Pool 7 hommikul jõudis minu buss Cancuni ja taas kord pidin ma minema infolauda, et küsida neilt, kas nad teavad, kus mu hostel on. Pärast omavahel arutamist selgitasid nad mulle, et see asub bussijaamast vaid mõne minuti kaugusel, pean kogu aeg otse minema. Kuna väljas selgus, et täielikult täiesti otse teed ei läinud, siis ei hakanud riskima ja võtsin takso. Takso maksis sihtpaika üsna palju (30 peesot) arvestades seda, et ööbimispaik oli tõesti ülelähedal ja üle 15 peeso ei oleks tohtinud maksta. Pealegi taksojuht ei teadnud, kus see hostel oli- tiirutasime kokku vist peaaegu 15 minutit, enne kui õigesse paika jõudsime. Mind ootas ees selline ööbimispaik, kus polnud kunagi olnud. Maja katus oli tehtud õlgedest ja seinad roost. Aga seal ööbida oli huvitav kogemus. Mind pandi tuppa, kus magas parajasti Rogelio-nimeline mees. Me ei jõudnud eriti tuttavaks saada, sest mina kiirustasin randa (ikkagi Kariibi meri ees ootamas!) ja tagasi tulles oli tema juba lahkunud. Retseptsioonist öeldi, et kui sõidan liiniga number 1, võin tulla maha ükskõik, kus ma tahan ja saan randa minna. Tegelikult see päris nii ei olnud. Igal pool olid viietärnihotellide privaatrannad. Minu eksirännakud ühe avaliku rannani kestsid üle 2 tunni. Ma sattusin ladusate müügimeeste haardesse ja oleksin peaaegu tänavalt võtnud ka Chichen Itza tuuri (maiade püramiid on Chichen Itza) See ekskursioon oli tõesti normaalne ja ma plaanisin sinna minna, aga ei saanud kohe seda võtta, sest mul polnud nii palju raha kaasas. Ta andis mulle numbri ja leppisime kokku, et helistan talle. Sattusin veel ühte reisibüroosse, kui küsisin teed ranna poole. Seal olid hinnad palju kallimad, kuid see neiu seal büroos juhatas mind ühte ehetepoodi, kus sain kupongiga tasuta ripatsi enda maia tähtkujuga. Minu tähtkuju tähendab lahkust.
Jõudsin ma siis lõpuks rannani, kus oli peale minu veel umbes 15 inimest. Kuna seal oli ka vetelpäästja, siis sain aru, et seal ikka võib vette minna. Sättisin end igaks juhuks üsna vetelpäästja lähedale, kui keegi plaanib minu asjadega jalga lasta. Mõne aja pärast sain aru, et mul tõepoolest pole võimalik siin uppuda või röövitud saada, sest see vetelpäästja silmitses mind lihtsalt enamuse ajast. Kui ma hakkasin ära minema, siis tervitas ka kaugelt, aga ma ei viitsinud temaga juttu ajama jääda ja ütlesin ainult tere vastu.
Tagasi Cancuni kesklinna jõudes otsustasin välja uurida, kas Kuuba piir on kinni või mitte. Hostelist ei osatud midagi kindlat öelda, vaid soovitati minna lähedalasuvasse reisibüroosse Marco Polo Viajes. Mulle öeldi, et see on hästi lähedal, umbes 5 minutit kõndimist. Loomulikult läksin ma sinna vähemalt 15 minutit, sest milleks otse minna, kui ringiga saab. Jõudsin siis kohale ja seal kohtusin ma väga toreda Sandro-nimelise mehega, kes oli Argentiinas sündinud Mehhikos elav itaallane (keeruline ju) Temaga sain ma isegi inglise keeles rääkida, see on haruldane Mehhikos. Ma ei tea, mida ma ilma temata teinud oleksin. Ta aitas mind väga palju. Pärast mitut telefonikõnet sai selgeks, et Kuuba ja Mehhiko piir tõepoolest on kinni. Kuuba mängib pidevalt piiridega. Piirid pidid avatama juba 20. mail, kuid see aeg lükati edasi 27. maile ning sealt siis omakorda 1. juunile. Ainus võimalus Air Mexicana (minu lennufirma) kaudu Kuubale saada oleks olnud see, kui ma oleksin veel lisaks piletid Panamale ostnud, et sealt ümberistumine teha. See oleks aga läinud päris palju lisaks maksma. Seega, palju õnne mulle, ostetud Kuuba turistikaart läks vett vedama. Sinna minek jäi ära. Sandro pakkus mulle alternatiive. Põhilisteks variantideks said Guatemala, Costa Rica ja lihtsalt Panama. Ma olin üsna nõutu, sest tegelikult tahaksin ma ju kõiki riike näha. Sandro oli aga kõikides nendes kohtades käinud ja tema soovitas kõige enam Guatemalat. Costa Rica talle meeldis ka, aga Panamal pidi olema vaadata põhimõtteliselt ainult Panama kanalit. Air Mexicana kasutavat Panamat enamasti ümberistumisteks.
Aeg möödus kiiresti reisibüroos asju ajades ja niisama lobisedes ning varsti lähenes aeg, kus pannakse kinni nii see reisibüroo kui ka Air Mexicana kontor. Seega pidime lükkama asjaajamise ülejärgmisele päevale (siis, kui ma oleksin juba pidanud Havannasse lendama), sest homseks olin ma ostnud juba neilt Chichen Itza tuuri.
No comments:
Post a Comment