Lend kestis alla 11 tunni ja enamuse sellest ajast veetsin magades. Seega läks aeg kiiresti. Tegelikult jõudis lennuk plaanitust varem kohale, aga probleemiks kujunes see, et millegi pärast ei saadud uksi avada (kapten teavitas meid sellest) ja me pidime umbes 10 minutit ootama, kuni asi korda tehakse. Maandumine oli olnud ka selline hästi vastik, pidevalt käisid jõnksud kõhust läbi.
Nagu ma juba enne mainisin, on Madriidi lennujaam kõige suurem, kus ma kunagi olnud olen. Taas, et saada oma kohvreid kätte, pidime palju kõndima ja maa-aluse rongiga sõitma. Sain kenasti oma pagasi kätte ja läksin siis samasse kohta hotelli voucher´i järgi, kuhu ka eelmine kord. Seekord oli seal üks mees, kes algul ei saanud vist üldse aru, millest ma räägin. Pärast arvutiekraani silmitsemist printis ta mulle välja tõendi ja ütles, et buss tuleb umbes 10 minuti jooksul. Ei tulnud ta midagi. Ootasin üle poole tunni ja pidin juba minema infolauda seda ütlema, kui buss tuli. Vedas, et ma ära ei läinud.
Hotellikett oli sama, kus ma juba eelmine kord olin, kuid hotell ise oli teine (5 minuti kõndimise kaugusel eelmisest hotellist) Võib öelda, et seekordne hotell oli isegi veidi uhkem ja pealegi oli seekord mul 3 sööki sees. Kui jõudsin hotelli, oli mul umbes pool tundi jäänud veel lõunasöögi lõpuni. Viisin asjad kiiresti ära ja läksin siis restorani. Teenindus oli tõesti viks ja viisakas. Mulle anti ette menüü ja pidin sealt endale söögi valima. Lõuna oli kolmekäiguline, kuid püüdsin kelnerile selgeks teha, et ma kõiki käike ei taha. Tulutult. Mulle toodi üksteise järel kõik käigud. Esimesena mingi salat, teisena lambalihapraad ja kolmandana maasikad vahukoorega. Kui olin söömise lõpetanud, oli juba pool tundi läinud üle lõuna lõppemisest ja ometi polnud ma üldse viimane lahkuja.
Siis oli aeg minna Madriidi uudistama. See oli imeilus linn, mulle väga meeldis. Olen Hispaanias vaid kolmes linnas käinud, aga need on olnud väga ilusad. Mul tekkis sama tunne, mis Barcelonas. Mõnus oli lihtsalt ringi jalutada ja need vahemaad möödusid nii kiiresti. Kesklinna sõitsin ma loomulikult metrooga, mis oli sama mugav nagu Barcelona oma. Pilet maksis 1 euro, kahjuks ma ei mäleta enam Barcelona metroo hinda. Arvan, et ta kuhugi sinna kanti oli ka.
Õhtusöögile minnes kartsin ma, et mulle antakse samamoodi menüü ja pean valima sealt sööke, kuid õnneks see polnud nii. Rootsi laud oli, kust ma ei leidnud just palju seda, mida ma hea meelega sööksin. Kartulid olid neil väga kahtlased. Mäletan, et Barcelonas olid ka taolised.
Õhtul vaatasin ma natuke telekat. Uudistes rääkis seagripist ja näitas ka suurt hulka inimesi, kes käivad maskiga. Aru ma ei saanud, kus sellised inimesed on. Tulin just kohast, kus kogu see lugu algas, ja ma küll sellisel hulgal maske ei näinud. Seda enam, et tegelikult need maskid ei tõkesta haiguse saamist, vaid on kasulikud, siis kui juba on haigus küljes. Siis ei levi see nii lihtsalt teisele inimesele. Mina igatahes kogu selle reisi jooksul maski ei kandnud, kuigi mul oli see olemas. Metroost sain.
Muide, Hispaanias on ka välja mõeldud seagripiteemaline hüüdlause: „Madrid-tranquilidad“ (Madriid- rahu)
No comments:
Post a Comment