Tagasi Dominikaani (28. november)

Unisena saabusime lennujaama. Ja kohe oli mingi võnge. Riiki sisse tulles löödi meile tempel väikesele paberitükile (turistikaart ise juba oli väike ja siis võeti pool sellest niigi ära) ja mina, vana geenius, olin selle paberilipaka ära kaotanud. Naljakas oli veel see, et ma isegi mainisin Gerdale Dominikaanis, et ta seal antud paberitükki ära ei kaotaks. Ja ise kaotasin selle ära Kuubal. Nii saadeti mind mingi ukse taha, kus ma ootama pidin. Ja umbes kümne minuti pärast anti uus paber. Imede ime, et ma selle eest maksma ei pidanud…

Uue turistikaardi eest maksmisest ma pääsesin, aga ei pääsenud me lennujaamamaksu tasumisest (see 25 CUCi, mille kohta me Alejandrolt teada saime). Katsetasime küll, aga meid saadeti tagasi maksma. Seda maksu saab ainult tasuda kohalikus valuutas sularahas. Kummaline küll – kui palju on inimesi, kes lähevad Kuubalt tagasi, taskus täis kohalikku raha? No näiteks neljaliikmeline perekond peab ju maksma 100 CUCi. Päris suur summa.

Olime siis juba Kuubale minnes tellinud Santo Domingo lennujaama endale taksojuhi vastu. Aga sellega oli väike probleem – mina ega Gerda ei mäletanud, kuidas see vend välja näeb. Lootsime, et äkki on tüüp lennujaamas juba olemas ja tunneb meid ära. No ei hüpanud keegi meile vastu. Gerda kinnitas, et tunneb selle mehe kindlasti ära, kui teda näeb – see olevat olnud maailma vanim mees. Õnneks oli onu andnud enda numbri, nii ma siis helistasingi. Pärast kahte helistamist ja arusaamatusi kargaski ta lõpuks välja. See polnud see maailma vanim mees. Gerda oli ta Matanzase taksojuhiga sassi ajanud.

Tegelikult oleks ilmselt sama hind tulnud tavalise taksojuhiga linna sõites, sest mu kaks kõnet läksid umbes 6-7 eurot maksma. 

Eelmine kord Dominikaani Vabariigi pealinnas Santo Domingos olles otsustasime sinna veel üheks päevaks jääda. Meile mõlemale meeldis see linn väga. Jäime siis üheks päevaks samasse hostelisse ning järgmisel päeval bussiga Puerto Platasse. Sealjuures taksojuht viis meid järgmisel päeval Santo Domingos valesse bussijaama. On kaks bussifirmat (väljuvad ka erinevatest bussijaamadest), millega saab Puerto Platasse. Rumala peaga unustasin taksojuhile öelda, et tahame Metro bussijaama, sest Metro bussijaam on Puerto Platas meile hosteli lähedal. Nii viiski taksojuht meid Caribe Toursi bussijaama ja Puerto Platas tuli meil 150 peeso eest takso võtta. Kusjuures me isegi ei saanud esimesele bussile, mis väljus Santo Domingost Puerto Platasse – täis oli. Reedene päev oli ju ka.

Ja veel üks naljakas juhtum Santo Domingost. Veel enne Puerto Plata poolde suundumist otsustasime natuke mere ääres jalutada. Ja siis ühel hetkel möödus meist buss, kus terve hulk poisse/mehi vahtis aknast välja, karjus ja vilistas. Ühel hetkel käis üle teiste häälde karje: "Oh my god!". Me naersime tükk aega.

Santo Domingos sain tuttavaks ka ühe hosteli külalisega, kellega põgusalt juba möödunud nädalal rääkisin. Tegemist oli itaallase Raffaelega, kellega kasutasin kohe juhust, et rääkida itaalia keeles. Raffaele on vanem mees, kes töötab Euroopa Liidu heaks ning seetõttu ongi Dominikaanis. Meil jäi jutt, et kui sattun Rooma ja on majutust vaja, siis võtan temaga ühendust.