oli ta naridega jagatud toas, kus
on peale meie veel kuus inimest. Aga õnneks on ta väiksena laagrites käinud ja
seetõttu ei ole narid talle võõrad.
Põntsu kogu loole pani aga see, et
varahommikul hakkasid inimesed kolistama ja krabistama (mina olen alati hästi
vaikne, see on nagu hostelites ööbimise kirjutamata reegel) ning mingi tüdruk
paigaldas kõigi nähes oma hügieenisidet. Mida kuradit!? Seda tsirkust pole ma
küll varem näinud! Ja teine nõme asi oli, et selles hostelis ei lubatud suurte
kohvritega üles. Mul pole kusagil varem niimoodi olnud. Tegelikult ega väga ei
olekski kippunud kohvrit kuhugi kõrgustesse vedama, sest meie tuba asus
kolmandal korrusel ja lifti selles hoones ei olnud.
Aga vähemalt minu jaoks korvas asja
mingil määral see, et meie hostel asus Manhattanil ja maksis üsna vähe. Muidu
on ööbimiskohad Manhattanil ikka päris palju kallimad kui 23 eurot öö eest.
New York linnana on üliäge, kindlasti
üks lemmikkohti, kus ma käinud olen. Lubasime endale, et New Yorgis mingit
suurt šopingut ei tee, kuid lõpuks tulime ikka poekottidega tagasi. Gerda
hullus üsna korralikult Guessi poes, mis asub kuulsal tänaval Viiendal Avenüül.
Koomiline on see, et mina naersin selle üle, kuidas Gerda korraliku summa
Guessi poes magama pani. Kui ma vaid oleksin teadnud, et pärast ligi kolme
nädalat käitun ma Miamis Guessi poes üsna sarnaselt. Kolm nädalat tihedalt
Gerdaga koos avaldas vist mõju.
Õhtul läksime uuesti linna, et vaadata
veel kord New Yorki õhtul. Tee peal määriti meile pähe stand-up comedy piletid.
Või noh, see pähe määrimine oli nii ja naa, sest me olime põgusalt arutanud, et
tahaks näha. See on vist üsna newyorgilik asi. Igatahes maksime piletite eest
20 dollarit ja sellega kaasnes kohustus baaris vähemalt kaks jooki osta.
Jookide hinnad pidid algama viiest dollarist. Loomulikult selgus kohapeal, et
ainult vesi maksab viis dollarit ja alkohoolsed joogid algasid kusagil üheksast
dollarist. Gerda õhkas teepeal, et tahaks näha baariletti seal baaris. Aga no
ega sel erilist baariletti polnudki, leti taga olid mõned pudelid ja vend
kallas siis neid kokku.
Koomikuid oli kokku viis, kellest kolm
olid ülinaljakad ja üks päris kehv. Näiteks teatas üks koomik, et inimesed ikka
mõtlevad, kas selline riik nagu Eesti eksisteerib päriselt, et islandlased,
rootslased ja eestlased on nii valged, et neid nuusutades tõmbaks ta end pilve
ja et rootslastest punt võiks moodustada poistebändi ja tüdrukutele (minule ja
Gerdale) laulda.
No comments:
Post a Comment