Reede, 29. mai

Täna oleksin pidanud siis juba Kuubale lendama, kuid läksin hoopis hommikul reisibüroosse, et muuta lennupiletid ära. Mõtlesin, et ostan neile sinna mingi kommikarbi vaeva nägemise eest, kuid loomulikult oli siin raske leida poodi, kus üleüldse sellised asjad eksisteerivad. Seega läksin ma algul lihtsalt kohale. Olin otsustanud lennata Guatemalasse ja siis hakkaski Sandro asjaga tegelema. Tuli välja, et on vaja mingeid koode, mis mu reisifirmal olemas on. Sandro pakkus välja, et ehk oleks hea, kui keegi saaks Eestis mu reisifirmale helistada ja ma saaksin seda kedagi MSNi teel paluda. Nii ma siis istusingi Sandro arvutis MSNis ja uurisin mõnelt inimeselt, kas nad saavad helistada reisifirmasse. Siis aga jõudis mulle kohale, et praegu on ju Eestis kell peaaegu 7 ja kedagi pole enam tööl. Tuli ilma nende koodideta läbi ajada. Aga Sandro suudab ju imesid teha!  Siis kui ma kaardiga Guatemala lennupiletite lisaraha maksma hakkasin, tekkis aga probleem, sest ma olin loomulikult ära unustanud, et mul on ainsana kaardimaksel limiit peal. Õnneks tuli mul see meelde ja läksime temaga pangaautomaadist raha välja võtma. Ega kohe ei saanud sealtki raha kätte. Esimene automaat otsustas mitte aktsepteerida mu kaarti ja pidime otsima teise lähedalasuva automaadi. Õnneks teine oli nõus minu kaardiga ja andis mulle raha. Meil jäi Sandroga jutt, et ma tulen õhtul pärast Isla Mujereselt tagasi tulekut reisibüroost läbi ja võtan oma piletid.
Olin otsustanud veeta päeva Cancunist 15 minutilise laevasõidu kaugusel asuval saarel Isla Mujeres (Naiste saar), sest juba San Cristobalis oli Daniel mulle soovitanud seal ära käia. Kuna mul oli Yanikist päris kahju, sest ta ei teadnud isegi, mida ta kavatseb päeval teha, kutsusin ma ta endaga kaasa. Isla Mujeres on lihtsalt paradiisisaar, see on nüüd üks minu lemmikkohti maailmas. Palmid, valge liiv, Kariibi meri. See kõik oli fantastiline. Yanikile ka meeldis. Oleksin tahtnud sinna jäädagi, kuid mul oli meeles, et pean enne 7 ära võtma oma lennupiletid.
Läksingi siis veidi enne kella 6 büroosse ja juba aknast nägin, et Sandro laud oli täis pabereid, mida ta uuris. Sisse astumisel osutusid need kõik igasugusteks Guatemalat tutvustavateks brošüürideks. Vot see oli tõesti üliarmas temast, et ta need kõik mulle muretses ja ise ka nendega tutvus. Pakkusin talle raha kogu selle töö eest, kuid ta polnud nõus. Lõpuks sõlmisime kokkulepe, et tema võtab mult jootraha vastu, kui mina saadan talle koju jõudes kirja.
Kuna tahtsin endale homseks süüa kaasa osta, siis uurisin ikkagi välja, kus on lähim suurem supermarket, ja läksin sinna. Saiade ostmise süsteem oli minu jaoks uudne. Seal tuli ringi käia kandikuga, oma soovitud saiakesed sinna laduda ja siis minna spetsiaalse töötaja juurde, kes paneb need paberkottidesse ja kirjutab hinna peale. Jällegi hea viis inimestele tööd muretseda.
Tagasi hotelli minnes kuulsin ühte austraallaste valju häälega teatavast, et tema läheb nüüd Kuubale. Et nagu, kuidas palun? Kuuba piir oli eilse seisuga kinni. Jõudsin juba arvata, et see tehti vahepeal lahti, aga ei- kutt otsustas minna Panama kaudu Kuubale. See oleks olnud küll väga nõme, kui mina oleksin piletid ümber vahetanud ja Kuuba piir tehakse kohe pärast seda lahti.
Sain võimaluse kasutada veidi hotelli arvutit, kuid pidin õige pea hirmukrambid saama. Argentiinlane Ariel Fernando osutas lakke, kus jalutas sisalik! Jube! Ma ei karda sisalikke üldse, kui nad on maapinnal, kuid kardan vägagi, kui nad laes jalutavad. Lahkusin üsna kiiresti arvutist seetõttu. Fernando kutsus mind veel koos kambaga Zona Hoteleriasse, kuid mul oli vaja homseks asjad ära pakkida. See oligi minu viimase Cancuni päeva lõpp.