Neljapäev, 4. juuni

Taas pidin ma tõusma üsna vara üles, et lennata tagasi Mexico Citysse. Hotelli maksumuse sees oli ka lennujaama viimise teenus. Nagu tavaliselt sain ma oma asjad lennujaamas üsna kiiresti aetud ja pidin seal ootama. Kui minu kotid vaadati selle nn röntgeniga läbi, siis taheti üks neist avada. Ja see mees, kes avas mu käekoti, leidiski selle, mis seal ei tohi olla. Olin Pacaya vulkaanil olles võtnud endaga kaasa laavatüki, mis oli tegelikult üsna terav. Ütlesin, et see on vulkaanilt pärit, aga töötaja ütles, et see ei tohi siin olla. Tal hakkas vist minust kahju, sest siis, kui ma ei märganud seda, libistas ta selle tagasi mulle käekotti. Aitäh!
Mulle aga ei halastatud Mexico City lennujaamas. Kui minu kott lasti kiirgusega läbi, taheti, et ma sedakorda teise käekoti avaksin. Küsiti ka, kas mul on sööki kaasas. Natuke oli jah. Tuli välja, et Mehhikosse pole lubatud sisse tuua taimi ega puuvilju. Seega konfiskeeriti minu õun, mis oli üsna naljakas. Olen üsna kindel, et see mees lõi sellele ise hiljem hambad sisse, oli see õun ju nii ilus tumepunane.
Mexico Citysse sisenemisel mõõdeti samuti palavikku. Sedakorda veidi moodsamalt kui Cancunis. Pidin seisma ristiga märgitud kohale ja minu kehatemperatuur ilmus telekaekraanile. Hetkeks tekkis hirm- seda küll ei tahtnud, et kõigi inimeste ees oleks mind rajalt maha võetud. Seda enam, et olin just enne lennukis mõelnud, et mul on vist palavik. Õnneks oli kõik korras. Kui olin kõik vajalikud asjad läbi käinud, kotid kätte saanud, läksin Iberia check in laudu otsima. Need olid üsna kaugel, terminalis F3. Laudadest 10 meetri kaugusel mõõdeti mul kusjuures jälle palavikku. Check in lauas küsiti mult aga päevaküsimus. See kõlas nii: „Kas sul Hispaaniasse reisimiseks viisat ei ole vaja?“ Alleaa, meil on Schengen ju! Selgitasin seda talle ka.
Kui asjad olid aetud ja suurem pagas ära antud, oli plaanis minna natuke Mexico City peale jalutama. Metroos sain tuttavaks Arturo-nimelise noormehega, keda püüdsin algul ignoreerida, öeldes, et ma ei oska hispaania keelt. Tuli välja, et tema oskab hoopis inglise keelt, sest on mõni aeg USA-s elanud. Seega me ajasime siis veidi juttu. Ta pakkus mulle mitu korda ennast giidiks, kuid ma ütlesin viisakalt ära. Koos temaga avastasime, et mu metrookaart, mille olen reisi algul ostnud, oli vale. Tänu talle siis sain õige metrooliini peale. Temalt sain ma muide teada ka sellise fakti, et Mexico City metroos sõidavad naised (ja kuni 12-aastased lapsed) ja mehed alates kella 4st õhtul eraldi. Algul ei saanud ma päris täpselt, milleks see vajalik on, aga umbes kella 3 ajal metrooga sõites mõistsin seda. Tipptunnil oleks see pervertide paradiis, samuti taskuvaraste. Juba kella 3 ajal oli seal täielik põrgu ja ma tundsin ainult rõõmu, kui sealt ära sain.
Millegi pärast tulin ma lennujaama sõites vales metroopeatuses maha. Ma ei saagi aru, kuidas see vale oli, sest tegelikult olin ma selles peatuses ju peale tulnud, vähemalt turvamees oli mulle öelnud, et peatuse nimi oli just seesugune. Olin siis üks peatus hiljem maha tulnud ja kuna mul olid ainult 100 peesosed, ei tahtnud ma seda ringi vahetada. Rääkisin ühe turvamehega, kes väljas seisis ja ta ütles, et kõnniksin sinna umbes 15 minutit, aga metrooga on mugavam. Ütlesin, et ei taha raha ringi vahetada ja selle peale andis ta mulle ühe enda pileti. Ma ei tahtnud algul seda küll vastu võtta, kuid see oli väga kena temast, et ta pakkus. (vähemalt on pilet nii odav)
Kui ma lennujaamas ringi kõndisin, peatas üks naine mind. Küsis, kas ma inglise keelt oskan ja, kas mul on mõned minutid aega. Olin kindel, et ta pakub mulle midagi, aga olin valmis teda siiski kuulama. Tuli välja, et ta oli inglise keele õpetaja ja on oma viie õpilasega tulnud lennujaama reisijatega inglise keelt praktiseerima. Õpetaja nimi oli Alicia ja õpilased olid Lupita, Valeria, Eduardo ja Bryan. Nad küsisid oma lehe järgi mult igasugused küsimusi ja kokkuvõttes seisime seal vist umbes tund aega. Need lapsed oskasid tõesti väga vähe inglise keelt ja, kui aus olla, siis oskasin ma õpetajast ka paremini rääkida. Alicia arust olin ma üleüldiselt nii tark ja teadsin igasuguseid asju, kuid tegelikult olid need teadmised, mis on enamusel eestlastest. Aga tänuks sellele, et neile oma aega pühendasin sain ma mitmeid pisikesi suveniire-kingitusi. Kui hakkasin ära minema, mainisin, et loodetavasti ma siis jõuan ikka sihtkohta. Muidugi tekkis küsimus, miks ei peaks jõudma. Nemad ei olnud Air France´i õnnetusest midagi kuulnud. Ja siis otsustas Alicia, et minu eest on vaja palvetada. Nii me siis pidimegi palvetama keset lennujaama koridori. Tema ees ja meie järel. Täiesti uskumatu, see situatsioon oli naljakas. Mainisin siis ka, et tegelikult olen ma taevast alla kukkunud juba (pidasin silmas oma langevarjuhüpet) ja Alicia teatas selle peale, et arvaski, et olen taevast alla kukkunud ingel. No eks ma olin siis meelitatud. 
Jõudsin juba veidi muretsema hakata, sest läksin lennujaama nii-öelda teisele poole, aga ikka ei teadnud, millisest väravast mu lend väljub. Õnneks edasi kõndides oli juba teadetetahvlil kirjas, kust peaks lend minema. Läksingi siis sinna. Seal aga tehti mingit uuringut ja küsiti kõigilt, kui palju inimesed oma reisi peale kulutasid, kuidas meeldis, kas on plaanis tagasi tulla. Täitsa huvitav.
Kui sain lennukisse oma kohale, siis oli minu kõrval juba üks tädi. Mul oli kahju, sest ma lootsin, et saan kahe istme peale laiutada. Aga tundub, et mu soovi võeti kuskil kuulda, sest see naine läks teise kohta istuma (vist enda mehe juurde, ma ei tea, miks neid kõrvuti ei pandud) Saingi laiutada ja paremini magada.