Pühapäev, 31. mai

Hommikul oli mul 4.20 äratus ning bussis peale minu veel 3 inimest. Ometi ei läinud ükski neist Panajacheli ja Atitlani järve ekskursioonile nagu mina. Panajacheli sõitsime umbes 2 tundi ja tee oli üsna käänuline. Enamuse sõiduajast sisustasin ma magamisega.
Kui jõudsin Panajacheli, pandi mind reisibüroos maha. Kuna ülejäänud bussis viibijad ei saanud edasi sõita, sest ootasid uut bussi, ajasin ma juttu Leonardo-nimelise noormehega, kes oli siis samuti mikrobussis olnud. Leonardo oli pärit Uruguayst ja tal oli täna plaanis sõita San Cristobali, sinna, kus mina olin juba esmaspäeval olnud. Leonardo tegi mulle samuti suurepärase komplimendi- ta ütles, et mu hispaania keel on hea. Räägin aktsendiga, aga arusaadavalt.
Enne laevasõitu Atitlani järvel oli mul veidi üle tunni aega ringi vaadata. Jalutades jäi mulle silma, et linnas on baar nimega Atlantis. Et Tartu Atlantisel on filiaal Guatemala väikelinnas? Mäletan, et baar/klubi nimega Atlantis oli ka Lübeckis (või mingis muus Saksamaa linnas) Otsisin ka Panajachelist võimalust koju helistada, sest Guatemalas minu telefonil levi ei olnud. Praegu oleks olnud üsna hea võimalus helistada koju, sest teadsin, et kodused ei maga veel. Meil on varahommik, aga Eestis õhtupoolik. Guatemala aeg on Eesti ajast 9 tundi taga.
Kui tuli viimaks aeg minna Atitlani järve äärde, siis saatis mind sinna üks noormees. Kui ta teatas mulle, et laev peaks minema välja pool 9, siis ehmatasin ma ära: meil oli veel vaja kõndida, aga kell oli 5 minuti pärast juba pool 9. Ta muidugi rahustas mind, et laev ei lähe kunagi õigel ajal välja. Kui aga jõudsime sadamasse, kostus tema suust: „No hay“ („ei ole“) Oleks see tõesti tema süü olnud, et me laevale ei jõudnud, oleks ma talle äsanud. Tegelikult selle laeva mitte sadamas olemise põhjus peitus selles, et suur laev ei lähegi täna välja. On pühapäev ja enamus inimesi on Chichicastenangos (mingi linnake, kus on väga kirev turg, eriti pühapäeviti) Lahendus oli aga olemas. Kuna peale minu soovisid lähedalasuvatesse küladesse minna ka kaks ameeriklast, viidi meid mootorpaadiga. See oligi palju mõnusam. Kuna need kaks ameeriklast hispaania keelt ei osanud, olin mina tõlgiks ameeriklaste ja mootorpaadi juhi vahel.
Käisime siis ära kolmes külas. Esimene neist meeldis mulle kõige enam, San Marcus oli nimeks. Selle näol oli tegemist paradiisiga. Polnud küll vapustavaid liivarandu, kuid see loodus oli lihtsalt nii kaunis ja hea oli seal olla. Guatemala tunnuslause on „Alma de la tierra“ (Maa hing), mis peab paika. Olekski tahtnud sinna jääda. Seal nägin naisi ja lapsi järves riideid pesemas ning asju kanti pea peal. Hiljem sain teada, et see olevat maiade traditsioon. Teine küla oli San Pedro, mis oli neist kolmest vist kõige enam turismile suunatud. Sisenedes külla oli suur silt: „Me töötame teie jaoks“. Kolmandas külas (mille nime ma enam kahjuks ei mäleta) oli aga suur turg, kust sai osta kõikvõimalikke isevalmistatud ehteid. Väikesed lapsed kerjasid. Algul ma ei andnud neile midagi, kuid lõpuks mõistsin, kui vaesed nad tegelikult on. Olin ühes söögikohas ja siis tuli üks lastest sinna lähedale ja vaatas mulle nii paluva pilguga otsa. Mõtlesin, et olgu pealegi, annan talle raha. Andsingi. Ja siis ta küsis, kas võib võtta need saiaviilud, mis olid laua peal. Loomulikult ma lubasin ja pärast välja minnes ma nägin, kuidas ta neid sõi. Mulle anti hotellist kaasa ka üks võileib (kuna ma olin hommikusöögi ajal juba ära sõitnud), mille ma samuti sellele poisile andsin. Mul oli tast nii kahju, et läksin ära silmad pisarates.
Panajacheli tagasi jõudes oli mul umbes kaks tundi aega bussini, mis viiks mind tagasi Antiguasse. Jalutasin seal natuke ringi ja bussipeatusse (ühe hotelli ees) läksin juba 20 minutit varem. Õige pea tuli sinna veel üks mees, kes seda bussi ootas. See oli Glen Ameerika Ühendriikidest, Houstonist. Mulle tundus Glen väga tuttav ja küsisin, ega me pole varem kohtunud. Tuli välja, et ta oli mind linnas ennist juba tervitanud, ta ütles, et mäletab mind küll. Kuna aga väga paljud inimesed (umbes iga kolmas mees tänaval) mind tervitavad, siis ei pea ma neid kõiki meeles. Glen oli Guatemalas keeltekoolis hispaania keelt õppimas. Ta veedabki oma puhkused nii, et tuleb mõnda hispaaniakeelsesse riiki keelt õppima. Ta on käinud samamoodi veel näiteks Mehhikos ja Hispaanias, Barcelonas. Kuna minagi olen Barcelonas keeltekoolis käinud, siis mõtlesime, et ehk olime ühes ja samas koolis, kuid siiski mitte. Tema oli Don Quijote koolis, mida ma nime järgi teadsin, sest minu toakaaslane Hispaanias õppis seal.
Tagasiteel Antiguasse nägime lõbumajade rajooni. Tänavatel seisid tütarlapsed ning nii mõnegi seelik ja pluus olid kokku sama pikad kui kõige lühem seelik, mida mina kannaksin. Kõige naljakam selle asja juures oli, et nendest naistest umbes kahekümne meetri kaugusel oli kirik. Naersime teiste bussis viibijatega, et kas pärast lähevad palvetavad seal.