Sissejuhatuseks

Peab tõdema, et mul juhtub ikka iga kord enne reisile minekut või reisil olles midagi. Sel korral otsustas Finnair streikima hakata, pannes ohtu minu reisiplaanid. Minek oli siis USAsse, Dominikaani Vabariiki ja Kuubale.

Juba mõned päevad enne küsis isa, kas ma ikka tean, et Finnair hakkab streikima. Ehmatasin. Seepeale ütles isa muigega, et tegelikult see kaugemaid lende ei puuduta. Hingasin rahulikult. Aga siis sain kaks päeva enne lendu Estravelist kirja, et praeguse seisuga on lend tühistatud ja me ei tea, kas see taastatakse ja kui mitte, kuidas ja millal New Yorki saame. Ma ei julgenud sellest peaaegu mitte kellelegi rääkida, esimesed neli tundi isegi mitte oma reisikaaslasele. Siiski läks meil hästi ja päev enne teatati, et lend ennistati.

Kuigi tavaliselt reisin üksinda, siis seekord läksin Gerdaga. Gerda sai ühel kokteilivõistlusel auhinnaks 500eurose Estraveli kinkekaardi, mis tähendab, et mul oli võimalus ta endaga kuhugi kaugele vedada.

New York I (16. – 17. november)

Tegelikult olime juba ennegi muretsenud sellepärast, kas me ikka lennule jõuame. Õigemini Gerda muretses rohkem, sest talle räägiti, et enne New Yorgi lennule minekut pommitatakse küsimustega, mis võtab umbes tund aega. Estravelist väideti jällegi, et pooleteise tunniga jõuab kenasti Tallinn-Helsingi lennult Helsingi-New York lennule. Jooksime küll värava juurde, aga saime ilma probleemideta lennule. Suure elevusega jõudsimegi New Yorki.

Mäletan, et ligi viis aastat tagasi Guatemalast Mehhikosse minnes konfiskeeriti lennujaamas minu puuviljad. Ütlesin Gerdale muiates, et äkki on USAl sama poliitika, et ei tohi puuvilju sisse tuua. Gerda naeris. Nojah, naera veel – minu banaan ja õun võetigi lennujaamas enne riiki sisenemist ära.

Ebameeldivaks üllatuseks osutus see, et mu telefon ei töötanud USAs, mingi sageduse viga. Ma mäletan, et sama jama oli eelmise telefoniga ka Guatemalas. Seega olingi siis New Yorgis ilma telefonita. Etteruttavalt võin öelda, et Miamis telefon töötas. Õppisin oma mobiili hingeelu tundma ja selgus, et saan võrgurežiimi muuta.

Tavaliselt sõidan ma (vähemalt arenenud riikides) lennujaamast linna ühistranspordiga. Sel korral võtsime transpordi, mis on kallim (vist umbes 20 dollarit) ja viib meid otse ukse juurde. Gerda tahtis. Tegelikult oli see valik isegi päris hea, sest lennureisist oli suur väsimus.

Vaatamata väsimusele tuli õhtul linna peale minna. New York on Gerda unistuste linn ja ta oli vägagi agar minema. Mina poleks isegi läinud – kuna ma lennukis magama ei jäänud, olin ikka päris väsinud. Sihtpaigaks oli Times Square, mis oli ikka mitmekümne blokki (tänava) kaugusel. Lõpuks ma lihtsalt loivasin järel. Mingit rõõmu ma sellest küll ei tundnud.

Ööbisime hostelis, kus mina tavaliselt reisides olen. Gerda jaoks oli see aga esimene kord, tema ööbib tavaliselt hotellis. Nii oligi tema reaktsiooni päris huvitav jälgida – alles mõni nädal tagasi ööbis Gerda Londonis viietärnihotellis, nüüd oli ta naridega jagatud toas, kus on peale meie veel kuus inimest. Aga õnneks on ta väiksena laagrites käinud ja seetõttu ei ole narid talle võõrad.

Põntsu kogu loole pani aga see, et varahommikul hakkasid inimesed kolistama ja krabistama (mina olen alati hästi vaikne, see on nagu hostelites ööbimise kirjutamata reegel) ning mingi tüdruk paigaldas kõigi nähes oma hügieenisidet. Mida kuradit!? Seda tsirkust pole ma küll varem näinud! Ja teine nõme asi oli, et selles hostelis ei lubatud suurte kohvritega üles. Mul pole kusagil varem niimoodi olnud. Tegelikult ega väga ei olekski kippunud kohvrit kuhugi kõrgustesse vedama, sest meie tuba asus kolmandal korrusel ja lifti selles hoones ei olnud.

Aga vähemalt minu jaoks korvas asja mingil määral see, et meie hostel asus Manhattanil ja maksis üsna vähe. Muidu on ööbimiskohad Manhattanil ikka päris palju kallimad kui 23 eurot öö eest.

New York linnana on üliäge, kindlasti üks lemmikkohti, kus ma käinud olen. Lubasime endale, et New Yorgis mingit suurt šopingut ei tee, kuid lõpuks tulime ikka poekottidega tagasi. Gerda hullus üsna korralikult Guessi poes, mis asub kuulsal tänaval Viiendal Avenüül. Koomiline on see, et mina naersin selle üle, kuidas Gerda korraliku summa Guessi poes magama pani. Kui ma vaid oleksin teadnud, et pärast ligi kolme nädalat käitun ma Miamis Guessi poes üsna sarnaselt. Kolm nädalat tihedalt Gerdaga koos avaldas vist mõju.

Õhtul läksime uuesti linna, et vaadata veel kord New Yorki õhtul. Tee peal määriti meile pähe stand-up comedy piletid. Või noh, see pähe määrimine oli nii ja naa, sest me olime põgusalt arutanud, et tahaks näha. See on vist üsna newyorgilik asi. Igatahes maksime piletite eest 20 dollarit ja sellega kaasnes kohustus baaris vähemalt kaks jooki osta. Jookide hinnad pidid algama viiest dollarist. Loomulikult selgus kohapeal, et ainult vesi maksab viis dollarit ja alkohoolsed joogid algasid kusagil üheksast dollarist. Gerda õhkas teepeal, et tahaks näha baariletti seal baaris. Aga no ega sel erilist baariletti polnudki, leti taga olid mõned pudelid ja vend kallas siis neid kokku.

Koomikuid oli kokku viis, kellest kolm olid ülinaljakad ja üks päris kehv. Näiteks teatas üks koomik, et inimesed ikka mõtlevad, kas selline riik nagu Eesti eksisteerib päriselt, et islandlased, rootslased ja eestlased on nii valged, et neid nuusutades tõmbaks ta end pilve ja et rootslastest punt võiks moodustada poistebändi ja tüdrukutele (minule ja Gerdale) laulda.

New York- Puerto Plata (18. – 19. november)

Tahtsime juba esimesel New Yorgi täispäeval minna ka Empire State Buildingu tippu, kuid see jäi ära, sest udu kattis linna. Seetõttu pidime Empire State Buildingu külastuse lükkama järgmisse päeva, mis oli niigi üsna tihe. Pealegi läks seal nii pikalt, et üldse hoone tippu minna. Ja ega meil šoppamise pärast väga palju liigset aega olnudki.

Samuti käisime sel päeval vaatamas Vabadusesammast ja 9/11 mälestusmuuseumi. See viimane oli hästi ilus ja kurb. Nendel kohtadel, kus olid kunagi tornid, on nüüd augud ja seal sees purskkaev. Purskkaevude ümber on kirjas nende ligi 3000 inimese nimed, kes tragöödias elu kaotasid.

Jalutasime ka Wall Streetil, millega seoses tuli mulle meelde lugu Õhtulehe Tallinna toimetusest. Ükskord oli kohviaparaat katki ning sattusin aparaadi juurde, kui parandaja seal oli. Hakkas siis jutukas mees minuga rääkima. Seletab, et ega ta väga Õhtulehte ei loe, pigem eelistab Wall Street Journalit. Selliste huvidega mees siis.

Muide, ilm oli meie viimasel New Yorgi päeval üllatavalt soe – 17 kraadi. Nii ma siis higistasingi meeletult oma saabaste ja talvejopega. Asi päädis sellega, et ma ostsin endale sügisjope, millega oli hea ja mõnus käia.

Kuna meil läks igal pool nii kaua ja me ei tohtinud oma kohvreid kauemaks kui kella kuueni hostelisse jätta (maksime veel kohvrite hoidmise eest mõlemad 7 dollarit), siis ei jäänud meil aega Brooklyni sillale minekuks. See oli kurb. Ma isegi mõtlesin pärast üksi minna, kuid otsustasin mitte jätta Gerdat üksinda. Aga ma lõpuks ikka nägin Brooklyni silda! Sellest aga blogi lõpus.

Hosteliga oli veel seotud üks lugu. Mõningates kohtades küsitakse raha selle eest, et antakse maja võti laenuks. Õigemini saab selle raha tagasi, kui lahkudes võtme tagastad. Selles hostelis oli nii. Siia saabudes tahtsin ma maksta 50dollarilisega ning tagasi oleks ma saanud 40 dollarit. Aga retseptsioonitöötaja andis mulle tagasi sama palju kui ma temale andsin, ainult et väikestes kupüürides. Kuna ma võtme New Yorgis oleku lõpuks üldsegi ära kaotasin, siis lõppude lõpuks ma midagi ei võitnudki rahaliselt.

Meie lend Miamisse ja sealt edasi Puerto Platasse pidi minema järgmisel varahommikul, seetõttu otsustasime, et pole mõtet jääda hostelisse veel üheks ööks. Ööbisime lennujaamas. Ja jälle oli see Gerda jaoks esmakordne kogemus ning nagu ta mulle teatas, kindlasti ka viimane. Ebameeldiv üllatus oli see, et New Yorgi lennujaamas ei ööbinudki väga palju inimesi ja polnud eriti kohti, kus tukkuda. Ma olen päris mitmes lennujaamas varasemalt ööbinud ja võimalused on üldiselt ikka paremad olnud kui siin.

Aga elasime selle öö kuidagi üle. New York-Miami lend möödus samuti suurel määral magades. Miami lennujaamas kohtusime aga terve hulga eestlastega, kes olid ilmselt samasuguse Estraveli pakkumisega reisimas. Dominikaani Vabariiki Puerto Platasse jõudes leppisime isegi mõningate eestlastega kokku, et võiks kohtuda, kui me uuesti Puerto Platasse jõuame. Aga lõppkokkuvõttes me ei kohtunudki, sest nemad olid selleks ajaks Puerto Platast lahkunud, kui meie sinna jõudsime.

Puerto Platas juhtus veel midagi, mida minuga kunagi reisides juhtunud polnud. Ma ei saa aru, miks sellele reisil juhtus kogu aeg imelikke asju!? Igatahes, lennujaamast välja jõudes nägime, et taksot Puerto Platasse pakutakse 35 dollari eest ning muud võimalust linna liikumiseks pole. Mulle meenus, et hostel pakkus transporti 20 dollari eest ning seega otsustasin helistada hosteli. Ja mida mulle siis teatati.. oleme tõstnud teie broneeringu teise hostelisse! Väideti, et mulle kirjutati selles osas, aga mina küll mingit kirja saanud polnud.

Mis seal ikka, sõitsime siis teise hostelisse. Meile väideti, et inimesed seal teavad meie tulekust, aga ega ikka ei teadnud. Omanikule meenus lõpuks, et mingi naine oli küll käinud seal, kuid asjaolud, miks meid ümber paigutati olid segased. Selgus aga, et sellel hostelil on märksa parem asukoht kui eelmisel. Kallim oli ka natuke, aga see oli umbes 3 eurot rohkem öö kohta. Samuti oli positiivne, et hostelis olid wifi, hommikusöök hinnas ja mitu koera-kassi.

Kassidest said minu lemmikud! Kaks musta värvi kiisupoega, kes nägid välja täpselt samasugused. Gerda pani neile nimeks Copy ja Paste.

Kuna reisi lõpus tagasi Puerto Platasse pidime minema, siis nõustus hostelipidaja meie talveasju seal hoidma, nii et me ei pidanud jopet ja saapaid igale poole kaasa tarima.

Kohalikust poest ka natuke. Pood oli nagu tavaline supermarket ja jättis väga hea mulje. Täitsa selline nagu Eestis, aga hinnad olid odavamad. Eriti lõid pahviks alkoholihinnad. Gerda baaridaamina teab hindu päris hästi ja näiteks Bacardi rumm maksab Eestis umbes 10 eurot rohkem kui seal. Ja samuti olid kohaliku rummi hinnad umbes 4 eurot.

Suundume Santo Domingosse (20. november)

Täna hommikul pidime sõitma Dominikaani Vabariigi pealinna Santo Domingosse. Kuna buss sinna sõidab neli tundi (kuigi vahemaa on umbes 169 kilomeetrit), otsustasime minna kellaüheksase bussiga.

Bussijaam oli meie hostelile õnneks nii lähedal, et läksime sinna jalgsi kümne minutiga. Buss, millega me sõitma hakkasime, oli üsna viisakas. Ei logisenud kuskilt. Aga äge oli see, et mõnda aega käis muusika ka bussi tagaosas olevatest kõlaritest. Kuulsin kahte tuttavat laulu – nii hea tunne oli kuskil Ladina-Ameerikas kuulda tuttavaid laule. Üks neist oli praegu TV3-s jooksva seebika "Marina ja kapten" alguslaul (Christina Aguilera&Alejandro Fernandez- "Hoy tengo ganas de ti"), mis paistis olevat Ladina-Ameerikas ülimalt populaarne laul. Kuubal kuulsin ka naisi kõva häälega sellele kaasa lõõritamas. See laul meenutabki mulle nüüd  Dominikaani Vabariiki.

 

Gerdale bussisõit ei istunud, aga mulle meeldis. Mulle nii meeldib olla kusagil suvalises riigis (nagu ma ise ütlen, olla maailma peal ripakil) ja bussiga sõites aknast välja vaadata. Jälgida, kuidas inimesed elavad ja mida nad teevad. See on nii huvitav, ma tunnen ennast nendel hetkedel tõeliselt õnnelikuna.

Buss tegi teel Santo Domingosse peatuse Santiagos. Seal tulid peale meie uued Dominikaani sõbrad Jorge ja Diego. Ega me nendega algul ei rääkinudki, aga kuna Jorge oli oma telefoniga netis, tahtis Gerda, et ma küsiksin, kas ta kasutab wifit. Ma ütlesin, et ei viitsi küsida, sest muidu peaks tüüpidega terve bussisõidu rääkima, see on alati nii. Aga siis küsis Gerda üle minu ise, Jorge vastas, et kasutab 3G-d ja Gerda tõmbus oma kohale tagasi. Nii jäin mina sinna vahele ja kui juturääkimiseks läinuks, pidanuksin mina rääkima. Nojaa, siis nad hakkasidki lobisema ja õnneks selgus, et täitsa toredad poisid.

Algul vastasin neile hispaania keeles, mispeale olid tüübid üsnagi hämmingus. Diego kommenteeris pärast, et ta ehmatas (positiivselt) täitsa ära, kui ma hispaania keeles rääkima hakkasin. Tegelikult oli neist muidu raske aru saada, sest nad rääkisid üsna laisalt – näiteks sõid sõnalõppe ära. Ise ütlesid ka, et küllap on välismaalasel raskem aru saada. Kuna mõlemad olid tänu korvpallistipendiumile elanud USAs, oskasid nad ka inglise keelt. Seega läksime inglise keele peale üle, et ka Gerda saaks aru.

Vestlus Diego ja Jorgega avas meile Dominikaani Vabariiki. Kõigepealt neist endist natuke. Mõlemad elavad Santo Domingos ja käivad seal ülikoolis, Jorge õpib turismi ja Diego inseneriks. Santiagos olid nad seetõttu, et neil oli korvpallimatš seal, mõlemad mängivad ülikoolitiimis korvpalli. Jorge on ka professionaalne modell.

Nad rääkisid, et selleks, et Dominikaanis ülikoolis püsida, tuleb palju õppida. Nemad igatahes õpivad palju ja neil on raske. Samas on eraülikoolid palju paremad kui riiklikud. Haritud inimestel on aga tööd raske saada, sest kohalikel firmadel lihtsalt pole raha maksta liiga kõrgelt haritud inimestele.

Jutuks tulid ka hinnad Dominikaani Vabariigis. Kui meie jaoks olid hinnad võrdlemisi odavad, siis nemad sellega ei nõustunud. Ega võiski vist seda arvata. Diego küsis meilt, et mis raha meil Eestis kasutusel on ja kui me vastasime, et euro, siis teatas Diego, et sellega võiksime ju lausa terve riigi ära osta! Meie jaoks olid igatahes hinnad nii normaalsed, et kannatas Santo Domingo peaväljaku restoranis süüa.

Santo Domingo (20. november – 21. november)

Santo Domingosse jõudes võtsime takso ja läksime ööbimispaika. Hostel osutus väga mõnusaks ja nunnuks, selgus ka, et selle omanik on šveitslane. Kuigi me olime võtnud kolmese toa, mis võinuks tähendada, et meie toas on veel keegi võõras, siiski kedagi ei tulnud. Selgus, et hostel on ülilähedal peatänavale, umbes seitsmeminutilise jalutuskäigu kaugusel. Ma olin arvanud juba ette, et Santo Domingo mulle ei meeldi, sest lugesin reisifoorumist, et seal pole üle poole päeva midagi teha. Aga mulle siiralt meeldis see koht, meenutas natuke ka Guatemalat. Hea tunne oli kõndida mööda linnatänavaid ja kõik tundus turvaline. Samas väidetavalt ei ole see midagi üleliia turvaline.

Hostelisse tagasi minnes uuris üks leti taga istuv mees meilt, kuidas linn meeldis. Kui vastasin, et meeldis väga, siis uuris, mis mulle ikka seal meeldis. Hakkasime temaga juttu ajama. Tema nimi oli Victor ning ta töötas kümmekond aastat tagasi ka selle hosteli retseptsioonis, nüüd töötab ta riigiametnikuna. Ta ütles mulle ühe huvitava väite: „Dominikaan ei ole kunagi näljas, näljas on ainult välismaalased.“ Nimelt aitavad inimesed üksteist, kui hädasolija vähegi küsib. Ja kui hädasolija hästi käitub, siis võtavad isegi enda juurde magama. Kuidagi väga proosaliselt kõlab see jutt – ei tea, kas päriselt ka ongi nii!?

Muide, Gerda filmis minu ja Victori vestluse jupikest – seda, kuidas me hispaania keeles räägime.

Päris õhtul läksime oma uute dominikaani sõprade Jorge ja Diegoga salsabaari. Poisid näitasid meile, kuidas salsat, bachatat ja merengue’t tantsitakse. Meie siis jällegi rääkisime, kuidas Eestis klubides tantsitakse. Nad ei suutnud seda uskuda, sest seal ei ole selline variant küll normaalne, et keegi tantsib üksinda ja juuakse selleks, et tantsida. Joomine pole Dominikaanis väljaskäimise juures kõige tähtsam.

Ühe huvitava asja tõid nad veel välja. Inimesed sõidavad autoga, kui nad on joonud. Küsisin, et mis siis saab, kui politsei kinni peab. Selgus, et midagi ei saa. Politseinikule antakse 100 peesot (1,7 eurot) ja sõidetakse edasi. Sealjuures autoga on öösel võrdlemisi ohtlik liigelda. Näiteks ei tasu suvalistes kohtades seisma jääda või lambist autos istuda. Iga öö röövitakse vähemalt üks auto.

Olgu. Aga nüüd järgmise hommiku juurde. See algas ilusti, sest selgus, et ülimaitsev hommikusöök on hinnas. Istusin niisama baarileti taga ja olin telefoniga internetis, kui retseptsioonis töötav naine mulle hommikusöögi nina ette pani. Ja sealjuures oli veel menüüs kirjas, et hommikusöök on 200 peesot.. huvitav.

Täna pidime siis Kuubale minema. Lennujaama minekuks oli jällegi vajalik taksosõit, mille eest maksime 1000 peesot (17 eurot). Kuna hostelist öeldi meile, et tagasi tulles maksab lennujaamast linna sõit 2000 peesot, lootsime, et meie praegune taksojuht oleks nõus vastu tulema. Nii ma siis sõidu ajal hakkasingi delikaatselt rääkima, et ei tea, kuidas saaks taksojuhti vastu tellida ja kuidas hind oleks. Taksojuht oli ise suurima heameelega nõus vastu tulema ja meid 1200 peeso eest linna viima. Korras!

Kirjutasin talle välja, et meie lend jõuab kell 12, mispeale mees küsis, kas päeval või öösel. Õnneks ikka päeval. Ta jutustas, et öösel on lennujaama ja linna vahel olev tee üsna ohtlik, sest autosid röövitakse. Tema on näiteks sõitnud seda teed öösel kokku umbes viis korda.

Enne lennujaama turvakontrolli avastas Gerda, et oli jätnud oma päikesekreemi käekotti, mis tähendab, et ta peaks sellest kohe-kohe ilma jääma. Mina soovitasin tal see teki vahele peita, sest näiteks Guatemalas olen saanud suure veepudeliga läbi. Gerda läkski ilusti läbi, aga vahele jäin hoopis mina oma pisikese mamajuana pudeliga. See pisike mamajuana pudel, millest ma lennujaamas ilma jäin, oli mõeldud minu armsatele Tartu toimetuse kolleegidele. Tagasi Dominikaani tulles pidin ostma uue pudeli.

Nüüd siis väike selgitus, mis see mamajuana õigupoolest on: tegemist on joogiga, mida peetakse juba lausa Dominikaani sünonüümiks. Kuuldavasti on see armujook, aitab rasedusele kaasa ja tervendab gripist. Mõned retseptid võivad sisaldada isegi kilpkonna peenise ja kassi küüne tükke.

Kuuba (21. november)

Lõpuks koitis see minu jaoks oluline päev, kui ma jõudsin Kuubale. Lõpuks! Üks minu unistuste riike. Olin juba 2009. aastal siia tulemas, aga siis jäi lend ära. (Kõik oli toona ära korraldatud ja ma pidin Mehhikost nelja päeva pärast Kuubale lendama, aga selgus, et mingite riikidevaheliste probleemide tõttu on piir kinni) Siiski ei jätnud ma jonni ja tulin tagasi.

Havanna hostel asus ühe korrusmaja esimesel korrusel ning esimesel ööl olime oma nelja voodiga toas üksi. Hostelipidaja tõdes, et minu perekonnanimi on talle kuidagi tuttav. Siis tuli tal meelde, miks see tuttav on. Enne seda, kui Hostelbookersis peatati Kuuba majutuse pakkumine, olin mina viimane, kes tema juurde broneeringu jõudis teha. Uurisin ka, miks Hostelbookers enam Kuuba majutust ei paku. Selgus, et osa ärist ostsid ära ameeriklased, kes Kuubaga mingit koostööd ei nõustu tegema. Samuti olin alati kuulnud juttu, et USAst ei ole võimalik otse Kuubale lennata, aga Miamis nägin Havannasse väljuvaid lende.. Huvitav.

Hostelis kohtusime Alejandroga, kes seal töötab. Ta on sama vana kui meie ja täielik elektrijänes. Hostelis teeb kõike, mida vaja ja mis kõige tähtsam – tšillib külalistega. Algselt tuli ta meile näitama, kust vett saab osta, aga siis läks jutt tema pere peale ja Alejandro ütles, et tema onu peab täna mingit usupüha (ususünnipäeva?). Kui tahame, võime vaatama tulla. No kui tihti küsib kuubalane sult, kas tahad tema juurde külla minna? Jaaaa, muidugi me tahame! Alejandro juures pidasin mina maha elu ühe kõige huvitavama vestluse. Räägin siis kõigepealt sellest, mida Alejandro kodus nägime ja teen siis kokkuvõtte põnevamatest asjadest, mida ta rääkis.

Alejandro kodu välisuksest sisse minnes kõndisime kõigepealt mööda ühte hästi pikka ja kitsast koridori ning siis keerasime tuppa sisse. Tuba oli üsna väike ja seal oli umbes kümme inimest. Meid tuli tervitama Alejandro onu, kelle nägu oli täiesti higine. Andis meile plärtsti põsele musi. Siis me nägime, kuidas onu mingi preestriga jumalate poole palvetama hakkas. Preester rääkis midagi mingis aafrika keeles. Täiesti sürreaalne situatsioon oli. Mina olin arvanud ekslikult, et Kuubal on katoliku usk nagu mujal Ladina-Ameerikas, aga paistab, et mitte.

Õige pea ulatati meie kätte koogitaldrikud, kus oli nelja erinevat torti ja kaks riisipudingut. Kadedad nad igatahes ei olnud. Pärast anti veel rummi ka (kujutate ette, jõime kuubalastega koos Kuuba rummi). Nemad jõid paljalt, aga me Gerdaga ei kannatanud eriti paljalt juua ja seega anti meile Coca Colat. Küsisin Alejandrolt, kui palju inimesi erinevate tubade peale kokku on. Alejandro kehitas õlgu ja ütles, et võib-olla umbes 40. Korralik pidu.

Nüüd siis sellest, mida Alejandro rääkis. Kuubalased on vaesed ja valitsuspositsioonidel olevad inimesed rikkad. Ega ma väga selle väite peale ei imestanudki. Alejandro ütles, et riik uhkustab sellega, et aastas käib neil kolm miljonit turisti – kuid kus on see raha? Juba lennujaamas kasseeritakse iga turisti pealt 25 CUCi riigist väljumisel, seega 75 miljonit CUCi (kurss dollariga umbes sama) aastas. Meie vaatasime selle jutu peale talle suurt silmadega otsa – sellega me küll arvestanud polnud, et peame veel lennujaamas mingi raha välja käima..

Kuubal on kaks valuutat – peso nacional ja peso convertible. Palka saavad kuubalased peso nacionalis, aga kuna enamikke asju saab tänapäeval osta teises valuutas, minnakse panka ja vahetatakse raha convertibleks. Küsisin, et miks nii on. Alejandro ütles, et ta ei tea. Aga uuest aastast kaob peso nacional ilmselt täiesti ära.

Valitsusest Alejandro eriti rääkida ei julgenud, eks see ole ohtlik mäng. „Sa näed, et ma ei taha sellest rääkida, see ongi vastus su küsimusele,“ ütles Alejandro, kui küsisin, kuidas inimesed valitsusesse suhtuvad. Teine kuldaväärt emotsioon oli, kui Alejando rääkis sellest, et üks tema ameeriklasest sõber ostab talle jõulukingiks edasi-tagasi lennupileti ükstapuha, millisesse kohta maailmas. „Ma saan Kuubalt minema, jess!“ hõiskas Alejandro, lükates käed võidurõõmsalt õhku. See andis edasi kuubalase siira arvamuse Kuuba kohta. Inimesed tahavad lahkuda, kuid neil ei ole raha. Riik otseselt kätt ette ei pane, kui keegi lahkuda tahab, aga inimestel lihtsalt ei ole raha lennupileti ostmiseks. Pealegi on kuubalasel enamikesse riikidesse minnes viisat vaja. Viisa pole vajalik näiteks Venezuelasse ja Venemaale minnes.

Mina olin millegipärast arvanud, et Kuuba on hästi range riik ja näiteks geisid vihatakse. Aga mis välja tuli.. Kuuba praegune president on ka gei. Ma igaks juhuks tema nime siia ei kirjuta. Terve Kuuba teab seda, aga sellest ei räägita. Samuti on presidendi tütar lesbiaktivist. Seetõttu on geide elu Kuubal lihtsam.

Kuuba naised pidid olema materialistlikud. Nad otsivad meest, kes aitaks neid vaesusest välja – aga palju selliseid mehi seal üldse on? Seetõttu ongi Alejandro sõnul raske naist leida. Ega Kuuba mehed pole ka inglikesed. Hostelipidaja rääkis, et meestega peame oleme ettevaatlikud. „Kuuba mehed ei ründa relvaga, vaid keelega,“ ütles ta. Põhimõtteliselt on mehed sellised musisuud, et püüavad võrgutada, sest näevad turisti kõndiva rahakotina. Ma ei tea, kas me Gerdaga ei olnud piisaval head või olime hoopis liiga head, aga meid küll keegi otseselt ära rääkima ei tulnud (kui välja arvata tüüpilised hõiked tänavatel).

Muide, enda äraelatamiseks pidas Alejandro kunagi strippariametit! Nii muuseas rääkis meile. Aga ta pani selle ameti maha, sest ei tahtnud, et temast saaks meesprostituut. Õde on aga Alejandrol modell, kes on mitmeid kordi seoses oma tööga välismaal käinud.

Hollandlane Rodolfo, kellega me hostelis tutvusime, pani ka Kuuba kohta maha ühe väga iseloomustava kommentaari. „Helistaksin Alejandrole, et küsida, millal ta tuleb, kui telefon töötaks.“ Ehk siis asjad ei taha väga töötada seal. Alejandro näiteks oli väga üllatunud, et mu telefonil oli Kuubal levi.

Õhtul läksime Alejandro ja Roldolfoga ühte Havanna baari. Arvasin, et meiega tuleb ka inglise tüdruk Louise, kuid ei. Rodolfo rääkis, et see Louise on vist natuke hull – tüdruk ei mõistvat õieti ka ise, miks ta Kuubal on. Ühel korral oli hakanud tänaval nutma ning politsei tõi ta hostelisse. Tule taevas appi.

 

Jõime baaris Mojitot, mille sünnimaaks ongi Kuuba. Baaris maksis üks Mojito 2 CUCi ehk 1,47 eurot. Kujutate te ette, baaris jook nii odavalt! Eestis oleks see sõltuvalt kohast 3-4 korda kallim. Baar oli äge ja inimesi täis, nii turiste kui kohalikke. Üllataval kombel mängiti baaris palju USA ja muud välismaist muusikat. Alejandro ütles selle kohta, et vähemalt kunsti poliitika meilt võtta ei saa.

Mingis situatsioonis sain seal baaris tuttavaks ka mingi ameeriklasega, kes rääkis, et parajasti mängiva laulu „20 dollars in my pocket“ üks tegijatest Ryan Lewis oli ülikooli ajal tema toakaaslane ja teist, Macklemore’i, tundis ta ka. Huvitav lugu.

Kui tagasi hostelisse minnes Rodolfo takso asemel politseiautot peatada püüdis, siis saime teada ka, kuidas politseiga Kuubal olukord on. Pidi väga korrumpeerunud olema ja ära saab osta ilma probleemideta.

Kuuba II

Täna oli siis minek Matanzasesse, mis on üks igav linnake. Miks me selle sihtkoha oma ööbimiskohaks valisime, oli, et see on Varadero lähedal. Varadero on Kuuba põhiline turismikoht, kus ööbimine on üsna kallis. Matanzasesse sõitsime kokku kaks tundi, sealt edasi taksoga ööbimispaika. Hostel oli siiamaani kõige mõnusam, kus me olnud olime ja tuba ainult meile kahele.

Tahtsime juba kohe esimesel päeval randa minna (tegelikult oli võimalik päevitada ka hosteli katusel, mida me ka kahel päeval tegime). Algselt plaanisime minna Varaderosse, aga hostelipidaja ütles, et lähemal on ka rannad ning sinna saab ühistranspordiga. Käisime siis enne minekut mingis kiirtoidukas söömas, millest muide sai meie järgnevateks päevadeks peamine toitumisallikas, sest Matanzases lihtsalt ei olnud eriti söögikohti! Poodides polnud ka eriti normaalset sööki (vorsti, juustu oli vähe ning puuvilju ei näinud üldse poes). Joogi ostmine oli ikka lihtsam kui söögi ostmine. Kuuba mentaliteet vist – rumm on pool elu. Muide, Kuubal müüdi isegi rummi 200-milliliitristes pakikestes – sellistes nagu Eestis pisikesed mahlajoogid.

Igatahes sõime ära ja läksime bussiga number 17 randa. Hostelipidaja nõbu ütles mulle, et buss käib üsna tihedalt. Meie ootasime bussi poolteist tundi, nii et paistab, et „üsna tihedalt“ on suhteline mõiste. Buss oli puupüsti rahvast täis. Olin varemgi nii täis bussides sõitnud, näiteks Sri Lankal, aga Gerdal oli see esmakordne kogemus. Ega ta väga ei fännanud seda. Ka mina poleks iga päev viitsinud nii sõita. Igatahes randa jõudsime umbes poole tunniga. Küsisime kelleltki, kas ta teab, mis peatuses maha minna, mispeale oli järsku terve hulk inimesi, kes meid aidata proovisid. Mul on varemgi nii juhtunud, et kõik tahavad aitama hakata. See on täitsa armas.

Rand oli ikka päris väike ja peale meie olid seal üksikud inimesed. Seega me sinna väga kauaks ei jäänud. Tagasi tulles oli buss jälle täiesti täis ja me sinna ei mahtunud. Saime teise bussi peale, mis pidi ka Matanzasesse minema. Aga ta ei läinud samasse kohta ning seega olime võõra linna peal, teadmata, kuhu minna. Ja ma olin unustanud aadressi kaasa võtta. Täiuslik.

Aga bussijaamast teadsin ma, kuidas hostelisse jalgsi minna. Seega pidime tee leidma bussijaama. Leidsimegi. Ja siis hakkasime sealt mööda seda teed minema, mis oli minu arvates õige. Olime juba päris tükk aega kõndinud ja siis nägin teed paremale. Mõtlesin, et kui see ei ole õige, siis on küll pekkis. Pealegi oli juba hämardumas. Aga õnneks selgus, et see on õige koht. Gerda oli üldse juba tükk aega vait olnud. Pärast ta ütles, et oli juba mõelnud, et nüüd on kõik läbi ja kergemalt oli hinganud siis, kui nägi tee peal ühte külalistemaja. Selle situatsiooni ajal oli umbes viis minutit, kui ma olin veidi hirmul (mis siis saab, kui see pole õige tee?). Ülejäänud reisi ajal ei tundnud ma kordagi hirmu.

Üldiselt Gerdal oligi (vähemalt algul) väikest viisi kultuurišokk. Siiamaani oli ta käinud ju enamasti paketireisidel, mitte seigelnud nii nagu mina. Ja Kuuba riigina vist oli ka ehmatus. Kuigi tegelikult minu arvates polnud Kuuba väga üllatav, ma eeldasingi, et midagi sellist siin näen. Elu ainsa kultuurišoki sain Indias.

Järgmisel Matanzase päeval tahtsime juba minna Varaderosse. Äratust hommikul panema ei pidanudki, sest meid äratati igal varahommikul üles. Mingid vennad sõitsid jalgratastel mööda ja pakkusid värskelt küpsetatud leiba. Igal hommikul ärkasin selle peale, et karjuti „panadero“ (pagar).

Nüüd siis Varaderosse mineku juurde tagasi.. tahtsime sinna minna jagatud taksoga (taxi colectivo), mille hinnaks oli ühele inimesele 2 CUCi. Jagatud takso tähendab siis seda, et tuleb oodata umbes kuute inimest, kes tahavad samasse sihtkohta minna. Esimesel korral Varaderosse minnes ootasime takso väljumist umbes tund aega, teisel korral saime vähem kui viie minutiga mindud.

Tagasi tulime aga mõlemal päeval bussiga. Esimesel päeval maksime ilmselgelt üle. Kõigepealt teatas bussijuht meile, et sõit on 5 CUCi, kui me ütlesime, et meil ei ole nii palju, siis sai hinnaks 3 CUCi. Aga tünga saime ikkagi täie lauluga, teisel päeval tagasi tulles küsisime hinda ühelt reisijalt ja selgus, et see oli mõnikümmend senti. Nii et saime ikka umbes kümnekordselt petta.

Varaderos juhtus ühel rannapäeval ka huvitav situatsioon. Istusime Gerdaga oma lemmikus kiirtoidukohvikus (samad kiirtoidukad olid igal pool üle Kuuba), kui tuli üks naine ja teatas mulle, et käib vetsus ära ja meie vaadaku korraks tema lapse (või lapselapse) järgi. Aa siis. Jätab niimoodi võõraste hoolde lapse. Nojah. Tagasi tulles rääkis tädi paar sõna niisama juttu ja siis ütles oma lapsele: „Ütle sõbrannale, et sa tahad tema karastusjooki endale.“ Ja siis ta veenis, et laps kindlasti tahab seda karastusjooki, mis laual on. Geniaalne viis minu jook endale saada. No ma siis andsingi.

Üks asi, mis mulle eriti Matanzases silma hakkas, olid sotsialismisõnumid. Isikukultus oli igal pool. Näiteks „Vivan Fidel y Raul!“ (Elagu Fidel ja Raul) ja „Nuestra fuerza es la fuerza del pueblo“ (Meie võim on riigi/maa võim). Kõige ehmatavam oli minu jaoks, kui tegime Havannas teleka lahti ja meile vaatas vastu selline lause: „Ser culto es el unico modo de ser libre“ (Olla haritud on ainus viis olla vaba) Milleks on vajalik selline sõnum!? Alejandro ütles, et sellised sõnumid korraldavad igale poole valitsuse liikmed, kelle elu ongi nagu lill. Enamus kuubalasi küll nii ei mõtle. Poliitikat püütakse sisse tuua ka sporti - näiteks nägin ühel spordiväljakul kirja "Socialismo o muerte" ehk "Sotsialism või surm". Kuna Kuubal on kuulda üsna palju välismaist muusikat, siis muusikasse poliitika sisse põimimine vist väga hästi ei õnnestu.

 

 

Nendele lausetele, mis kuuluvad suurele juhile Fidelile, on autor juurde kirjutatud. Sealjuures ei ole kirja pandud mitte ees-ja perekonnanimi, vaid ainult eesnimi. Ilmselt selleks, et tuua teda rahvale lähemale – et nagu oma inimene või nii. Ühes kohas nägin ka silti, et selles hoones asub Noorte Kommunistide Komitee..

Internetti saamisega on Kuubal keeruline. Teoreetiliselt on see võimalik, aga selle kasutamine on kallis ja nett aeglane. Toimib internet hommikul kella üheksast õhtul kella viieni. Meie hostelipidaja nõbu rääkis, et neil on internetikaardid, mis maksavad ühe tunni eest 6 CUCi. Alejandro aga rääkis meile, et need, kes tahavad koju internetti ja arvutit, peavad valitsusele korralikult selgitama, milleks neil seda vaja on. Mis on meie jaoks normaalne, on nende jaoks rariteet..

Kuuba III

Algse plaani järgi pidin Gerda üheks päevaks Matanzasesse üksi jätma ja minema Trinidadi. Gerda ei tahtnud sinna tulla, sest sõit oli nii pikk. Ja mina jõudsin ka ühel hommikul arusaamisele, et ei viitsi ka minna. Seega lasime hostelipidaja nõol minu broneeringu tühistada.

Aga minu eestvedamisel ei jätnud me seda päeva niisama rannaslesimisele. Käisime ära kahes kohas: koobastes ja kose ääres. Mis mind eriti koobaste juurde ajas, oli see, et mingi USA kirjanik on öelnud, et kui ei ole nende koobaste juures käinud, ei ole Kuubat näinud. Tegelikult polnud nendes koobastes mitte midagi erilist. Sõit sinna oli kõigest 5 CUCi senti (umbes alla 5 eurosendi), aga sissepääs ise oli 5 CUCi. Kui tahtsid pildistada, oleks pidanud veel 5 CUCi maksma. Me ei maksnud, aga Gerda võttis oma telefoni salaja kaasa ja tegi ikka paar pilti. Mitte et oleks väga midagi pildistada olnud.

Teise kohana käisime San Juani kose juures. Sinna pidime taksoga minema, milleks oli muide Moskvitš, ja mille eest maksime 10 CUCi. Hostelipidaja nõbu tuli meiega kaasa. Algul jäi veidi selgusetuks, miks ta üldse meiega kaasa ronib, kuid kohale jõudes sai asi selgeks. Juba siis oli imelik, kui kohale jõudes viskas tüüp oma jalatsid autosse ja hakkas paljajalu minema. Koseni jõudmiseks pidime veepiiril turnima.. oleks tasakaalu kaotanud, oleks täie lauluga vette kukkunud. Ja mul oli käekott kaasas, milles olid telefon, raha ja digikas. Koseni jõudes tuli välja, et seal oleks saanud ujuda. Nojah, meil ujukaid kaasas ei olnud. Vesi oli imeliselt mõnus ja soe, aga tüüp ütles meile, et kuubalaste jaoks on vesi külm. Sama väitis hiljem ka taksojuht, kes pahvatas naerma, kui ütlesin, et meie jaoks oli vesi normaalne.

Aga teate, kellega ma enda ja Gerda reisiseiklust võrdlesin? Teet Margna ja Kristjan Jõekaldaga. See võrdlus sündis sel hetkel, kui ma teatasin Gerdale, et nautigu, mida Kuubal talle pakkuda on. Mul tuli järsku pähe, et Teet Margna ütles Kristjanile Indias sama asja. Kristjan on nagu Gerda – vajab reisides mugavust. Minule ja Teedule meeldib aga seigelda.

Matanzases puutusime esimest korda kokku ühe probleemiga, mille ilmnemist me ei osanud oodata. Nimelt ei saanud kaardiga sularaha välja võtta. Mõtlesime algul, et äkki lihtsalt Matanzases ei tööta. Aga selgus, et Havannas ka ei tööta Gerda VISA kaart, millega ta oli raha välja võtnud nii Dominikaanis kui USAs. Minul oli Mastercard, mille kohta öeldi, et sellega ei saa automaadist üldse raha välja võtta. Vist pangas oleks olnud võimaik, aga ainult siis, kui pass oleks kaasas olnud.

Minul oli veel alles 50 eurot ja Gerdal 60 dollarit. Tegelikult soovitatakse Kuubale reisides mitte võtta kaasa dollareid, sest neid vahetades võetakse kopsakat vahendustasu. Seega oli esimeseks variandiks eurode vahetamine. Püüdsime siis pangas neid vahetada, kuid meilt nõuti passi. ID-kaarti ei aktsepteeritud. Nii ma siis ajasin tõsiselt paska, et me reisimegi ID-kaardiga. Kaks töötajat lasid meid jutuga nii-öelda järgmisele tasemele, aga kolmas tädi ei olnud nõus asja läbi laskma. Ma seletasin seal, et meil tõesti on vaja kiiresti vahetada, et riigist välja saada (25 CUCi on ju vaja lennujaamas maksta). Muidugi oli töötajatel üsna savi, kui ma küsisin sarkastiliselt, et kas me peame siis tõesti Kuubale elama jääda, sest nemad ei luba meil raha vahetada. Etteruttavalt võib öelda, et hostelipidaja vahetas meile raha ära.

Havanna (26. – 27. november)

Kui Havanna hostelist bussijaama sõitsime, siis pidime takso eest maksma 5 CUCi. Selle hinna sai meile Alejandro. Tagasi tulles rääkisin ma ise hinnaks 4 CUCi. Havannas toimib samuti jagatud taksode süsteem nagu Matanzases (see, mis sõitis Varaderosse). Kasutasime seda hostelist kesklinna sõitmiseks. Ma ei saanudki täpselt aru, mis selle hinnaks oli, aga meie maksime kahepeale 1 CUCi ja taksojuht paistis rahul olevat. Nii et ilmselt oleks päriselt hind olnud veel väiksem!

Sel õhtul võtsime ka oma hostelis õhtusöögi, mille eest maksime 6 CUCi. Vot see oli korralik Kuuba õhtusöök. Üks esimesi kordi alates reisile tulekust, kus sai korralikult süüa.

Kui rääkisime hostelipidajaga sellest, mida me süüa tahame, tuli välja üks huvitav tõsiasi. Lihtinimesed ei tohi lehma tappa. Siga tohivad, aga lehma võivad tappa ainult selleks vastavad inimesed. Kui tavainimene tapab lehma, võidakse määrata vanglakaristuseks 30 aastat. Kui tappa inimene, siis võidakse määrata umbes 7-8 aastat vangistust. Turisti tapmise eest saaks samuti 30 aastat. Nii et, nagu tõdes hostelipidaja, oleme meie justkui lehmad.

Seekord me Havanna hostelitoas Gerdaga kahekesi ei olnud. Siis, kui meie olime juba magama läinud, tuli üks Venezuela naine oma pojaga. Ajasid meid kergelt üles ja hommikul enne üheksat panid ka tule põlema – lihtsalt selleks, et tädi saaks oma nägu kreemitada. Mõtlesime, et järgmisel hommikul ära minnes teeme tagasi. 

Havanna vaatamiseks oli üks päev ning meile paistis, et seda on küll ja veel. Meile jäigi arusaamatuks, miks Rodolfo siin tervelt nädal aega olnud on. Öösiti paneb ta pidu, päeval magab ja tšillib natuke mööda linna. Räägib inimestega juttu, istub kohvikutes, ostab raamatuid (Muide, ma lugesin natuke ühte raamatut, mida ta ostis – see oli Fidel Castro kohta). Selleks, et pidu panna, ei ole ju vaja kuhugi kaugele sõita. 

Aga tagasi linna juurde.. meie igatahes käisime peamiste vaatamisväärsuste juures ja lõpuks loobusime kaardi lugemisest ja lihtsalt kõndisime. Nimelt on Kuuba üsna ohutu riik – kord on majas. Meid vaadatakse ja meile hõigatakse järele, kuid teha midagi eriti ei juleta. Alejandro näiteks ütles, et ei mäleta, millal tema viimasest vägistamisjuhtumist üldse kuulis. Karistused on karmid.

Mina olingi Havannat sellisena kujutlenud nagu ta oli, aga Gerda ütles, et tema pilt oli natuke teistsugune. Näiteks arvas ta, et vähemalt mingigi normaalne kesktänav seal on. No mingisugune see tänav oli, aga mitte just kõige tüüpilisem pealinna peatänav. Turiste ka väga palju seal ei olnud. Gerda igatses vist igas kohas turiste..

Mööda Havannat jalutades käisime sellistes kohtades, kus tehti maailma esimene Mojito ja maailma esimene Daiquiri. Gerda oli ilusti välja otsinud need baarid. Muidugi nendes kohtades me jooke võtta ei saanud, sest mäletatavasti oli meil probleem pangast raha välja võtmisega. Tulime napilt oma sularahaga välja.

 

 

Viimase õhtu plaanisime veeta rahulikult. Aga see on ju nii tüüpiline, et kui plaanid üht, siis tuleb välja teine. Lõpuks jõudsime Rodolfo, Alejandro ja tema kahe ameeriklasest sõbra Billi ja Tonyga (üks oli see, kes kingib Alele jõuludeks lennupiletid, ta ise muide käib hästi tihti Poola vahet, sest tema naine elab seal) pesapalli vaatama. See oli esimene kord elus, kui mina käisin suurel staadionil pesapalli vaatamas – staadion oli meie hosteli vastas, nii et oleks olnud patt mitte seda vaatama minna. Igatahes poisid seletasid meile agaralt, mis mänguväljakul toimub. Pesapall on ju Kuuba rahvussport ning Alejandro ise tegeleb ka selle mängimisega.

Mängu vaadates oli mul võimalik veel Alejandrot pinnida, et saada teada Kuuba eluolu kohta. Meie esimesel Kuuba päeval oli Alejandro öelnud, et kuubalastel on odavad ja tavalised mobiiltelefonid (temal on keskmisest natuke parem telefon, sest külastajad, kellega ta tšillib, jätavad talle tihti asju; nt telefon oli ka nii saadud). Olime Kuubal ligi nädala olnud ja näinud, et päris paljudel kuubalastel on üsna kobedad telefonid. Kuidas siis nii? Alejandro selgitas, et seal on mitu varianti: inimesed võivad olla valitsuste töötajatega kuidagi seotud, võivad tegeleda millegi lubamatuga või neil on sugulased välismaal, kes neid rahaliselt abistavad.

Pärast pesapallimängu käisime veel korra seal baaris, kus esimesel õhtul. Jõime jälle Mojitot ning suurt menüüd vaadates märkasin, et sinna oli huvitav kommentaar kirjutatud. "Siin ei käinud Hemingway kunagi". Alejandro selgitas, et paljud baarid uhkustavad sellega, et Hemingway käis seal, meie lemmikbaar aga mängis selle peale, et nende joogikohas pole Hemingway kunagi käinud.

Õige pea läksime hostelisse magama, sest hommikul 6 ajal pidime hakkama juba taksoga lennujaama suunda sõitma.

Tagasi Dominikaani (28. november)

Unisena saabusime lennujaama. Ja kohe oli mingi võnge. Riiki sisse tulles löödi meile tempel väikesele paberitükile (turistikaart ise juba oli väike ja siis võeti pool sellest niigi ära) ja mina, vana geenius, olin selle paberilipaka ära kaotanud. Naljakas oli veel see, et ma isegi mainisin Gerdale Dominikaanis, et ta seal antud paberitükki ära ei kaotaks. Ja ise kaotasin selle ära Kuubal. Nii saadeti mind mingi ukse taha, kus ma ootama pidin. Ja umbes kümne minuti pärast anti uus paber. Imede ime, et ma selle eest maksma ei pidanud…

Uue turistikaardi eest maksmisest ma pääsesin, aga ei pääsenud me lennujaamamaksu tasumisest (see 25 CUCi, mille kohta me Alejandrolt teada saime). Katsetasime küll, aga meid saadeti tagasi maksma. Seda maksu saab ainult tasuda kohalikus valuutas sularahas. Kummaline küll – kui palju on inimesi, kes lähevad Kuubalt tagasi, taskus täis kohalikku raha? No näiteks neljaliikmeline perekond peab ju maksma 100 CUCi. Päris suur summa.

Olime siis juba Kuubale minnes tellinud Santo Domingo lennujaama endale taksojuhi vastu. Aga sellega oli väike probleem – mina ega Gerda ei mäletanud, kuidas see vend välja näeb. Lootsime, et äkki on tüüp lennujaamas juba olemas ja tunneb meid ära. No ei hüpanud keegi meile vastu. Gerda kinnitas, et tunneb selle mehe kindlasti ära, kui teda näeb – see olevat olnud maailma vanim mees. Õnneks oli onu andnud enda numbri, nii ma siis helistasingi. Pärast kahte helistamist ja arusaamatusi kargaski ta lõpuks välja. See polnud see maailma vanim mees. Gerda oli ta Matanzase taksojuhiga sassi ajanud.

Tegelikult oleks ilmselt sama hind tulnud tavalise taksojuhiga linna sõites, sest mu kaks kõnet läksid umbes 6-7 eurot maksma. 

Eelmine kord Dominikaani Vabariigi pealinnas Santo Domingos olles otsustasime sinna veel üheks päevaks jääda. Meile mõlemale meeldis see linn väga. Jäime siis üheks päevaks samasse hostelisse ning järgmisel päeval bussiga Puerto Platasse. Sealjuures taksojuht viis meid järgmisel päeval Santo Domingos valesse bussijaama. On kaks bussifirmat (väljuvad ka erinevatest bussijaamadest), millega saab Puerto Platasse. Rumala peaga unustasin taksojuhile öelda, et tahame Metro bussijaama, sest Metro bussijaam on Puerto Platas meile hosteli lähedal. Nii viiski taksojuht meid Caribe Toursi bussijaama ja Puerto Platas tuli meil 150 peeso eest takso võtta. Kusjuures me isegi ei saanud esimesele bussile, mis väljus Santo Domingost Puerto Platasse – täis oli. Reedene päev oli ju ka.

Ja veel üks naljakas juhtum Santo Domingost. Veel enne Puerto Plata poolde suundumist otsustasime natuke mere ääres jalutada. Ja siis ühel hetkel möödus meist buss, kus terve hulk poisse/mehi vahtis aknast välja, karjus ja vilistas. Ühel hetkel käis üle teiste häälde karje: "Oh my god!". Me naersime tükk aega.

Santo Domingos sain tuttavaks ka ühe hosteli külalisega, kellega põgusalt juba möödunud nädalal rääkisin. Tegemist oli itaallase Raffaelega, kellega kasutasin kohe juhust, et rääkida itaalia keeles. Raffaele on vanem mees, kes töötab Euroopa Liidu heaks ning seetõttu ongi Dominikaanis. Meil jäi jutt, et kui sattun Rooma ja on majutust vaja, siis võtan temaga ühendust.

Puerto Plata (29. november – 3. detsember)

Puerto Platas pidime siis neli ööd veetma ning see oli puhkamise ja päevitamise aeg. Hostelipidaja soovitas meile päevitamiseks mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvat randa, kuid me ei läinud sinna mitte ühelgi päeval. Lihtsalt ei viitsinud iga päev sõita ja pealegi olime täitsa rahul selle rannaga, mis oli umbes 20 minuti jalutuskäigu kaugusel. Tegelikult oli randasid üsna palju, aga mõned neist olid räpased.

Ranna lähedal oli ka üks suur kaubanduskeskus. Mõtlesime, et läheme vaatame, mida põnevat seal pakutakse. Ja see oli täiesti nagu meie Prisma. Kohati oli isegi enam-vähem samasugune paigutus nagu Annelinna Prismas. Aga sellel on ikkagi põhjus, miks ma Dominikaani Prismast üldse rääkima hakkasin. Kunagi Marokos ostsin ühe hästi laheda nii-öelda maagilise huulepulga, mis püsib ülihästi peal. Olen seda hiljem otsinud mitmetest riikidest, kuid kasutult. Jõudsin just Gerdale ka seda muret kurta, kui see juhtus – ma leidsin minut pärast sellest rääkimist taolise huulepulga! Vau! 

Tegelikult ei alanud meie esimene Puerto Plata puhkusepäev eriti hästi – päikest polnud ja vihma hakkas sadama. Püüdes leida tegevust, hakkasin portugali keele kodust tööd tegema. Minuga tuli lobisema hostelipidaja abikaasa. Rääkisime algul inglise keeles, aga siis tuli välja, et ta on itaallane. Seega läksime itaalia keele peale üle ja rääkisime päris mitu tundi. Ta oli vaimustuses, sest ma olin esimene hostelikülastaja, kes temaga itaalia keeles sai rääkida. Seega sain ma oma puudumised itaalia ja portugali keele tunnist nii-öelda vabandatud: Dominikaanis rääkisin itaalia keelt ja Kuubal rääkisin ühe brasiillasega natuke portugali keeles.

Giuseppe on 40 aastat Dominikaani Vabariigis elanud, kuid tal on kodu ka Roomas. Ta käib seal mõned korrad aastas. Dominikaani kolis ta oma abikaasa, meie hostelipidaja, pärast, kes oli muide nooruses modell. Isegi Valentino olla tahtnud teda oma moešõusse. 

Oma itaalia keele tunnis pean lugema sellist raamatut nagu „La fine è il mio inizio“ (Lõpp on minu algus). Selles jutustab oma elust Itaalias tuntud kirjanik ja ajakirjanik, kes on suremas. Ta räägib oma elust nii entusiastlikult ja kaunilt, ta on elanud suurelt ja intensiivselt, ning seetõttu ei ole tal kahju surra. Mul on Giuseppega rääkides täpselt selline tunne nagu ma räägiksin Tiziano Terzaniga. Ainult selle vahega, et Giuseppel pole mingit haigust (loodetavasti!). Giuseppe on küll 66aastane, kuid hingelt noor. Ta isegi käib vahepeal üksi pidudel salsat tantsimas. Midagi sellist, mida Eesti pensionärid just eriti tihti ei tee.. Tema sõnul vaadataks teda isegi Itaalias imelikult, aga Dominikaani Vabariigis mitte. Ta on arvamusel, et oma elu ei pea maha matma, mõeldes, et nüüd olen liiga vana. Nõustun temaga täielikult, sest olen ise arvamusel, et vanus on ainult number. 

Märkisin, et minu isa on samavanune ja tema küll ei läheks kuhugi salsat tantsima. Giuseppe ütles, et ma peaksin enda isa Dominikaani tooma ja tema siis näitaks, kuidas asjad käivad. 

Giuseppe suitsetas meeletult palju. Küll aga tuli välja, et dominikaanid ei suitseta eriti. Giuseppe selgitas, et see on kultuuriliselt nii – mida täpselt ta sellega silmas pidas, ma ei tea.

Egas paljudel dominikaanidel ilmselt väga raha ei ole ka sigarettide ostmiseks. Sest nagu rääkisid meile Diego, Jorge ja Victor, nende jaoks elu odav ei ole. Giuseppe ütles, et näiteks varahommikuti tänavaid koristava inimese palk on umbes 2000 peesot (34 eurot) kuus. See kõlab väga uskumatult ja kummaliselt. Meil näiteks läks Gerdaga kahepeale poes umbes 800 DOPi ja me ostsime 4-5 päeva söögi kahele inimesele. Minu mäletamist mööda rääkis Victor jällegi, et miinimumpalk jääb kusagil 9000 peeso ringi. See on ka vähe, aga ikkagi natuke mõistlikum summa. Inimesed elavadki üldiselt vaeselt, aga minule kui kõrvaltvaatajale seda tänavapildis väga ei paista. Tänavad näevad välja üsna normaalsed. Giuseppe sõnul pole aga paljudes kodudes isegi kanalisatsiooni. 

Kui Jorge ja Diego rääkisid meile, et ülikoolis on raske hakkama saada, siis Giuseppe heitis sellele natuke teist valgust. Ta ütles, et asi on selles, et õpilastel ei ole koolis piisav ettevalmistus ja seega on ülikool raske. Haridus pidi üsna jama Dominikaanis olema. 

Kusjuures me oleksime tol õhtul peaaegu Giuseppe tütrega peole läinud, aga saime valesti aru, et ta ikkagi ei lähe. Pärast Giuseppe ütles, et kui nad vaatama tulid, siis olime meie juba tuppa läinud. Tegelikult täitsa kahju, oleks tahtnud Dominikaanis ikka mingit salsaklubi näha.

Puerto Platas leidis aset veel üks naljakas sündmus. Selle jutustamiseks pean minema tagasi päeva, kui me kohtusime Jorge ja Diegoga. Poisid olid nii elevil ja tahtsid meile õpetada kohalikke roppusi. Nii nad siis kirjutasid meile kaheksa Dominikaanis väga roppu väljendit. Ise kihistasid nagu väikesed lapsed. Ja siis see paber koos roppustega oli mapis ning mul hostelis voodi peal. Koristaja oli aga selle mapi teise kohta tõstnud ja ma olen üsna kindel, et ta nägi seda nimekirja. Mida ta küll meist arvas.. Neid roppusi ma enda blogisse üles kirjutama ei hakka. Kui kellelgi on siiski vastupandamatu soov neid roppusi teada, võib mult seda isiklikult küsida.

Miami (3. detsember – 6. detsember)

Puerto Plata lennujaamast linna sõites maksime takso eest 35 dollarit, aga sinna tagasi minnes saime hosteli kaudu takso 25 dollari eest. Meeletult kahju oli Dominikaani Vabariigist lahkuda, see oli imeline koht, mis mulle väga-väga meeldis. Tegelikult meeldis Kuuba isegi rohkem, kuid sealt lahkumine oli kergendus. Kuubalt Dominikaani Vabariiki lendamine oli justkui naasmine tsivilisatsiooni.

Aga üks sihtpaik oli veel ees – Miami! Jõudes sinna, pinniti meid tollis. Küllap tekitasime kahtlust: kaks tüdrukut, kes reisivad üksi. Minult küsiti, kellega ma reisin, kust ma reisimiseks raha saan, kellena mu vanemad töötavad. Kahtlustavalt silmitseti ka minu passi, sest mul on sinna kahe aasta jooksul üsna palju viisasid ja templeid kogutud. 

Järgmine samm pärast kohvrite kätte saamist oli siis leida viis Miami Beachile saamiseks. Mul olid küll juhtnöörid olemas, kuid pool elu tuli maha kõndida selleks, et üldse bussini jõuda. Bussiga sõitsime umbes pool tundi linna ning abivalmis naisbussijuht lasi meid bussist maha ühe tänava kaugusel meie hostelist. Hostelil oli tõesti väga hea asukoht.

Kohe pärast asjade hostelisse viimist otsustasime minna Ocean Drive’ile, mis on vähemalt minu jaoks üks Miami sümboleid. Algul kõndisime küll valesse suunda, aga pole hullu. Kohale jõudsime. Linn meeldis mulle väga – see on midagi linna ja palmisaare vahepealset. Gerda küsis retoorilise küsimuse: miks kõik maailma inimesed ei taha siin elada? Nojah. Mina tegelikult vist ei tahaks päris Miamis elada, aga meeldis mulle küll siin väga.

Miamis oli meil veeta kaks täispäeva. Esimese veetsime päevitades ja õhtul läksime peole. Rannas käidi küll pakkumas mingeid eripakette pidudele, aga meie otsustasime ühe klubi kasuks, mis asub ümber nurga. Selle koha nimi oli Baoli ja tegemist oli päris vinge kohaga. Tol õhtul oli pidu „My boyfriend is out of town“ (Minu poiss-sõber on linnast ära) Sissepääs oli tasuta, kuid joogid olid see-eest kallid. Mõtlesime, et võtame ohutu variandi – viina mahlaga. Seda serveeriti eriti peenes väikses klaasis ning selle hinnaks oli peaaegu 20 dollarit. Olime Baolis umbes südaööni ja selleks ajaks oli see restoran-klubi nii rahvast täis, et raske oli liikuda.

 

Miamis sai ka šoppamas käidud. Guess, Victoria’s Secret ja Forever 21 olid põhilised. Esimesed kaks firmamärki on ilmselt tuttavad. Eriti suure üllatuse valmistas minu jaoks Victoria’s Secret, sest see polnud üldse nii kallis nagu ma eeldasin. Sai igasuguseid asju ostetud sealt. Forever 21 oli aga nagu USA H&M. Kolm korrust ja ülivinged asjad. Väljusin sealt suure kotiga.

Pompano Beach (5. detsember)

Kuna ma olen vaadanud ühte seebikat, mille tegevus toimub Miami lähedal Pompano Beachil, tahtsin seal ära käia. Gerda ei viitsinud minna ja seega läksin üksinda. Sellest sai üks suur tsirkus. Kõigepealt tuli mul sõita bussiga lennujaama ja siis lennujaama bussijaamast edasi liikuda. Olin eile Baolisse minnes vaadanud, kus see lennujaama buss täpselt peatub ja järgmisel hommikul läksin ka sinna. Ühtäkki sõitis lennujaamabuss minust ilma peatumata mööda. Selgus, et ma ikka olin vales peatuses, küllap eile oli buss seal peatuses erakorraliselt seisma jäänud. Niisiis tuli minna järgmisse peatusesse ja seal pool tundi oodata. Vahepeal küsiti kaks korda mult Miami osas abi – ma vist paistsin seal, telefon käes, istudes nagu kohalik. Sealjuures ma isegi enam-vähem oskasin neile vastata.

Aga tagasi Pompano Beachi mineku juurde. Lennujaama minnes selgus, et pean ostma järjekordse pileti, et sõita kahe rongiga mingisse rongijaama, kust läheb rong Pompano Beachile. Keeruline, mis keeruline. Sealjuures üks rongijuht oli nii agaralt abivalmis, et seletas mulle umbes kümme korda, et ma pean võtma rohelist värvi rongi. Kindlasti rohelise rongi, mitte oranži. Mitte selle, mis praegu tuleb. Sellega sõidad sa valesse kohta. Kindlasti võta roheline. Eksju. See jutt läks juba nii koomiliseks, et ma lõpuks naersin. Kui rumal ma välja paistsin!?

Niisiis lõpuks jõudsin rongijaama, kust reaalselt ka läks rong Pompano Beachile. See sõitis umbes tund aega. Pompano Beachil rongijaamast välja astudes ei olnud ümberringi suurt midagi. Nagu oleksin Eestis kuskil Tapal või Tamsalus rongilt maha astunud. Otsustasin ringi kõndida ja vaadata, kas leian midagi. Leidsin mõned poed. Läksin siis toidupoodi ja uurisin müüjalt, kas ta oskab öelda, kus kesklinn on. Ei osanud, ta ei saanud arugi hispaania ja inglise keelest. Hiljem sain teada, et seal on palju brasiillasi ja ilmselt oleks pidanud katsetama portugali keeles. Muide, mul õnnestus leida poest guaranamahla! See on üks Brasiilia puuvili, millemaitselist jooki olen saanud ainult Portugalis. Enamikes riikides ei müüda seda. Eestis guaranajookidest ainult Juissi energiajook. See on segu vaarikast ja guaranast. 

See selleks. Tahtsin ikkagi linna näha ja läksin Subwaysse küsima. Seal ei saanud ka algul töötaja must ära. No tema ei rääkinud ei inglise, hispaania ega portugali keelt. Lõpuks siis suutis keegi minuga hispaania keeles rääkida, aga eriti tarka ei osanud ta midagi öelda – siin ei olevat linna. Vabandust väga, ma vaatasin seebikat, mis toimus Pompano Beachil. See ei toimunud sellel ristmikul, kus mina parajasti olin. Viimaks oskas midagi asjalikku öelda ainult ühe vidinapoe meesmüüja. Tema soovitas sõita mõned rongipeatused tagasi ja siis näen miskit. Aga see polevat enam Pompano Beach, nii et õige koht jäigi mul vist nägemata.

Rongijaama tagasi minnes polnud ma kindel, kummale poole pidin sõitma, sest üsna palju inimesi oli mõlemal platvormil. Küsisin siis ühelt mehelt, kummale poole vaja minna. Vastas, et seesama, kus tema on. Samal ajal korrutati valjuhääldist, et mingi rong läheb teiselt poolt. Aga keegi ei liikunud meie platvormilt, mõtlesin, et küllap mingi muu rong. Aga siis äkki kõik inimesed justkui ärkasid ja tõttasid teisele poole. Aru ma ei saa, kuidas nad enne ei pannud tähele, et teisele poole vaja minna.

Nonii, jõudsin siis Sunrise Boulevardile. Sealt pidin siis edasi sõitma bussiga kesklinna. Sõitsime umbes seitse minutit ja siis läksin välja. Kuna tahtsin jõuda tagasi rongiga, mis läheb umbes poole tunni pärast, oli mul aega linnas jalutada umbes 10 minutit. Saate aru, terve päev tõmblemist ja ma näen midagi vaatamisväärset kõigest kümme minutit! Tagasi sõitsin ma sama bussijuhiga, kellega linnagi. Ja bussijuht oli nii armas, et ütles isegi, et ma ei pea bussipiletiraha uuesti maksma.

Kõik paistis ilusti minevat ja uskusin, et jõuan kenasti rongile. Aga siis. Buss läks katki. Ma ei teagi, mis juhtus, aga see undas umbes kümme minutit ja siis saime edasi liikuda. Jõudsin rongijaama umbes viis minutit enne rongi väljumist.

Pompano Beachil käimise kokkuvõte: 11 erinevat transporti ning 10 minutit linna, mida vaadata. Ja see polnud isegi see, mida ma tegelikult tahtsin vaadata. Positiivne oli aga see, et ma sain guaranamahla!