Esmaspäev, 1. juuni

Minu kolmest Antiguas veedetud päevast sain ma nautida vaid ühel korral hinna sees olevat hommikusööki. Mulle anti ette menüü hommikusöökidega ja pidin sealt midagi valima. Võtsin endale hommikuse puuviljavaliku. Kõik oli kodumaine: banaanid, ananassid, maasikad, arbuus. Väga mõnus.
Pärast hommikusööki suundusin panka eurosid quetzalideks vahetama. Ja mida ma siis teada sain- Antiguas ei vahetata eurosid. Seda tehakse ainult ühes pangas, kuid seal oli rahavahetussüsteem katki. Põhimõtteliselt oli seis suurepärane. Mul oli ports eurosid, mida ma lihtsalt kasutada ei saanud. Ma oleks saanud eurosid vahetada Panajachelis ühes kohas, kuid loomulikult polnud ma kaasa võtnud sinna eurosid. Seega tuli jälle pangaautomaadist raha võtta.
Võtsin reisibüroost ekskursiooni Pacaya vulkaanile (aktiivselt tegutsev vulkaan) ning samuti ka bussisõidu homseks El Salvadori. Kahju, et see naine ei maininud mulle enne, kui raske on ronida vulkaani tippu, mul polnud ju aimugi, milline see ekskursioon päriselt on. Seega läksingi lühikeste pükste ja plätadega sinna. Kohtumispaigas hakkas aga üks ameeriklane minuga rääkima. Ta ütles, et mul ei ole ju sobivad riided ja temalt saingi teada, mis seal täpselt toimuma hakkab. Bussijuht, kes pidi meid vulkaani juurde viima, oli nõus minu hotelli juures peatuma. Sain paremad riided selga panna, kuid ega needki polnud vastavad sellele ronimisele. Sõites vulkaanile rääkisime Seaniga (see Coloradost pärit ameeriklane) juttu. Ta isegi enam-vähem teadis, kus Eesti on, kuid mitte sajaprotsendiliselt. Kui aus olla, siis ega minagi ei tea iga Aafrika riigi täpset asukohta, ikka pigem piirkonda. Ta tahtis, et ma räägiksin talle Eestist. Muuhulgas rääkisin ka laulupidudest, püüdsin talle selgeks teha, mis need on ja siis ta arvas, et ma räägin karaokest. Vot see oli tõesti naljakas- ma naersin tükk aega selle arvamuse peale. Tuli välja, et Sean oli just eile saabunud El Salvadorist. Kuna ta tegeleb surfamisega, oli ta Vaikse ookeani ääres olnud. Üleüldiselt oli Sean juba umbes kaks kuud reisinud: alustas oma teekonda Costa Ricalt ja lõpetab selle Mehhikos, Cancunis. Ta rääkis mulle, et Costa Rical kohtas ta ka ühte eestlast, kes töötas baaris. Tsiteerides Ernst Hemingway´d: „Igast maailma sadamast leiab ühe eestlase.“ (või midagi taolist)
Tõepoolest vulkaani tippu ronimine oli raske ettevõtmine. Pidasin umbes pool teed üles vastu ja siis võtsin „takso“- hobuse. Hobust vedas Baldemari-nimeline mees ja ma pidin ülesse sõidu eest maksma 60 quetzali. Baldemar oli mulle nagu isiklik giid, olin rohkem aega temaga kui oma grupiga. Kui ülejäänud grupp läks värskele laavale veidi enne, siis mina läksin koos Baldemariga. Algul ma mõtlesin üldse, et ei lähe sinna, kuid Baldemar julgustas mind siiski. Ja väga hea, et julgustas, sest laava peal turnida polnud nii keeruline (tegemist oli umbes nädalavanuse laavaga) Kui jõudsin ülespoole, siis oli tunda juba laava kuumust ja selle lõhna. Lõhn oli üsna ebameeldiv ja ajas köhima. Nägime tuld maa sees.
Oli aeg tagasi minna ja me leppisime kokku, et saan 30 quetzali eest umbes 15 minutit sõitu. Siis kui tuli aeg maha ronida hobuselt, ütles Baldemar mulle, et viib mu tasuta tagasi. Väga kena temast. Seega saingi põhimõtteliselt edasi-tagasi käidud 90 quetzaliga, mis on kusagil 150 krooni. Enamuse ajast tibutas vaikselt vihma. Ma olin kindel, et järgmisel päeval olen ma haige ja kardan, et mul on seagripp. Aga vihm on sealmail sel aastaajal normaalne. Neil on ju talv maist alates, mis tähendab, et hakkab rohkem vihma sadama.
Tagasi Antiguasse jõudes kasutasin ma uuesti taksot. Sedakorda mitte hobust, vaid ikka päris linna taksot. Ütleme nii, et need on üsnagi erinevad meie taksodest. Need on kolmerattalised ja on põhimõtteliselt ümbritsetud mingi kile-vakstu materjaliga. Ja loomulikult on taksod lahtised. Otsustasin, et pean sellega ikka vähemalt korra sõitma. Sõit oli päris omapärane, kuna Antiguas on peaaegu igal pool munakivitee (issi poleks küll nõus pikka aega oma autoga seal sõitma), siis rappusin ma kogu tee. Aga päris vahva oli.